Jah, õigesti arvatud: veetsin eilse päeva jälle noore printsi seltsis, mõtiskledes erinevate marketingistrateegiate ja marketingi-muude-värkide üle - oli lausa nii arendav, et mingi hetk minu väike peake otsustas, et ta hetkel küll enam ühtegi tarkusetera vastu ei võta ja ei väljasta ka. Ja see tunne oli uskumatult mõnus ausaltöeldes - nagu olekski päriselt midagi õppinud!
Seega oli igati loogiline, et tuleb teha väike paus ja nii ma naeratus näol, mõttes (või siis päris valjuhäälselt...) laulusõnu ümisedes poe poole marssisingi, et osta neid jullasid, millega seina külge saab asju kinnitada. Kae nalja, seekord ei feilinudki ja sain täpselt kõike, mida vaja! Muuhulgas õnnestus teel koju veel pildid ka kätte saada ja õhtul valmiski selline asi (ära üldsemitte hakkagi pildikvaliteeti kommenteerima - peale ühe vana telefoni ei ole mul mittemidagi, millega pilti teha):
Päris kõik sinna ära ei mahtunud: osa pilte on mujal seina peal ja osa alles ootab oma järjekorda. Ühte ma igatahes tean: päris muhe tunne on vahel seda asja vaatama jääda ja muigega meenutada kirevaid seiklusi :).
Muuhulgas väike soovitus neile, kes täna juba kaks burksi ära söönud ja kahtlevad, kas võtta kolmas ka või mitte: ÄRGE VÕTKE!! Vajutage hoopis SIIA ja proovige see väike challenge ära teha. Ma eile proovisin ja kui välja arvata väike pisiasi, et nelja minuti peal oli juba tunne, nagu keegi suruks korraga viiskümmend nõela mulle kõhulihastesse, oli päris vahva! Boonus: valus tunne on siiani alles! Ja katsuge te nüüd see asi ära teha ja jätta seljalihased ja venitusharjutused tegemata - vitsa sellistele!
Mina aga õpin nüüd edasi!
No comments:
Post a Comment