Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!
Showing posts with label kool. Show all posts
Showing posts with label kool. Show all posts
17.3.19
Such science, much learning
Ma olen põhimõtteliselt nüüd staar! Minust räägiti loengus! Kohe päris pikalt arutati! Autogramme jagan järgmine kolmapäev kaubamaja ees.
Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!
Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!
19.9.18
Nohikuelu jätkub!
Sedapuhku on minu väiksed armsad õpingud (jaa, kes ei tea, siis ma olen ikka veel koolis) viinud mind Šotimaale, Edinburgi. Ma küll ise pole kunagi välismaale minnes fiestat korraldanud ega midagi, aga minu nunnud sõbrad otsustasid, et nii ikka päris ei saa. Suur oli minu üllatus, kui ma järsku avastasin ennast piknikult, mis oli lausa minu auks kokku tulnud :)! Ma olin ikka reaalselt hämmingus ja ei saanud esialgu arugi, et mis nüüd siis (no mõtle ise, võetakse rätik silmade eest ära ja Svennu vahib vastu). Ja no, loomulikult, mis on üks piknik ometigi ilma paadisõiduta, eksole. Nii läksime ka meie moodsate inimestena mööda Emajõge kruiisima ja rahvale lehvitama. Mis nii elul viga!
Hahaa, panite tähele, kui ilusad puhtad mu ketsid seal pildi peal on? Enam igatahes ei ole.
Nädal aega sisseseadmist (ja harjumist, et ruudulise seelikuga mehed tänaval vastu kõnnivad igapäevaselt ning torupillimeloodia peabki igal pool olema) ja ma olin valmis nägema, mismoodi kohalikud enda aega sisustavad. Ja no - oiiii kui paljut moodi sisustavad! Läksin huvi pärast mingile üritusele, kus tutvustatakse, milliste trennide/ringide/ühendustega/asjadega rõõmsad särasilmsed tudengid liituda saavad. Seal oli ikka reaalselt kõike: võitluskunstidest kudumisklubini välja. Loomulikult oli olemas meigiklubi, viskiklubi, hummuseklubi jne. You name it, they got it! Ikka reaalselt paarsada erinevat asja - kui mitte veel rohkem. Ja muidugi sai erinevaid asju järele proovida - kui tahtsid, said võistluskunsti poistega kaklema minna, kui tahtsid, said ronimisseinast üles turnida jne. Igati timm! Tartus võiks ka mingi siuke asi olla uutele tudengitele.
Mina leidsin muidugi oma üles. Panin ennast kohe rõõmsalt kirja algajate orienteerujate trenni ja mõtlesin, et hähhh, nüüd saan kõva mutt olla, sest ma olen enne ka paar korda kaarti näinud! Läksin siis kohale niimoodi krapsaka sammuga ja...olgem ausad...ma olin enne starti juba täiesti kapsas. Uh, need mäed. Aga ega see mu entusiasmi ei vähendanud! Pakuti valida nelja lihtsa ja ühe raske raja vahel - loomulikult võtsin enesekindlalt selle raske ja kõige pikema raja! Sest no...kui raske see algajatele mõeldud raske rada ikka on, eksole. Ütleme nii, et...esimesse punkti minek oli juba võrdlemisi meeleolukas. Maastik on seal selline, onju:
Ma siis alustasin sinna esimesse punkti minekut sellise ilusa sammuga, kuni tuli see hetk, kus tuli mäest üles minna. Noh, mis seal ikka - kui tuleb minna, siis tuleb minna. Olgugi, et kõige lebomat varianti pidi minnes on vaja hea 40m tõusu võtta. Pöörasin rõõmsalt väiksele teele mäest üles ja - krt - igal pool mingid okkad. No ei ole hullu, ma olen ennegi okastest läbi võidelnud! Kõva paar meetrit sain edasi minna, kui dressikas jäi ühelt poolt okastesse kinni, siis teiselt poolt, siis jäid juba püksid kinni, ennast lahtisakutades käisin ma mutta ja okaspõõsastesse pikali (mu kaunite tossukeste mustrist on järel umbes-täpselt mitte midagi) ja püstisaades libisesin üldse mäest alla tagasi. Suurepärane! Nii ma siis lõpuks olin seal. JALUTASIN ringiga ESIMESE punkti poole. Kõva tegija. Hiljem kodus avastasin üks hetk, et valus on istuda. Mõtlesin, et äkki kukkudes kuidagi sinika saanud või midagi. Aga eiiii...sain hoopis ühe okka vasakust kannist välja tõmmata. Veel täna, kolm päeva hiljem tõmbasin ühest valutavast sõrmenukist okka välja. Ja see oli alles esimene punkt!!! Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Aga ei hullu. Tervelt kõigest 50 minutiga oligi see suurepärane 3 km pikkune rajake tehtud. Põhimõtteliselt olen valmis uuesti koondise eest võistlema!
Päeva päästis see, et oma vingelt ringilt tagasijõudes jooksin meelelahutuseks sinna otsa ka ühe nendest kergematest radadest ning sain nautida tempokalt raja läbisilkamist ilma jalutamiseta ja äraeksimiseta. Asi seegi! Üks põhilisemaid mõtteid, mis seal ohohoo rajakesel olles peas käis, oli "Kuidas ma ometi kunagi nende riikide inimestega enam-vähem võrdselt võistelda suutsin??". Reaalselt...meeletud võimalused tõusutrenniks ja reljeefilugemiseks. Super! Nüüd tuleb ainult uued tossud hankida, rõõmsalt tõuse suruda ning hommikusöögiks valu süüa :). Talveks vormi!
Kohalik üliõpilaste orienteerumisklubi on ka max aktiivne: lõigutrenni-teisipäevad, pastakolmapäevad, pika-jooksu-neljapäevad, väljasõidu-nädalavahetused jne. Nagu arvata võib, siis see nädal võtsin mina igatahes kavasse endale pastakolmapäeva. Täpselt sobiv!
Mulle hullult meeldib pargis tuiata ja minu suureks rõõmuks on kohe mu kodu kõrval üks suur park, kus elu käib täiega. Üks hommik kontorisse jalutades näiteks nägin, kuidas keskealised naised oma treeningrühmaga täiega kilkasid ja kivikuju-kulli mängisid. Või näiteks kui ühel vähe soojema ilmaga päeval pargis lõunatasime (jep, just nimelt ühel, rohkem pole sellist ilma ette tulnud keset päeva) jooksid väiksed armsad võõrad nunnud kutsukesed me juurde jaurama:
Või siis kaks päeva tagasi, kui ma telefoniga laterdades läbi pargi kõndisin ja üks neiu mind kõnetas täiesti tavalises koduses eesti keeles "Kas ma tohin teid korra tülitada?". Ja ei, ta ei tahtnud mulle pensionifondi müüa - lihtsalt niisama korraks tuttavaks saada. Ja see on megatore :)! Ja jällegi kord sai tõestust teadmine, et kõik on ikka omavahel kuidagi seotud: nägin FB'st, et ta on mu vennapojakesega sama pildi peal.
Lõpetuseks väike siilipilt (see vahva seltskond jäi tee peale kuninganna kodukese juurde jalutades):
Ja küsimus: kas teist on keegi välja mõelnud, mismoodi peaks üldse normaalselt käsi pesema nende UK stiilis kraanidega? Ma olen ikka megahädas...
Hahaa, panite tähele, kui ilusad puhtad mu ketsid seal pildi peal on? Enam igatahes ei ole.
Nädal aega sisseseadmist (ja harjumist, et ruudulise seelikuga mehed tänaval vastu kõnnivad igapäevaselt ning torupillimeloodia peabki igal pool olema) ja ma olin valmis nägema, mismoodi kohalikud enda aega sisustavad. Ja no - oiiii kui paljut moodi sisustavad! Läksin huvi pärast mingile üritusele, kus tutvustatakse, milliste trennide/ringide/ühendustega/asjadega rõõmsad särasilmsed tudengid liituda saavad. Seal oli ikka reaalselt kõike: võitluskunstidest kudumisklubini välja. Loomulikult oli olemas meigiklubi, viskiklubi, hummuseklubi jne. You name it, they got it! Ikka reaalselt paarsada erinevat asja - kui mitte veel rohkem. Ja muidugi sai erinevaid asju järele proovida - kui tahtsid, said võistluskunsti poistega kaklema minna, kui tahtsid, said ronimisseinast üles turnida jne. Igati timm! Tartus võiks ka mingi siuke asi olla uutele tudengitele.
Mina leidsin muidugi oma üles. Panin ennast kohe rõõmsalt kirja algajate orienteerujate trenni ja mõtlesin, et hähhh, nüüd saan kõva mutt olla, sest ma olen enne ka paar korda kaarti näinud! Läksin siis kohale niimoodi krapsaka sammuga ja...olgem ausad...ma olin enne starti juba täiesti kapsas. Uh, need mäed. Aga ega see mu entusiasmi ei vähendanud! Pakuti valida nelja lihtsa ja ühe raske raja vahel - loomulikult võtsin enesekindlalt selle raske ja kõige pikema raja! Sest no...kui raske see algajatele mõeldud raske rada ikka on, eksole. Ütleme nii, et...esimesse punkti minek oli juba võrdlemisi meeleolukas. Maastik on seal selline, onju:
Ma siis alustasin sinna esimesse punkti minekut sellise ilusa sammuga, kuni tuli see hetk, kus tuli mäest üles minna. Noh, mis seal ikka - kui tuleb minna, siis tuleb minna. Olgugi, et kõige lebomat varianti pidi minnes on vaja hea 40m tõusu võtta. Pöörasin rõõmsalt väiksele teele mäest üles ja - krt - igal pool mingid okkad. No ei ole hullu, ma olen ennegi okastest läbi võidelnud! Kõva paar meetrit sain edasi minna, kui dressikas jäi ühelt poolt okastesse kinni, siis teiselt poolt, siis jäid juba püksid kinni, ennast lahtisakutades käisin ma mutta ja okaspõõsastesse pikali (mu kaunite tossukeste mustrist on järel umbes-täpselt mitte midagi) ja püstisaades libisesin üldse mäest alla tagasi. Suurepärane! Nii ma siis lõpuks olin seal. JALUTASIN ringiga ESIMESE punkti poole. Kõva tegija. Hiljem kodus avastasin üks hetk, et valus on istuda. Mõtlesin, et äkki kukkudes kuidagi sinika saanud või midagi. Aga eiiii...sain hoopis ühe okka vasakust kannist välja tõmmata. Veel täna, kolm päeva hiljem tõmbasin ühest valutavast sõrmenukist okka välja. Ja see oli alles esimene punkt!!! Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Aga ei hullu. Tervelt kõigest 50 minutiga oligi see suurepärane 3 km pikkune rajake tehtud. Põhimõtteliselt olen valmis uuesti koondise eest võistlema!
Päeva päästis see, et oma vingelt ringilt tagasijõudes jooksin meelelahutuseks sinna otsa ka ühe nendest kergematest radadest ning sain nautida tempokalt raja läbisilkamist ilma jalutamiseta ja äraeksimiseta. Asi seegi! Üks põhilisemaid mõtteid, mis seal ohohoo rajakesel olles peas käis, oli "Kuidas ma ometi kunagi nende riikide inimestega enam-vähem võrdselt võistelda suutsin??". Reaalselt...meeletud võimalused tõusutrenniks ja reljeefilugemiseks. Super! Nüüd tuleb ainult uued tossud hankida, rõõmsalt tõuse suruda ning hommikusöögiks valu süüa :). Talveks vormi!
Kohalik üliõpilaste orienteerumisklubi on ka max aktiivne: lõigutrenni-teisipäevad, pastakolmapäevad, pika-jooksu-neljapäevad, väljasõidu-nädalavahetused jne. Nagu arvata võib, siis see nädal võtsin mina igatahes kavasse endale pastakolmapäeva. Täpselt sobiv!
Mulle hullult meeldib pargis tuiata ja minu suureks rõõmuks on kohe mu kodu kõrval üks suur park, kus elu käib täiega. Üks hommik kontorisse jalutades näiteks nägin, kuidas keskealised naised oma treeningrühmaga täiega kilkasid ja kivikuju-kulli mängisid. Või näiteks kui ühel vähe soojema ilmaga päeval pargis lõunatasime (jep, just nimelt ühel, rohkem pole sellist ilma ette tulnud keset päeva) jooksid väiksed armsad võõrad nunnud kutsukesed me juurde jaurama:
Või siis kaks päeva tagasi, kui ma telefoniga laterdades läbi pargi kõndisin ja üks neiu mind kõnetas täiesti tavalises koduses eesti keeles "Kas ma tohin teid korra tülitada?". Ja ei, ta ei tahtnud mulle pensionifondi müüa - lihtsalt niisama korraks tuttavaks saada. Ja see on megatore :)! Ja jällegi kord sai tõestust teadmine, et kõik on ikka omavahel kuidagi seotud: nägin FB'st, et ta on mu vennapojakesega sama pildi peal.
Lõpetuseks väike siilipilt (see vahva seltskond jäi tee peale kuninganna kodukese juurde jalutades):
Ja küsimus: kas teist on keegi välja mõelnud, mismoodi peaks üldse normaalselt käsi pesema nende UK stiilis kraanidega? Ma olen ikka megahädas...
20.2.16
Nüüd saab küll lõputöö kähku tehtud!
Hanna aitas mind koodikirjutamisega, pakkus lahkelt, et kirjutab osa ise ära (kahju ainult, et senssi ei meiki...):
Frequent_distribution [sigma*gamma001]:i (2y)
winrar&bugs?011ARIMA[beta:alfa]
-1 for i 1:N
Vähemalt ta üritas :D! Soovib keegi veel aidata? Et ma ikka kindlasti ilusti õigeks ajaks valmis saaks :)
Frequent_distribution [sigma*gamma001]:i (2y)
winrar&bugs?011ARIMA[beta:alfa]
-1 for i 1:N
Vähemalt ta üritas :D! Soovib keegi veel aidata? Et ma ikka kindlasti ilusti õigeks ajaks valmis saaks :)
1.10.15
Rändomhõumi
Tavaline koolipäev:
Muidu on täitsa kodune tunne juba. Täna rattaga kojusõites lehvitas jälle mulle mu rändomhõumi (kutsun teda nii, sest mul pole õrna aimu ka, kes ta on - mingi rändom tüüp, kes iga päev istub naabermaja rõdul ja loeb raamatut ja joob teed. Alates üleeilsest on ta mulle lehvitama hakkanud, kui järjekordselt möödun), koduukse ees viskasid nägusad noormehed ruladega trikke ja päike säras rõõmsalt. Mida veel tahta, eksole :)!
Pilt on muidu tehtud ühes lauamängudepoes, mille keldris on kohalik escape-room. Ülevõlli vinge ruumi on nad sinna ehitanud - müstiliselt heade tehniliste lahendustega. Kui te nüüd juhuslikult peaksite Utrechti sattuma - sest seda tuleb ikka ette, eksole - siis soovitan kindlalt minna! Ma sattusin sinna suhteliselt randoomselt: koolist öeldi, et on aeg teaduskonnaüritusele minna ja selgus, et see aasta oli sellist laadi üritusega tegemist (+ muidugi fääntsu õhtusöök, jess!).
Muide, koolitöötajana sain ma endale sellise edevuselaada, nagu kohvikaart. Kujutage nüüd ette, kui palju ma saan iga päev endale kohvi sülle kukutada? Piret tegi muidugi juba challenge'i, et ma võiks üritada limiidi täis võtta (4009 kohvi päevas) ja ma olin juba täiega challenge-accepted-jou, aga loogilised arvutused jõudsid järeldusele, et nii aeglaste masinatega ei ole küll võimalik 3 kohvi minutis võtta...otsin endiselt lahendusi!
22.9.15
Igasugustest kodudest
Olime meie rõõmsalt eile koolis armsal õhtupoolikul, kui üks õppejõududest kojuminnes meie boksi astus ja soovis kõigile ilusat õhtut. Nagu ikka, eksole. Paar sekundit hiljem oli ta tagasi ja ütles: "Guys...please don't also forget to enjoy life! It's very nice that you'll all graduate cum laude, but don't forget your friends. Otherwise they will not talk to you anymore and after september you will be working so hard, that you will not have any time to find new friends - so keep the ones you have!". Ma ei tea, mis cumlaudedest ta rääkis, aga ma ootan igatahes huviga aega, mis pärast septembrit tuleb! Igatahes, selle põhjal võiks arvata, et kodu polegi vaja, eksole. Ma siiski otsustasin, et vast ikka on küll.
Huvi pärast käisin näiteks vaatasin, millistes kodudes inimesed Amsterdamis elavad ja avastasin, et näiteks sellistes:
Reaalselt. Ongi tänavate kaupa lihtsalt kanaliäärsed täis laevu/paate (millel on omakorda paadid, jou), kus inimesed igapäevaselt elavad. Vähemalt selline mulje jäi küll.Isegi aadressid ja postkastid ja värgid olemas ja puha. Kui sellest veel vähe peaks olema, siis päiksepaneelid olid ka ühel katusel. Kogu combo!
Kuna aga sellist edevust mul kuskilt võtta ei ole, siis jäi seekord variandiks siiski täiesti tavaline maja koos nõnda nunnude korterikaaslastega (tegelt on neid terve posu veel, aga kõik polnud parajasti köögis siis):
Ja, pffffffft, selle kaardimängu ma igatahes võitsin:
Muideks, need korterikaaslased on veel nii nunnud, et kui ma olen ka seltskonnas, siis räägivad hollandi keelt eriti aeglaselt, et minusugune ka aru saaks. Ja vahel räägivad sama lugu kaks korda, kui ma ikka eriti segaduses näoga olen. Mida veel ühelt kodult tahta, eksole!
Huvi pärast käisin näiteks vaatasin, millistes kodudes inimesed Amsterdamis elavad ja avastasin, et näiteks sellistes:
Reaalselt. Ongi tänavate kaupa lihtsalt kanaliäärsed täis laevu/paate (millel on omakorda paadid, jou), kus inimesed igapäevaselt elavad. Vähemalt selline mulje jäi küll.Isegi aadressid ja postkastid ja värgid olemas ja puha. Kui sellest veel vähe peaks olema, siis päiksepaneelid olid ka ühel katusel. Kogu combo!
Kuna aga sellist edevust mul kuskilt võtta ei ole, siis jäi seekord variandiks siiski täiesti tavaline maja koos nõnda nunnude korterikaaslastega (tegelt on neid terve posu veel, aga kõik polnud parajasti köögis siis):
Ja, pffffffft, selle kaardimängu ma igatahes võitsin:
Muideks, need korterikaaslased on veel nii nunnud, et kui ma olen ka seltskonnas, siis räägivad hollandi keelt eriti aeglaselt, et minusugune ka aru saaks. Ja vahel räägivad sama lugu kaks korda, kui ma ikka eriti segaduses näoga olen. Mida veel ühelt kodult tahta, eksole!
7.9.15
Tagasi Hollandis!
Ja seis on suurepärane, nagu ikka: kodu ei ole, arvuti läks katki ja juhendaja esimene küsimus mulle oli "Mis (eksamiga) juhtus, Nele?". Ehk kõik läheb nagu valatult! Vähemalt on mul ülimalt edev pisike ja kerge uus väline kõvaketas, mille ma suure pänikuga ostsin, et mitte kõigest väärtuslikust oma arvutis ilma jääda. Pilte oli umbes hea 20 000 tükki - oleks malbelt kahju olnud. Ma usun, et see oli läpakal mingi steitment, et ta kohe täpselt esimesel õhtul otsustas pildi tasku panna. Umbes et: "Ma ei kavatse jälle 9 kuud järjest neid arvutusi teha!!". No mis seal ikka - pidasime natuke läbirääkimisi ja juba ma saingi ta nõusse küll olema seisus "battery: 0% available, plugged-in, not charging", aga siiski võimaldama mulle seda, et saaksin veeta reede õhtu nii nagu siin kohane: erinevatest struktuurimudelitest õpikupeatükki lugedes.
Aga. Mida teha, kui seis on selline, nagu ta on? Eks ikka tähistada seda kursakaaslastega mõnusa õhtusöögi/peoga:
Ja avastada kanuuga seigeldes, mida Utrechti nunnudel kanalitel pakkuda on:
Lõpetuseks sünnipäevakaart, mille ühe tšiki vanaema 80. juubeliks oma hõumi käest sai. Kallid-armsad sõbrad, ma tahan ka sellises vanuses selliseid kaarte saada!
Aga. Mida teha, kui seis on selline, nagu ta on? Eks ikka tähistada seda kursakaaslastega mõnusa õhtusöögi/peoga:
Ja avastada kanuuga seigeldes, mida Utrechti nunnudel kanalitel pakkuda on:
Lõpetuseks sünnipäevakaart, mille ühe tšiki vanaema 80. juubeliks oma hõumi käest sai. Kallid-armsad sõbrad, ma tahan ka sellises vanuses selliseid kaarte saada!
27.5.15
Oh neid hollandlasi :)
Tundub täiega chill, onju? Jeap, tervelt 15 minutit järjest oli nii chill ja siis tagasi arvuti taha koodi kirjutama või valemeid vahtima. Nii vinge ja lõbus ongi!
Ehk viimased paar nädalat on paras uuhuuhuu olnud. Vähemalt: 64h veel ja siis peab kõik nagunii tehtud olema (või noh...üks väike kodutöö on pärast toda veel). Et aga hoiduda järjekordsest valemipildikesega postitusest, räägin ma hoopis millestki muust: hollandlastest!
Nimelt mind hirmsasti-hirmsasti-hirmsastiiiii häirib see, kuidas nad nina nuuskavad. Täpsemalt see, et nad ei nuuskagi nina...See on siin kuidagi nii olematu ja müstiline tegevus, et ma päriselt-päriselt ükspäev guugeldasin, kas hollandis on ninanuuskamine üldse käitumisnormidega vastavuses või mitte. Noh, et ise mitte nüüd väga ülemäära ebaviisakas olla. Midagi sellist, mis otseselt nuuskamist keelaks, ma õnneks ei leidnud. Küll aga sain kinnitust, et ka teised välismaalased on kohati nohuste hollandlaste käitumisest hämmingus. Nimelt nad luristavad tatti ninna tagasi...või kuidas iganes seda ka ei kutsuta, kui sa tugevalt sisse hingad, et tatt ninast välja ei voolaks (nii rõvedalt, kui see ka nüüd ei kõlanud, muidugi). Ja kuna seesama tatt voolab ometigi tagasi, siis tuleb seda sama tegevust 20 sekundit hiljem korrata. Ja nii terve loengu! Suurepärane! Guugeldamise tulemusel ma muidugi veel lugesin, et hollandlaste enda arvates on see versioon asjast oluliselt tervislikum ja loomulikum, kui tati väljanuuskamine ja seetõttu nad kõik teevad seda (ma ei kujuta ette, kas see arvamus on omane ainult tollele ühele kindlale inimesele või on laiemalt üldistatav - ma kursakatelt pole julgenud selle kohta otse küsida). Mina kavatsen igatahes ka edaspidi jätkata loengutes salfakate jagamist, kui asi ikka liiga täiega häirima hakkab - siiani on igatahes viisakalt vastu ka võetud ja enam-vähem sihtotstarbeliselt kasutatud.
Teine ja palju vingem asi, mida hollandlased teevad, on aiandustunnid kunagi algklassides. Nimelt nad vist jõudsid üks hetk seisu, kus väiksed lapsed ei tajunud enam biiti, kustkohast täpselt need munad ja tomatid ja piim ikkagi tulevad. Tundub ju loogiline ometigi, et poest või tehasest. Et lapsed täitsa teadmatuses ei oleks, otsustati et on aeg teha nii umbes kümneaastastele põnnidele (siuke neljas klass siis vä?) koolis aiandustunnid. Mul kursaõde rääkis, et see käis umbes nii, et kõigepealt oli pool aastat teooriat: õppisid, kuidas taimed kasvavad ja mis nendega tegema peaks jne. Ja siis sai iga mats endale kuskil kuus ruutmeetrikest aiamaad, kus ta pidi enda tomateid ja juurikaid kasvatama. Nii et terve klassiga käisid iga nädal korra aiamaadel askeldamas (ilusti busside ja värkidega pidid kohale minema - siuke iganädalane ekskursioon) ja pärast said oma aiasaadused endale. Täiega bäädääss mu meelest kevadel oma kurkide ja sibulatega uhkelt koju minna! Kui ma õigesti aru sain, siis neil ainult ühel aastal ongi see asi ja järgmine aasta saavad järgmised oma võimaluse head ja parema kasvatada. Mu meelest võiks Eestis ka algklasside õppekavades selline asi sees olla - ma oleks täiega kõrvitsaid ja asju kasvatanud ja pärast koju tassinud!
Kolmas asi, mida neile meeldib hirmsasti teha, on klaaskasti sisse inimesed midagi tegema panna. Kui ma sügisel vanalinnas ringi jalutasin, siis ma nägin näiteks, kuidas üks vend istus suure klaaskasti sees oma tiibklaveriga ja mängis ja mängis ja mängis. Üks hetk sain ma aru, et ta oli selleks hetkeks juba üle 20h järjest mänginud ja plaanis teise vähemalt sama palju veel mängida (eks ikka selleks, et rekord teha). Kui nii, siis nii. Nüüd reedel kõndisin ma samast kohast uuesti mööda ja ennäeee, uus suur klaaskast! Seekord oli see ilusti seest mööbliga ja puha ja ma alguses mõtlesin, et ju mingi mööblipoe reklaam või midagi. Kuni ma üks hetk aru sain: keegi reaalselt elab seal! Ja see keegi oli just voodisse heitnud ja magama läinud. Mingi selline projekt on neil, et üks vend elab kümme päeva järjest keset väljakut suure klaaskasti sees - isegi WC ja kõik on seal olemas (ma loodan, et sellele käib kuidagi siiski kardin ette). Ma ju ütlesin, et siin linnas on keeruline kodu leida, lausa niimoodi elab mõni:
20.3.15
Väiksed armsad valemid
Et te ikka teaksite, siis ma olen täiega kade kõikide nende peale, kes virmalisi nägid!! Jah.
Mis te arvate, mida mina nägin? Just, meeletus koguses erinevaid valemeid ja mudeleid. Suurepärane. Kindlasti olete kadedad! Nimelt mul oli kolmapäeval eksam ja nagu ikka, olin ma eelmise päeva rõõmsalt erinevate õppematerjalide seltsis veetnud ja nagu ikka, koosnesid mu unenäod tol ööl suures osas erinevatest vingetest statistilistest mudelitest. Võrdlemisi ebameeldiv oli iga natukese aja tagant selle peale üles ärgata, et ma ei leidnud unes ülesandele lahendit. Fui!
Järgmine päev oli igatahes eksam ja nagu sel puhul tavapärane on, oli klassiruumis ilusti täielik vaikus...kuni järsku sajatas Tycho poolsosinal "Shit-shit-shit-shit...shit-shit-shit!!!". Ilmselgelt läks väga edukalt tal :D.
Mis te arvate, mida mina nägin? Just, meeletus koguses erinevaid valemeid ja mudeleid. Suurepärane. Kindlasti olete kadedad! Nimelt mul oli kolmapäeval eksam ja nagu ikka, olin ma eelmise päeva rõõmsalt erinevate õppematerjalide seltsis veetnud ja nagu ikka, koosnesid mu unenäod tol ööl suures osas erinevatest vingetest statistilistest mudelitest. Võrdlemisi ebameeldiv oli iga natukese aja tagant selle peale üles ärgata, et ma ei leidnud unes ülesandele lahendit. Fui!
Järgmine päev oli igatahes eksam ja nagu sel puhul tavapärane on, oli klassiruumis ilusti täielik vaikus...kuni järsku sajatas Tycho poolsosinal "Shit-shit-shit-shit...shit-shit-shit!!!". Ilmselgelt läks väga edukalt tal :D.
17.12.14
Peaaegu valmis selle esimese semestriga
JOUUUU! NÄDALAVAHETUS OLI, PIDU! Minu glamuurse nädalavahetuse ürituse pildid on festivali fotograaf juba valmis saanud, ära tuuninud ja kõmulehtede galeriidesse juba üles laadinud. Seega siit pilt, mis võtab kogu nädalavahetuse ilusti kokku - äraütlemata HOT EXPERIENCE oli:
Siinse ajaga olen ma natuke ümber kohandanud oma õppimisharjumusi - kui varem tundus, et 5h eksamiks õppida kärab kah, siis siin on kuidagi nii ära harjunud, et kui antakse matemaatikas iganädalane kodutöö, mis koosneb näiteks kuuest ülesandest, siis on täiesti okei, kui mõnda ülesannet lahendadki näiteks 4h. Istud, mõtled, vannud, mõtled, küsid teistelt, mõtled, ja lahendad. Ülesannete lahendamine võib, muide, väga emotsionaalne tegevus olla :D!
Et ülemäära asjalikuks kätte ei läheks see värk siin, hoolitsevad armsad kursakaaslased, et oleks piisavalt palju totraid nalju (millega ma olen otseloomulikult ülirahul). Väike näide tänasest: kõnnib kursavend mööda klassi ringi ja nõuab kõigilt kääre. Kuiväga me ka ei tahtnud, ei olnud kellelgi võimalik tema soovi kahjuks täita, nii et ta asus pettunult aga süvenenult endal käes olevat paberilehte rebima. Läksin uurima, mis tal seal on ja...vuntsid! Paberile joonistatud vuntsid. Ma päris kohe ei jaganud biiti ära, mida ta nendega pihta hakkab, aga siis saabus selgus majja. Nimelt meil on üks kursavend klassis vahel videoülekandega - ehk tema näeb meid endal suurest ekraanist ja meil on klassis fääntsu ekraan, mis kannab tema tegevust üle. No ja kui selline suurepärane variant juba olemas oli, ei saanud Tycho lasta võimalust käest keset ekraani vuntsid kleepida. Loomulikult ekraanil olev vend ise ei saanud kohe aru, mis keiss on ja nii ta seal istus, vuntsidega:
Nüüd sujuv teemavahetus: CV-Online'i olete vaatanud viimasel paaril aastal? Eriti näiteks Tartu töökuulutusi. Umbestäpselt iga kuulutus pakub tööd IT-valdkonnas ja see saab tähendada ainult üht! Iga endast lugupidav ja ajaga kaasaskäiv daam peab läbima vähemalt selle kursuse . Me Dagnyga hakkasime juba pihta! Ja kevadeks on meil planeeritud veel eriline pärl: programmeerimiskursus (sihtgrupiks loomulikult lapsed - ehk täpselt meie tase). Nii et vutt-vutt, marss liituma meiega! Mina igatahes oskan juba pildil piksli värvi muuta! Kindlasti väga vajalik oskus igapäevategemistes.
Ja nüüd tähtis küsimus: kas keegi teab kedagi, kes nii täääääitsa juhuslikult sõidab pühapäeval Riia lennujaamast õhtul Tartusse või Tallinnasse? Mul hetkel on olemas bussipilet, aga lennuki maandumise ja bussi vahel on rõõmsad 5 tundi, nii et mõtlesin igaksjuhuks uurida alternatiivide olemasolu. Ja nagu siit aru saite, siis juba paari päeva pärast olen tagasi Tartus ja valmis teiega teed jooma, trenni tegema, ringi seiklema ja maast ja ilmast jutustama! Nii et helistage julgelt!
Lõpetuseks pilt ja mõtteaine: mida te kirjutaks sinna?
Siinse ajaga olen ma natuke ümber kohandanud oma õppimisharjumusi - kui varem tundus, et 5h eksamiks õppida kärab kah, siis siin on kuidagi nii ära harjunud, et kui antakse matemaatikas iganädalane kodutöö, mis koosneb näiteks kuuest ülesandest, siis on täiesti okei, kui mõnda ülesannet lahendadki näiteks 4h. Istud, mõtled, vannud, mõtled, küsid teistelt, mõtled, ja lahendad. Ülesannete lahendamine võib, muide, väga emotsionaalne tegevus olla :D!
Et ülemäära asjalikuks kätte ei läheks see värk siin, hoolitsevad armsad kursakaaslased, et oleks piisavalt palju totraid nalju (millega ma olen otseloomulikult ülirahul). Väike näide tänasest: kõnnib kursavend mööda klassi ringi ja nõuab kõigilt kääre. Kuiväga me ka ei tahtnud, ei olnud kellelgi võimalik tema soovi kahjuks täita, nii et ta asus pettunult aga süvenenult endal käes olevat paberilehte rebima. Läksin uurima, mis tal seal on ja...vuntsid! Paberile joonistatud vuntsid. Ma päris kohe ei jaganud biiti ära, mida ta nendega pihta hakkab, aga siis saabus selgus majja. Nimelt meil on üks kursavend klassis vahel videoülekandega - ehk tema näeb meid endal suurest ekraanist ja meil on klassis fääntsu ekraan, mis kannab tema tegevust üle. No ja kui selline suurepärane variant juba olemas oli, ei saanud Tycho lasta võimalust käest keset ekraani vuntsid kleepida. Loomulikult ekraanil olev vend ise ei saanud kohe aru, mis keiss on ja nii ta seal istus, vuntsidega:
Nüüd sujuv teemavahetus: CV-Online'i olete vaatanud viimasel paaril aastal? Eriti näiteks Tartu töökuulutusi. Umbestäpselt iga kuulutus pakub tööd IT-valdkonnas ja see saab tähendada ainult üht! Iga endast lugupidav ja ajaga kaasaskäiv daam peab läbima vähemalt selle kursuse . Me Dagnyga hakkasime juba pihta! Ja kevadeks on meil planeeritud veel eriline pärl: programmeerimiskursus (sihtgrupiks loomulikult lapsed - ehk täpselt meie tase). Nii et vutt-vutt, marss liituma meiega! Mina igatahes oskan juba pildil piksli värvi muuta! Kindlasti väga vajalik oskus igapäevategemistes.
Ja nüüd tähtis küsimus: kas keegi teab kedagi, kes nii täääääitsa juhuslikult sõidab pühapäeval Riia lennujaamast õhtul Tartusse või Tallinnasse? Mul hetkel on olemas bussipilet, aga lennuki maandumise ja bussi vahel on rõõmsad 5 tundi, nii et mõtlesin igaksjuhuks uurida alternatiivide olemasolu. Ja nagu siit aru saite, siis juba paari päeva pärast olen tagasi Tartus ja valmis teiega teed jooma, trenni tegema, ringi seiklema ja maast ja ilmast jutustama! Nii et helistage julgelt!
Lõpetuseks pilt ja mõtteaine: mida te kirjutaks sinna?
27.11.14
Siis, kui ma ükskord kakaod ja kohvi jõin
Nonii, mis siis vahepeal toimunud on? Kõigepealt muidugi täiesti vapustavad uudised, eksole!! Tulin mina täna koolist koju ja OMG!!! nõud olid ära pestud. Läks ainult kolm nädalat ja kaks päeva. Ütleme nii, et selle kihlveoga läksin ma ikka odavalt alt. Juhtub ikka - katsun järgmine kord hinnangutes realistlikum olla!
Nagu igas postituses, ei pääse ka siin ilma matemaatikata. Nüüdseks on see kuidagi eriti loominguliseks veel läinud: slaide vaadates on selline tunne, nagu keegi oleks lihtsalt terve tähestiku sinna kokku viskanud ja nii pulli pärast igaks juhuks paar miinust, plussi ja muud toredat märki ka pannud, et rohkem matemaatika moodi välja näeks. No ja eile ma siin maadlesin järjekordselt Bernoulli või beeta või gamma või kes-seda-enam-mäletab mis jaotusega, kui järsku tuli kursuse whatsappi selline sõnum:
Tundub, et sellel armsal kursavennal oli ülesandeid lahendades kohe eriti lõbus hakkanud :D.
Et mingit vaheldust ka oleks pesemata nõudele ja matemaatikale, siis on aeg jutustada minu tänasest kakaofeilist. Kas sa oled kunagi mõelnud, et kui kakao on tassi sees, siis on seda kuidagi nõnda vähe, aga kui ta maha kukub, siis on seda kakaod järsku hirmus palju? Me igatahes ükskord aastaid tagasi arutlesime sellele teemal, kui Kaia Truffes terve tassitäie kuuma šokolaadi maha ajas. Nagu juhuste kokkusattumusel juhtus (ehk tops jäi masinast välja võttes mingi serva taha kinni), tegin ma täna korduskatse ja võin kinnitada: jah, endiselt jätkub pisikesest topsitäiest, et korralik latakas oleks seina peal ja suur kakaoloik maas. Nalja kui palju, eksole. Koristasin koos kursaõega selle huumori ära, võtsin oma kohvi kaasa ja läksin üles klassiruumi. Seal ma seletasin talle, kuidas minuga sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Jõudsin talle ainult paar eredamat näidet ära rääkida, kui üks kursavend kogemata möödaminnes suutis mulle täpselt sellele käele sisse rammida, kus ma kohvitopsi hoidsin. No arvata on, et nüüd oli kohv maas ja minu pluusi peal. Vähem, kui viis minutit sellest hiljem, kui kakao igal pool oli! Täiesti uskumatu, no! Peab vist ikka sellise termostassiga hakkama koolis käima, kust mitte midagi maha tilgu, kui kallutada...
Nagu igas postituses, ei pääse ka siin ilma matemaatikata. Nüüdseks on see kuidagi eriti loominguliseks veel läinud: slaide vaadates on selline tunne, nagu keegi oleks lihtsalt terve tähestiku sinna kokku viskanud ja nii pulli pärast igaks juhuks paar miinust, plussi ja muud toredat märki ka pannud, et rohkem matemaatika moodi välja näeks. No ja eile ma siin maadlesin järjekordselt Bernoulli või beeta või gamma või kes-seda-enam-mäletab mis jaotusega, kui järsku tuli kursuse whatsappi selline sõnum:
Tundub, et sellel armsal kursavennal oli ülesandeid lahendades kohe eriti lõbus hakkanud :D.
Et mingit vaheldust ka oleks pesemata nõudele ja matemaatikale, siis on aeg jutustada minu tänasest kakaofeilist. Kas sa oled kunagi mõelnud, et kui kakao on tassi sees, siis on seda kuidagi nõnda vähe, aga kui ta maha kukub, siis on seda kakaod järsku hirmus palju? Me igatahes ükskord aastaid tagasi arutlesime sellele teemal, kui Kaia Truffes terve tassitäie kuuma šokolaadi maha ajas. Nagu juhuste kokkusattumusel juhtus (ehk tops jäi masinast välja võttes mingi serva taha kinni), tegin ma täna korduskatse ja võin kinnitada: jah, endiselt jätkub pisikesest topsitäiest, et korralik latakas oleks seina peal ja suur kakaoloik maas. Nalja kui palju, eksole. Koristasin koos kursaõega selle huumori ära, võtsin oma kohvi kaasa ja läksin üles klassiruumi. Seal ma seletasin talle, kuidas minuga sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Jõudsin talle ainult paar eredamat näidet ära rääkida, kui üks kursavend kogemata möödaminnes suutis mulle täpselt sellele käele sisse rammida, kus ma kohvitopsi hoidsin. No arvata on, et nüüd oli kohv maas ja minu pluusi peal. Vähem, kui viis minutit sellest hiljem, kui kakao igal pool oli! Täiesti uskumatu, no! Peab vist ikka sellise termostassiga hakkama koolis käima, kust mitte midagi maha tilgu, kui kallutada...
9.11.14
Kui sa annad kanale 10€, siis kui kiiresti läbib lehm ühe kilomeetri? Vastus palun kuupsentimeetrites!
*******. See matemaatika kodutööde tegemine on ikka üks äraütlemata emotsionaalne tegevus. Praegu on täpselt selline tunne, et andke ainult poksikotti - saaks selle energia kuskile ühekorraga virutada. Võimas!
Ülesanne on selline:
Ja vihjeks võin nii palju öelda, et X'i jaotustihedus on selline:
Ei taha keegi ära teha mulle vä? Võib-olla olen ma lihtsalt liiga kana, et ära ei jaga seda värki. Ma ise siin mõtlesin, et no saab-saab, ikka saab, eksole. Mis ta siis ära ei ole ometigi. Kaks tundi hiljem olin endiselt samas seisus, ainult et kordades pahasem kõige peale. Ärge nüüd valesti aru saage: mulle tegelt hirmsasti meeldib matemaatika ülesandeid lahendada - lihtsalt veidike emotsionaalne tegevus on see vahel.
Aga see selleks. Hüppame hoopis teise teema peale. Meil on Michaeliga kihlvedu. Nimelt alumise korruse poiss pole just maailma kõige entusiastlikum koristuskunn, nii et nõusid peseb ta tõenäoliselt kuskil korra kuus (plussmiinus 10 päeva). Ja üks päev ilmus kööki selline asi:
Lisaks sellele, et sai ilmselgeks, miks meil eelmine kuu mingi hetk enam mitte ühtegi kahvlit köögis ei olnud, tekkis suurepärane võimalus teha omavaheline võistlus äraarvamises, millal ta need asjad ära ka kavatseb pesta. Ma olin ulmeliselt optimistlik ja pakkusin nädala. Selle peale hakkas Michael naerma ja ütles, et vähemalt kaks nädalat läheb kindlasti. No ja...homme saab nädal täis, raisk. Mul on kahtlane tunne, et ma jään oma jäätistest ilma ja pean hoopis kaotuse vastu võtma ja Michaelile jäätised ostma. Maru kahju.
Muideks, iga kord, kui ma siia kirjutan, siis ma pean mitu korda oma jutu uuesti läbi lugema. Nii, kui inglise keeles õpe pihta hakkas, tulid mul eestikeelsesse teksti randoomsed vead, kus ma ajan sassi omavahel "g" ja "k" või siis "t" ja "d". Seejuures mõttes ütlen sõna õigesti ja kui lause pärast üle loen ja näen, et olen sinna suutnud kirjutada "ei võidnudki" või "muiduki", saan ka kohe aru, et see on ikka kapitaalselt valesti. Oskab keegi seletada, millest see tuleb?
Ülesanne on selline:
Ja vihjeks võin nii palju öelda, et X'i jaotustihedus on selline:
Ei taha keegi ära teha mulle vä? Võib-olla olen ma lihtsalt liiga kana, et ära ei jaga seda värki. Ma ise siin mõtlesin, et no saab-saab, ikka saab, eksole. Mis ta siis ära ei ole ometigi. Kaks tundi hiljem olin endiselt samas seisus, ainult et kordades pahasem kõige peale. Ärge nüüd valesti aru saage: mulle tegelt hirmsasti meeldib matemaatika ülesandeid lahendada - lihtsalt veidike emotsionaalne tegevus on see vahel.
Aga see selleks. Hüppame hoopis teise teema peale. Meil on Michaeliga kihlvedu. Nimelt alumise korruse poiss pole just maailma kõige entusiastlikum koristuskunn, nii et nõusid peseb ta tõenäoliselt kuskil korra kuus (plussmiinus 10 päeva). Ja üks päev ilmus kööki selline asi:
Lisaks sellele, et sai ilmselgeks, miks meil eelmine kuu mingi hetk enam mitte ühtegi kahvlit köögis ei olnud, tekkis suurepärane võimalus teha omavaheline võistlus äraarvamises, millal ta need asjad ära ka kavatseb pesta. Ma olin ulmeliselt optimistlik ja pakkusin nädala. Selle peale hakkas Michael naerma ja ütles, et vähemalt kaks nädalat läheb kindlasti. No ja...homme saab nädal täis, raisk. Mul on kahtlane tunne, et ma jään oma jäätistest ilma ja pean hoopis kaotuse vastu võtma ja Michaelile jäätised ostma. Maru kahju.
Muideks, iga kord, kui ma siia kirjutan, siis ma pean mitu korda oma jutu uuesti läbi lugema. Nii, kui inglise keeles õpe pihta hakkas, tulid mul eestikeelsesse teksti randoomsed vead, kus ma ajan sassi omavahel "g" ja "k" või siis "t" ja "d". Seejuures mõttes ütlen sõna õigesti ja kui lause pärast üle loen ja näen, et olen sinna suutnud kirjutada "ei võidnudki" või "muiduki", saan ka kohe aru, et see on ikka kapitaalselt valesti. Oskab keegi seletada, millest see tuleb?
18.10.14
VAHEAEEEEEG!
Ja sellega koos hakkas lambist ka suvi pihta:
Ja ei, ma ei reisinud Hispaaniasse. Endiselt Hollandis ilusti.
Eile oli igatahes see suurepärane eksam, kus olid vinged valemid ja veel vingemad ülesanded. Kahe esimese tunniga tegin ilusti kõik raskemad asjad ära ja siis viimased tund aega maadlesin kõige lihtsama ülesandega. Siuke "Kui palju on 1+1" stiilis ülesandega. No kohe mitte ei tahtnud välja tulla (paratamatult tuleb meelde, kuidas Rootsis kunagi eksamit tehes oli kõige raskem küsimus mu jaoks mu enda sünnikuupäev). Tunne oli umbes nagu kirjutaksid terve essee valmis ja siis mõtled viimased tund aega, kas ikka panna "aga" ette koma või mitte. Lõpuks sai see koma igatahes pandud (ehk 1+1 ilusti arvutatud).
Nüüd on nädal aega vaheaega, kus saab ilusti kodutöid teha, juhuu. Lisaks plaanib Hans mulle külla tulla täna, aga ju minu suurepärane "õnn" rongidega kandus temale ka edasi - just täpselt täna otsustasid Saksamaa raudteetöötajad streigi korraldada :).
13.10.14
Küll nüüd läks vahvaks kätte
Õpin siin rõõmsalt ja lahendan ülesandeid ja värki ja otsin ülesannete lahendamiseks valemeid ja...
Johhaidii, no. Kuni selleni tundus okei, siin jooksis juhe kokku. Ilmselgelt tuleb reedene eksam täiesti fabulous.
Ei saa jätta kasutamata ka võimalust viktoriiniküsimuseks: mida saab selle vahva valemiga arvutada?
Esimesele õigesti vastajale toon jõuluvaheajal vahvleid.
Edit paar tundi hiljem: ei läinud poolt päevagi ja sai lahendatud! Nüüd tundub see täiesti okei võrreldes praeguse ülesandega, mis on stiilis: "Kaks maja seisavad kõrvuti, meri on sinine ja kell on 10, tuginedes eelnevale arvuta Z=2X-Y+3 dispersioon" (okei, tegelikult on seal seitse korda loogilisem lähteinfo, lihtsalt ma ei leidnud esmapilgul mittemingisugust seost).
Edit paar tundi hiljem: ei läinud poolt päevagi ja sai lahendatud! Nüüd tundub see täiesti okei võrreldes praeguse ülesandega, mis on stiilis: "Kaks maja seisavad kõrvuti, meri on sinine ja kell on 10, tuginedes eelnevale arvuta Z=2X-Y+3 dispersioon" (okei, tegelikult on seal seitse korda loogilisem lähteinfo, lihtsalt ma ei leidnud esmapilgul mittemingisugust seost).
7.10.14
Max level vending-machine'i leidsin koolist!
Teate küll neid masinaid, kuhu topid mündid sisse ja siis saad valida endale šokolaadi või küpsised või midaiganes, onju. No igatahes enamik neist siin ei töötagi müntidega, vaid hoopis mingi kaardiga, mida mul otseloomulikult ei ole. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.
Vaid hoopis sellest, et paar päeva tagasi, kui ma kooli peal ringi jalutasin, siis tundus, et kauguses paistab üks järjekordne šokolaadi-limonaadi-vahvlite masinakene, aga lähemale jõudes olid mu silmad suured ja ainuke kommentaar "Woooow, laheee!".
Reaalselt ongi selline versioon asjast, kus saad erinevate snäkkide asemel valida hoopis mälupulkade, vihikute, pastakate ja arvutihiirte vahel. Kui vinge see veel on!? Tahaks teada muidugi, mitu arvutihiirt sealt reaalselt võetud on :D. Ma pastaka veel võtaks, aga selle peale väga ei tuleks, et "Oot, võtaks õige midagi lambist. A näe, hiir mul oligi tänasest päevast veel puudu...".
Lõpetuseks väike randoomne fakt: teel koolist bussi peale viskas kursavend lambist väikse tagurpidi salto. Kadedaks tegi.
Vaid hoopis sellest, et paar päeva tagasi, kui ma kooli peal ringi jalutasin, siis tundus, et kauguses paistab üks järjekordne šokolaadi-limonaadi-vahvlite masinakene, aga lähemale jõudes olid mu silmad suured ja ainuke kommentaar "Woooow, laheee!".
Reaalselt ongi selline versioon asjast, kus saad erinevate snäkkide asemel valida hoopis mälupulkade, vihikute, pastakate ja arvutihiirte vahel. Kui vinge see veel on!? Tahaks teada muidugi, mitu arvutihiirt sealt reaalselt võetud on :D. Ma pastaka veel võtaks, aga selle peale väga ei tuleks, et "Oot, võtaks õige midagi lambist. A näe, hiir mul oligi tänasest päevast veel puudu...".
Lõpetuseks väike randoomne fakt: teel koolist bussi peale viskas kursavend lambist väikse tagurpidi salto. Kadedaks tegi.
1.10.14
No ju ma siis ikka ei tahtnud täna kohvi juua...
Ehk kuidas ma pärast vinget koolipäeva koju tulin, powernapi tegin ja õppima hakata mõtlesin... Reaalselt TERVE tassitäie kallasin rõõmsalt sülle endale. See kiirus, millega ma tooli pealt püsti hüppasin kohe, oli muidugi võimas. Asi seegi!
Väike pilt minu suurepärastest kursavendadest ka (ja mina poisid-wtf-te-teete ilmega). Päev otsa koolis õppimist on muidugi näkku kirjutatud.
16.9.14
Ümber-Hollandi-reis
Täna oli selline tore päev, kus selle jaoks, et kell 10.45 koolis ilusti kohal olla, pidi 7.50 kodust lahkuma. Ei, ma ei eksinud kesklinnas ära (nagu Janika arvas), vaid hoopiski praktikum oli see, mis otsustas korraks teise Hollandi otsa kolida. Ja no, praktikum ise oli muidugi võimas - kohati tekkis mul selline tunne nagu ma oleks eelmisel nädalal ära õppinud tähestiku ja nüüd täna oleks ette visatud ülesanne stiilis: "Näe, tähestikku juba oskad, kirjuta nüüd paar luuletust siia!". Mis seal ikka - ju tuleb ennast kiirelt asjadega kurssi viia.
Igatahes. Hommikul rongi peal saime teiste kursakaaslastega kokku ja ühel neist oli käes Starbucks'i kohvitops ja selle peale oli kirjutatud nimi Emmaly (või midagi siukest). Kuna tema enda nimi (Inbal) kohe mitte kuidagi ei ole ligilähedalegi sarnane selle nimega, siis mul muidugi tekkis huvi, et mis värk selle nimega ikka täpselt on. Muigas natuke ja siis selgitas, et ta enda nimi tekitab alati nii palju segadust sellistes kohtades, et ta ütleb tavaliselt hoopis mingi lampi suvalise nime. Selle peale me muidugi hakkasime lõõpima, et lendame ka järgmine kord letti Printsesside ja Teemantitena.
Mõeldud, tehtud. Täiega edevalt särasin kohale, kui hüüti "One cappuccino for Diamond!"
9.9.14
Mul on nüüd mööbel! (ja suvisteks rattamatkadeks olen ka valmis)
Nagu eelmisest postitusest näha, siis nädal aega tagasi ostsin mina endale ratta. Sõitsin siis rõõmsalt (kann valutamas ja reied tuld purskamas) ja kui nädalaga oli 160 km ära sõidetud, otsustas see pann, et talle aitab - otsustas katki minna. Ma ei tea, kas keegi on tahtlikult jupi tuuri lasknud või otsustas see ise oma teed minna, aga igatahes see kruvimoodi julla, mis esiratast raami küljes kinni hoiab, on kadunud. Mis seal ikka, ju tuleb täna putitama hakata - homme vaja jälle kooli kärutada!
Muuhulgas on toimunud arengud kodu osas! Eelmine nädal tulime koos Michaeliga koju mingilt kooliürituselt ja otsustasime, et on aeg viia läbi suurematsorti köögikoristus (nagu tõesti, isegi uks oli nii räige rasva- ja tolmukihiga kaetud, et kui tahaks sinna märkmeid panna, siis poleks paberile liimi vajagi: viruta aga paber vastu ust ja püsib ilusti!). Mehhiko kuumimad tantsuhitid makist käima, mõlemale pudel nõudepesuvahendit ja nuustik kätte ja poolteist tundi hiljem võis päris uhke olla juba! Nagu mainitud, siis külmkappi koristama polnud mõtet hakata, sest selle pidime uue saama. Praegu näiteks on külmkapiga väga lihtne seis - seda lihtsalt pole! Nii et tsill - pole külmkappi, pole muret, et seda koristama peaks.
Teine väike murekene oli mööbli puudumine - õigemini öeldes selle IKEAst koju toomine. Pasundasin siin ja seal kõigile, et siuke häda, et tahaks hirmsasti IKEAst mööblit koju saada, aga kellelgi autot ei ole (ja 45€ kojutoomisteenuse eest tundub ka päris räige hind), kuni lõpuks üks neiu tegi vea ja poetas "Oot, aga mu noormehel on ju auto!". Haa, mis te arvate, et ma jätsin selle lause kuulmata vä? Kui nüüd päris aus olla, siis mul oli hirmus hea meel, et nad olid valmis mind aitama. Et õigeks ajaks valmis olla ja mitte nende aega liigselt raisata, tuiskasin pühapäeval täie tempoga läbi IKEA, vähemalt nii palju, kui see võimalik oli - see rada, mis erinevatest osakondadest läbi viib, on megakitsas ja kui sul on iga kahe meetri tagant paarikene, kes käest kinni hoiab ja sellega tee kinni blokib, on maru raske neist kiirel sammul prügikastiga, tekiga ja padjaga mööduda. Lisaks muidugi see vinge värk, et kui tahad midagi magamistubade osakonnast ja midagi köögiosakonnast, siis pead tingimata külastama tervet vannitubade ruumi ja otseloomulikult ka potilillede osa...sest noh, kui sa juba padja ostad, siis äkki tahad mullivanni ka endale keset tuba. Nii umbes impulssostuna või nii.
Kui koju jõudsin, siis esimese asjana pärats tolmuimejaga ringi tuhisemist pakkisin lahti riiuli. See nägi välja selline:
Haa! IKEAst saadud mööbel on täielik 2in1, saad nii edevad riiulid-kapid-lauad kui ka tundide kaupa rõõmu nende kokkupanemisest. Nagu täiskasvanud inimeste pusle või nii. Tuleb tõdeda, et ma ülehindasin natuke oma võimeid ja lustisin võrdlemisi poole ööni oma mööblikokkupanemise skille proovile pannes. Mingil imelikul põhjusel olin ma Tartust kodust kaasa võtnud ka oma uhke kruvikeeraja (no päriselt on uhke - lausa antenn on küljes ja puha. Ma ei tea, milleks päristäpselt see funktsioon vajalik on, aga küll üks päev selgub), mis nüüd päris hästi asja ette läks.
Tunnike hiljem oli igatahes riiul koos ja mahalaotatud pleedide peale (seal oli see vaip muidu, mille all on betoon) sai visata kõik asjad, et teises toas oleks ehitamiseks ruumi ja midagi ette ei jääks. Nii et selle toaga oli nüüd valmis:
Ja sai alustada selle toaga, kus ma tegelikult enamik aega olla plaanin. Kui enne oli see täiesti tühi, siis pärast järgmist tunnikest mööblipusledega lustimist oli seis juba selline:
Täitsa nagu kodune tunne juba! Minu lemmik on muidugi see väike roosa lauake, mis maksis tervelt 7€. Ülinumpsik mu meelest, peaks sinna veel mingid maalingud ka peale tegema. Eelmise elaniku suitsuhais mu toast hakkab ka vaikselt lahkuma - selleks puhuks ostsin seekord eukalüptiõli asemel hoopiski apelsinilõhnalise küünla :)
Et ma nüüd ainult kodust ei räägiks, siis mulle on välisriikides alati meeldinud erinevate klubide/pubide/söögikohtade nimed. Siinse parima nime auhinda hoiab hetkel keset linna olev klubike Woolloomoolloo. Juba keset päeva oli Iiri noormeestel meelest läinud, kuhu nad täpselt õhtul lähevad ja seletasid innukalt, et nad lähevad sinna Hoollomolloollosse. No muidugi. Ja kõige vingema kohviku/baari auhinda hoiab hetkel kooli raamatukogu katusele ehitatud rannabaar. Ma ei kujuta ette, kust tuli inimestel idee, et raamatukogu katus on täpselt see õige koht rannabaariks, aga igatahes mulle jättis väga vinge mulje:
Et nüüd ei jääks mulje, et ma siin ainult koristan kodu ja kõnnin mööda linna ringi erinevate asutuste nimesid observeerides, siis siin on kokkuvõte minu eilsest päevast:
Homme on esimene loeng aines Fundamentals of Statistics ja selleks puhuks olen ma vihikusse juba ca 10 lehekülge kirjutanud erinevate matemaatikaülesannete lahendusi. Seda pole vähemalt mina küll kunagi varem kogenud, et õppeainete esimesteks loenguteks peavad olema kodutööd tehtud ja ca 15h jagu valmistutud. Tuleb ilmselgelt vinge semester!
Muuhulgas on toimunud arengud kodu osas! Eelmine nädal tulime koos Michaeliga koju mingilt kooliürituselt ja otsustasime, et on aeg viia läbi suurematsorti köögikoristus (nagu tõesti, isegi uks oli nii räige rasva- ja tolmukihiga kaetud, et kui tahaks sinna märkmeid panna, siis poleks paberile liimi vajagi: viruta aga paber vastu ust ja püsib ilusti!). Mehhiko kuumimad tantsuhitid makist käima, mõlemale pudel nõudepesuvahendit ja nuustik kätte ja poolteist tundi hiljem võis päris uhke olla juba! Nagu mainitud, siis külmkappi koristama polnud mõtet hakata, sest selle pidime uue saama. Praegu näiteks on külmkapiga väga lihtne seis - seda lihtsalt pole! Nii et tsill - pole külmkappi, pole muret, et seda koristama peaks.
Teine väike murekene oli mööbli puudumine - õigemini öeldes selle IKEAst koju toomine. Pasundasin siin ja seal kõigile, et siuke häda, et tahaks hirmsasti IKEAst mööblit koju saada, aga kellelgi autot ei ole (ja 45€ kojutoomisteenuse eest tundub ka päris räige hind), kuni lõpuks üks neiu tegi vea ja poetas "Oot, aga mu noormehel on ju auto!". Haa, mis te arvate, et ma jätsin selle lause kuulmata vä? Kui nüüd päris aus olla, siis mul oli hirmus hea meel, et nad olid valmis mind aitama. Et õigeks ajaks valmis olla ja mitte nende aega liigselt raisata, tuiskasin pühapäeval täie tempoga läbi IKEA, vähemalt nii palju, kui see võimalik oli - see rada, mis erinevatest osakondadest läbi viib, on megakitsas ja kui sul on iga kahe meetri tagant paarikene, kes käest kinni hoiab ja sellega tee kinni blokib, on maru raske neist kiirel sammul prügikastiga, tekiga ja padjaga mööduda. Lisaks muidugi see vinge värk, et kui tahad midagi magamistubade osakonnast ja midagi köögiosakonnast, siis pead tingimata külastama tervet vannitubade ruumi ja otseloomulikult ka potilillede osa...sest noh, kui sa juba padja ostad, siis äkki tahad mullivanni ka endale keset tuba. Nii umbes impulssostuna või nii.
Kui koju jõudsin, siis esimese asjana pärats tolmuimejaga ringi tuhisemist pakkisin lahti riiuli. See nägi välja selline:
Haa! IKEAst saadud mööbel on täielik 2in1, saad nii edevad riiulid-kapid-lauad kui ka tundide kaupa rõõmu nende kokkupanemisest. Nagu täiskasvanud inimeste pusle või nii. Tuleb tõdeda, et ma ülehindasin natuke oma võimeid ja lustisin võrdlemisi poole ööni oma mööblikokkupanemise skille proovile pannes. Mingil imelikul põhjusel olin ma Tartust kodust kaasa võtnud ka oma uhke kruvikeeraja (no päriselt on uhke - lausa antenn on küljes ja puha. Ma ei tea, milleks päristäpselt see funktsioon vajalik on, aga küll üks päev selgub), mis nüüd päris hästi asja ette läks.
Tunnike hiljem oli igatahes riiul koos ja mahalaotatud pleedide peale (seal oli see vaip muidu, mille all on betoon) sai visata kõik asjad, et teises toas oleks ehitamiseks ruumi ja midagi ette ei jääks. Nii et selle toaga oli nüüd valmis:
Ja sai alustada selle toaga, kus ma tegelikult enamik aega olla plaanin. Kui enne oli see täiesti tühi, siis pärast järgmist tunnikest mööblipusledega lustimist oli seis juba selline:
Täitsa nagu kodune tunne juba! Minu lemmik on muidugi see väike roosa lauake, mis maksis tervelt 7€. Ülinumpsik mu meelest, peaks sinna veel mingid maalingud ka peale tegema. Eelmise elaniku suitsuhais mu toast hakkab ka vaikselt lahkuma - selleks puhuks ostsin seekord eukalüptiõli asemel hoopiski apelsinilõhnalise küünla :)
Et ma nüüd ainult kodust ei räägiks, siis mulle on välisriikides alati meeldinud erinevate klubide/pubide/söögikohtade nimed. Siinse parima nime auhinda hoiab hetkel keset linna olev klubike Woolloomoolloo. Juba keset päeva oli Iiri noormeestel meelest läinud, kuhu nad täpselt õhtul lähevad ja seletasid innukalt, et nad lähevad sinna Hoollomolloollosse. No muidugi. Ja kõige vingema kohviku/baari auhinda hoiab hetkel kooli raamatukogu katusele ehitatud rannabaar. Ma ei kujuta ette, kust tuli inimestel idee, et raamatukogu katus on täpselt see õige koht rannabaariks, aga igatahes mulle jättis väga vinge mulje:
Et nüüd ei jääks mulje, et ma siin ainult koristan kodu ja kõnnin mööda linna ringi erinevate asutuste nimesid observeerides, siis siin on kokkuvõte minu eilsest päevast:
Homme on esimene loeng aines Fundamentals of Statistics ja selleks puhuks olen ma vihikusse juba ca 10 lehekülge kirjutanud erinevate matemaatikaülesannete lahendusi. Seda pole vähemalt mina küll kunagi varem kogenud, et õppeainete esimesteks loenguteks peavad olema kodutööd tehtud ja ca 15h jagu valmistutud. Tuleb ilmselgelt vinge semester!
1.9.14
Vaikselt kohanen
Huhh, ma mõtlesin, et see kõik läheb kuidagi sujuvamalt ja lihtsamalt, aga vot sulle. Tundus, et mis see siis ära ei ole - kolid teise riiki ja valmis! Pakid kodus asjad ja otsid kodu ja natuke orgunnid paberimajandust ja pole probleemi! Pffft! Siuke jauramine, et johhaidii.
Kõigepealt mind ei olnud veel ametlikult kooli sisse võetud, onju. Ja sellest hakkas esimene pull pihta. Teadupoolest on see dokument, mis tõestab, et sa oled ametlikult üliõpilane, aluseks, et saaks haigekassa tervisekindlustust pikendada. Lisaks on ta aluseks selleks, et saaks kuskile korterit üürida. Korteriüürimine on aga eelduseks, et oleks võimalik ennast linnakodanikuks registreerida, mis on omakorda eelduseks kohaliku pangakonto tegemiseks, mis on omakorda eelduseks kohaliku ühistranspordi kaardi tegemiseks. Ja siis veel tuli mulle koolist iga päev kirju stiilis "Maksa õppemaks ära, enne vastu ei võeta sind!" ja no õppemaksu ma loomulikult maksta ei saanud, sest neil oli minu identiteet kuskil süsteemis kinnitamata. Ja kodu mul ka ei õnnestunud kuidagi leida, sest selgus, et selles linnas ei ole kodu leidmine mitte raske (mida ma olin kuulnud ka varem), vaid üliraske ja seda ma teadsin, et reedel kell 9.00 visatakse olemasolevast kohast välja! Selline seis mul eelmise nädala alguses täpselt oligi. Malbelt närvi ajas üks hetk igatahes.
Mingi hetk kogunes kõike muidugi nii palju, et sai asja paraja huumoriga hakata suhtuma - nagunii oli nii pekkis, et põdemisest ei oleks enam väga kasu. Nii et kui ma läksin endale kohalikku telefoninumbrit tegema ja nad seal hakkasid jälle seletama, et selle jaoks on vaja kohalikku pangakontot (mille jaoks on vaja sissekirjutust, mille jaoks on vaja kodu, mille jaoks on vaja koolidokumente, eksole), siis ma otsustasin, et ju mul pole praegu kohe veel vaja seda kohalikku telefoninumbrit. Marssisin muusikapoodi ja ostsin kitarri hoopiski, et kogu oma meeletu energia ja emotsioonid hoopis sinna suunata. Nii et poole aasta pärast hakkan põhimõtteliselt popstaariks ja lähen tänavatele raha kogumakauni omapärase lauluhäälega ja suurepärase kitarrioskusega - tundub ju võrdlemisi loogiline, ei vä? Entusiasmi on igatahes nii palju, et praegu on vasaku käe näpud villis.
Kui ma aru sain, et asi on kriitiline, hakkasin mission-impossible "koduotsimise" ülesannet ründama innukalt mitmel rindel: ametlikelt saitidelt, feissbuki gruppides, niisama kõva häälega kõigile halades jne. Kõige tulemusena õnnestus mul pääseda ühele külalisõhtule. See on mingi siuke nende kohalik huumor, et kui üürid oma tudengikorteris ühe toa välja, siis see käib nii, et kutsud terve hunniku potentsiaalselt sobivaid korterinaabrikandidaate kohale ja küsitled neid igatepidi (osad teevad asja veel peo-vormis, et korraldavad suure fiesta). Põhimõtteliselt nagu töökohale kandideeriks: kõigepealt kirjutad motivatsioonikirja, mille alusel kutsutakse osad intervjuudele ja siis pead ennast seal kuidagi eriti vingeks tegema. Algas see asi muidugi sellega, et Nele mõtles, et "Ah, savi, kui keeruline see kohalejõudmine ikka saab olla", vaatas guugelmäpsist, kuhu minema peab, kirjutas mingid tänavanimed üles ja mõtles, et kärab küll. No esiteks asusin ma uksest välja astudes teele 180 kraadi vales suunas. Sellest veast sain õnneks 3 minutit hiljem aru ja korrigeerisin enam-vähem õigeks, aga tegin selle uhke vea, et mõtlesin, et lõikan natuke ja küll jõuab õige tee peale välja. Ilma kaardita loomulikult. Täiesti kana, ma ütlen. Mööda randoomseid teid seigeldes (ja loomulikult mitte kelleltki abi küsides) jõudsin välja linnapiirini. Mitu korda. Lõpuks, kui ajaga hakkas kriitiliseks minema, hüppasin esimese ettejuhtuva bussi peale, mis tundus vanalinna minevat. Vähemalt sellega ei feilinud. Küll aga oli selle aja peale selge, et õigeks ajaks ma küll igatahes kohale ei jõua. Mis seal ikka, minemata ka ei jäta ju. No ja lõpuks seda viimast kilomeetrit läksin veel reaalselt tund aega - no ei saanud õiget teeotsa üldse kätte. Absoluutselt tasemel orienteeruja, ma tean. Tahtmine loobuda oli oiiiiii kui suur - kapitaalselt kopp ees, lootusetult hiljaks jäänud ja aru ei saa, milline tänav see õige lõpuks on. Aga noh - spordihing nagu ma olen - katkestada ka ju ei raatsi. Muidu pärast mitu kuud põed, et siuke läbikukkumine. Nii et uhke tunniajase hilinemisega (2h kõndisin siis kokku, kand oli juba villis) jõudsin ma kohale ja pääsesin isegi intervjuule. Pool tundi vestlemist ja tagasi kodupoole teele. Mõtlesin, et seiklus on juba tehtud, et kui raske see nüüd ikka olla saab. Kaks kolmandikku maad saingi täiesti okeilt kõnnitud, aga siis kadusid järsku sildid ära, üks vale teeots ja sai jälle kogu ümbruse läbi kõndida. Nii et kodutee võttis lõpuks aega poolteist tundi ja viimased 45 minutit selles oli pimedas. Siuke mõnus matkakene kokku - koduteel veel mingi jänes ehmatas mind (selgus, et ülikooli campuses jookseb neid õhtuti kohe hulgim ringi). Olgu siinkohal öeldud, et seda kodu ma igatahes ei saanud.
Tekst läheb juba nõnda pikaks, et panen siia vahelduseks ühe pildi sellest, kui ma olin saanud fainalli kätte paberi, mis tõestab, et ma olen ülikooli vastu võetud (kes veel ei tea, siis erialaks on selline asi nagu Methodology and Statistics for the Behavioural, Biomedical and Social Sciences), aga kodu veel ei olnud. Õnnelik nohik koos kogu oma tavaariga computer-lab'i põrandal:
Nii. See kõik selleks. Elan ma nüüd igatahes koolist 8,5 kilomeetri kaugusel (rattaga pool tundi, nii et pole iseenesest hullu), kesklinnast umbes sama kaugel (rongiga 13 minutit) ühes väikses eeslinnas. Umbes nagu Tartu mõistes elaks Ihastes (või noh...natuke veel kaugemal). Esmapilgul tundub igatahes siuke rikkurite linnaosake olema - iga maja on umbestäpselt nii fääntsu (olgu tõe huvides öeldud, et minu maja mitte):
Tuba (õigemini kaks tükki) on mul muidu numpsik, aga absoluutselt ilma igasuguse mööblita. Õnneks mul oli matkamadrats kaasas, nii et esimese öö sain ilusti selle peal magada. Teise öö jaoks küsisin juba ühelt korterinaabrilt madratsi ja nüüd üritan välja nuputada, mis imemoodi ma endale IKEAst asjad koju saaksin, et mul mingigi mööbel oleks (näiteks voodi ja laud oleks päris tore). Siseviimistlus on sellel kohal võrdlemisi huvitavalt tehtud - ma pole vähemalt varem kuskil mujal tähele pannud, et nii üle jala oleks tehtud põrandaid ja seinu ja värke. Kuna mul ühes toas on maas olev vaip nõnda räpane, et ma kahtlustan, et seda pole ever puhastatud ja selle peal on käidud ainult välisjalanõudega, siis ma mõtlesin uurida, kas selle vaiba saaks maast ära võtta. Eks ikka saab - ainult et selle all on täiesti puhas betoon. Nii et tuleb vist midagi muud välja mõelda :D. Köögiga peab ka midagi ette võtma - ma jagan seda nimelt kolme mehega ja no...pehmelt öeldes näeb see välja selline, et lapi ja mopiga pole sealt keegi ikka päris hea mitu kuud üle käinud. Nii räpast külmkappi ma pole ka enne eriti näinud, aga selle lubas korteriomanik välja vahetada kahe nädala pärast, nii et külmkapi puhastamisega ma vaeva ei viitsi nägema hakata. Ja seda ma kahtlustan ka, et mu toas elas enne keegi, kes suitsetas - tuleb vist mingeid eukalüptiõliga küünlaid või värke muretseda ja see hais välja peletada! Et nüüd täiesti õudset muljet ei jääks, siis tegelt ma usun, et siin on täitsa okei, kui ma üks hetk mööbli sisse saan ja korraliku koristusringi olen peale teinud asjale - Janika näiteks juba ristis mu kodukese armsalt printsessitorniks (meil on üks ridaelamuboks ja terve ridaelamu peale on ainult ühel boksil kolmas korrus - minu oma on see kolmas korrus). Ja ratas on ka veel puudu. Selle jahile lähen homme - loodetavasti läheb seekord edukamalt, kui eilne rattashoping.
Lõpetuseks paar pilti niisama linnast ka. See siin on Oudegracht, mille kallastele on mitmetes kohtades ehitatud kahekordsed servad ja alumistel korrustel on võrdlemisi tsill pannkooki süüa või niisama istuda ja mööduvate kanuutajatega ja paadisõitjatega paar sõna juttu rääkida:
Kui ma oma suurt matka läbi linna tegin (ehk sellele korterikülastusele minna üritasin), siis ma nägin võrdlemisi paljut - noh, nagu 3,5h jalutuskäiguga ikka näha jõuab. Üks neist oli näiteks kootud kampsuniga autokene:
Ja kui kellelgi rinnahoidjatest puudust on, siis meil siin jätkub neid küllaga:
Maru popp värk on siin osta suuuur hunnik friikartuleid (ja veel päris häid friikartuleid!) siukse tuutuga ja hunniku kastmega. Olgu öeldud, et tegemist ei ole kaugeltki kõige suurema portsuga - pakutakse ikka oluliselt suuremaid. Lihtsalt ma olen see vussukene, kes ei jõudnud lasteportsjonit ka üksi ära süüa :)
Kõigepealt mind ei olnud veel ametlikult kooli sisse võetud, onju. Ja sellest hakkas esimene pull pihta. Teadupoolest on see dokument, mis tõestab, et sa oled ametlikult üliõpilane, aluseks, et saaks haigekassa tervisekindlustust pikendada. Lisaks on ta aluseks selleks, et saaks kuskile korterit üürida. Korteriüürimine on aga eelduseks, et oleks võimalik ennast linnakodanikuks registreerida, mis on omakorda eelduseks kohaliku pangakonto tegemiseks, mis on omakorda eelduseks kohaliku ühistranspordi kaardi tegemiseks. Ja siis veel tuli mulle koolist iga päev kirju stiilis "Maksa õppemaks ära, enne vastu ei võeta sind!" ja no õppemaksu ma loomulikult maksta ei saanud, sest neil oli minu identiteet kuskil süsteemis kinnitamata. Ja kodu mul ka ei õnnestunud kuidagi leida, sest selgus, et selles linnas ei ole kodu leidmine mitte raske (mida ma olin kuulnud ka varem), vaid üliraske ja seda ma teadsin, et reedel kell 9.00 visatakse olemasolevast kohast välja! Selline seis mul eelmise nädala alguses täpselt oligi. Malbelt närvi ajas üks hetk igatahes.
Mingi hetk kogunes kõike muidugi nii palju, et sai asja paraja huumoriga hakata suhtuma - nagunii oli nii pekkis, et põdemisest ei oleks enam väga kasu. Nii et kui ma läksin endale kohalikku telefoninumbrit tegema ja nad seal hakkasid jälle seletama, et selle jaoks on vaja kohalikku pangakontot (mille jaoks on vaja sissekirjutust, mille jaoks on vaja kodu, mille jaoks on vaja koolidokumente, eksole), siis ma otsustasin, et ju mul pole praegu kohe veel vaja seda kohalikku telefoninumbrit. Marssisin muusikapoodi ja ostsin kitarri hoopiski, et kogu oma meeletu energia ja emotsioonid hoopis sinna suunata. Nii et poole aasta pärast hakkan põhimõtteliselt popstaariks ja lähen tänavatele raha koguma
Kui ma aru sain, et asi on kriitiline, hakkasin mission-impossible "koduotsimise" ülesannet ründama innukalt mitmel rindel: ametlikelt saitidelt, feissbuki gruppides, niisama kõva häälega kõigile halades jne. Kõige tulemusena õnnestus mul pääseda ühele külalisõhtule. See on mingi siuke nende kohalik huumor, et kui üürid oma tudengikorteris ühe toa välja, siis see käib nii, et kutsud terve hunniku potentsiaalselt sobivaid korterinaabrikandidaate kohale ja küsitled neid igatepidi (osad teevad asja veel peo-vormis, et korraldavad suure fiesta). Põhimõtteliselt nagu töökohale kandideeriks: kõigepealt kirjutad motivatsioonikirja, mille alusel kutsutakse osad intervjuudele ja siis pead ennast seal kuidagi eriti vingeks tegema. Algas see asi muidugi sellega, et Nele mõtles, et "Ah, savi, kui keeruline see kohalejõudmine ikka saab olla", vaatas guugelmäpsist, kuhu minema peab, kirjutas mingid tänavanimed üles ja mõtles, et kärab küll. No esiteks asusin ma uksest välja astudes teele 180 kraadi vales suunas. Sellest veast sain õnneks 3 minutit hiljem aru ja korrigeerisin enam-vähem õigeks, aga tegin selle uhke vea, et mõtlesin, et lõikan natuke ja küll jõuab õige tee peale välja. Ilma kaardita loomulikult. Täiesti kana, ma ütlen. Mööda randoomseid teid seigeldes (ja loomulikult mitte kelleltki abi küsides) jõudsin välja linnapiirini. Mitu korda. Lõpuks, kui ajaga hakkas kriitiliseks minema, hüppasin esimese ettejuhtuva bussi peale, mis tundus vanalinna minevat. Vähemalt sellega ei feilinud. Küll aga oli selle aja peale selge, et õigeks ajaks ma küll igatahes kohale ei jõua. Mis seal ikka, minemata ka ei jäta ju. No ja lõpuks seda viimast kilomeetrit läksin veel reaalselt tund aega - no ei saanud õiget teeotsa üldse kätte. Absoluutselt tasemel orienteeruja, ma tean. Tahtmine loobuda oli oiiiiii kui suur - kapitaalselt kopp ees, lootusetult hiljaks jäänud ja aru ei saa, milline tänav see õige lõpuks on. Aga noh - spordihing nagu ma olen - katkestada ka ju ei raatsi. Muidu pärast mitu kuud põed, et siuke läbikukkumine. Nii et uhke tunniajase hilinemisega (2h kõndisin siis kokku, kand oli juba villis) jõudsin ma kohale ja pääsesin isegi intervjuule. Pool tundi vestlemist ja tagasi kodupoole teele. Mõtlesin, et seiklus on juba tehtud, et kui raske see nüüd ikka olla saab. Kaks kolmandikku maad saingi täiesti okeilt kõnnitud, aga siis kadusid järsku sildid ära, üks vale teeots ja sai jälle kogu ümbruse läbi kõndida. Nii et kodutee võttis lõpuks aega poolteist tundi ja viimased 45 minutit selles oli pimedas. Siuke mõnus matkakene kokku - koduteel veel mingi jänes ehmatas mind (selgus, et ülikooli campuses jookseb neid õhtuti kohe hulgim ringi). Olgu siinkohal öeldud, et seda kodu ma igatahes ei saanud.
Tekst läheb juba nõnda pikaks, et panen siia vahelduseks ühe pildi sellest, kui ma olin saanud fainalli kätte paberi, mis tõestab, et ma olen ülikooli vastu võetud (kes veel ei tea, siis erialaks on selline asi nagu Methodology and Statistics for the Behavioural, Biomedical and Social Sciences), aga kodu veel ei olnud. Õnnelik nohik koos kogu oma tavaariga computer-lab'i põrandal:
Nii. See kõik selleks. Elan ma nüüd igatahes koolist 8,5 kilomeetri kaugusel (rattaga pool tundi, nii et pole iseenesest hullu), kesklinnast umbes sama kaugel (rongiga 13 minutit) ühes väikses eeslinnas. Umbes nagu Tartu mõistes elaks Ihastes (või noh...natuke veel kaugemal). Esmapilgul tundub igatahes siuke rikkurite linnaosake olema - iga maja on umbestäpselt nii fääntsu (olgu tõe huvides öeldud, et minu maja mitte):
Tuba (õigemini kaks tükki) on mul muidu numpsik, aga absoluutselt ilma igasuguse mööblita. Õnneks mul oli matkamadrats kaasas, nii et esimese öö sain ilusti selle peal magada. Teise öö jaoks küsisin juba ühelt korterinaabrilt madratsi ja nüüd üritan välja nuputada, mis imemoodi ma endale IKEAst asjad koju saaksin, et mul mingigi mööbel oleks (näiteks voodi ja laud oleks päris tore). Siseviimistlus on sellel kohal võrdlemisi huvitavalt tehtud - ma pole vähemalt varem kuskil mujal tähele pannud, et nii üle jala oleks tehtud põrandaid ja seinu ja värke. Kuna mul ühes toas on maas olev vaip nõnda räpane, et ma kahtlustan, et seda pole ever puhastatud ja selle peal on käidud ainult välisjalanõudega, siis ma mõtlesin uurida, kas selle vaiba saaks maast ära võtta. Eks ikka saab - ainult et selle all on täiesti puhas betoon. Nii et tuleb vist midagi muud välja mõelda :D. Köögiga peab ka midagi ette võtma - ma jagan seda nimelt kolme mehega ja no...pehmelt öeldes näeb see välja selline, et lapi ja mopiga pole sealt keegi ikka päris hea mitu kuud üle käinud. Nii räpast külmkappi ma pole ka enne eriti näinud, aga selle lubas korteriomanik välja vahetada kahe nädala pärast, nii et külmkapi puhastamisega ma vaeva ei viitsi nägema hakata. Ja seda ma kahtlustan ka, et mu toas elas enne keegi, kes suitsetas - tuleb vist mingeid eukalüptiõliga küünlaid või värke muretseda ja see hais välja peletada! Et nüüd täiesti õudset muljet ei jääks, siis tegelt ma usun, et siin on täitsa okei, kui ma üks hetk mööbli sisse saan ja korraliku koristusringi olen peale teinud asjale - Janika näiteks juba ristis mu kodukese armsalt printsessitorniks (meil on üks ridaelamuboks ja terve ridaelamu peale on ainult ühel boksil kolmas korrus - minu oma on see kolmas korrus). Ja ratas on ka veel puudu. Selle jahile lähen homme - loodetavasti läheb seekord edukamalt, kui eilne rattashoping.
Lõpetuseks paar pilti niisama linnast ka. See siin on Oudegracht, mille kallastele on mitmetes kohtades ehitatud kahekordsed servad ja alumistel korrustel on võrdlemisi tsill pannkooki süüa või niisama istuda ja mööduvate kanuutajatega ja paadisõitjatega paar sõna juttu rääkida:
Kui ma oma suurt matka läbi linna tegin (ehk sellele korterikülastusele minna üritasin), siis ma nägin võrdlemisi paljut - noh, nagu 3,5h jalutuskäiguga ikka näha jõuab. Üks neist oli näiteks kootud kampsuniga autokene:
Ja kui kellelgi rinnahoidjatest puudust on, siis meil siin jätkub neid küllaga:
Maru popp värk on siin osta suuuur hunnik friikartuleid (ja veel päris häid friikartuleid!) siukse tuutuga ja hunniku kastmega. Olgu öeldud, et tegemist ei ole kaugeltki kõige suurema portsuga - pakutakse ikka oluliselt suuremaid. Lihtsalt ma olen see vussukene, kes ei jõudnud lasteportsjonit ka üksi ära süüa :)
26.1.13
Valmis!
Kuu aega vaikust siin, eksole? Ju ma raamatukogus olin...
Tundub, et sain ka lõpuks ometi millegagi hakkama - nüüdsest psühholoogiabakakraadiga ja puha. Nii et nüüdsest alates oskan ma su mõtteid lugeda, tean kõiki vastuseid sellistele elulistele küsimustele nagu "Miks me hurtime neid, keda lavvime?", tean kõiki lahendusi kõikidele muredele ja mis kõige tähtsam: kui ma ütlen su pika jutu peale "Ära vingu!", siis ei ole selle näol tegemist pelgalt nähvamisega, vaid ikka asjatundliku konsultatsiooniga!
Tundub, et sain ka lõpuks ometi millegagi hakkama - nüüdsest psühholoogiabakakraadiga ja puha. Nii et nüüdsest alates oskan ma su mõtteid lugeda, tean kõiki vastuseid sellistele elulistele küsimustele nagu "Miks me hurtime neid, keda lavvime?", tean kõiki lahendusi kõikidele muredele ja mis kõige tähtsam: kui ma ütlen su pika jutu peale "Ära vingu!", siis ei ole selle näol tegemist pelgalt nähvamisega, vaid ikka asjatundliku konsultatsiooniga!
Cheers to that :)!
23.11.12
Magus valu üle kogu keha
Eelmine nädalavahetus sai poolkosmiline - reedel kõigepealt muidugi õppimine ja siis pärast seda pidu nagu filmis - paar inimest korraldasid mullivannis korraliku vahupeo, mis levis üle terve ruumi ning ülejäänud seltskonnaga olime kõrvaltoas, kus minu rõõmuks jämmiti igausugu erinevatel pillidel (kaks kitarri, klaver, harf, suupill, paar pisikest trummi + ilusad lauluhääled) - mul teadupoolest täiega nõrkus selle vastu, kui peol keegi muusikat teeb. No nii meeldib :)! Ja no muidugi boonusena sain ära proovida harfimängimise :D. Täitsa loogiline pill isegi.
Laupäev möödus sporti tehes - või noh. Kõva 500 meetrit suusaergomeetril. Kui kellelgi tekib vastupandamatu soov teada saada, mis tunne on, kui jalad ei kanna, käed huugavad ja tervet keha täidab magus valu, siis proovige 500 meetrit suusaergomeetril kellegagi võidu teha - soovitatavalt aeg kuskile alla 2.30, siis ikka tunneb seda õiget värki. Müstika, kuidas paar minutit sporti võib niiiii läbi võtta.
Spordilainel jätkates, siis neljapäeval läksin panin jälle jala joonele orienteerumisfanattidega - seekord vallutasime AHHAA-keskuse, mis on siseorienteerumiseks vägagi sobiv koht. Lahe oli näha, kuidas terve seltskond hämmingus ringi siblib. Ja kui AHHAA-keskus tõmbas nii mõnelgi mõistuse kokku, siis Suusahullud hoolitsesid selle eest ka, et lihased vähemalt sama palju vatti saaks - nagu ma ette ennustasin, oli finiš Tigutorni tipus (või noh...20 korrusel). Võimas! Ootan huviga juba kevadisi ettappe :).
Vahepalaks lõbus muusikapalakene (kes veel kuulnud ei ole):
Mõistuse kokkujooksmisest rääkides: ei saa jätta mainimata, et eile oli see piinlik hetk, kus mul kontrolltööl jooksis mõistus kokku. Ma ei tea, kuidas see nii juhtus... 9 küsimust oli, neist neljale olin ilusti pika (ja ilmselt liiga) põhjaliku vastuse ära kirjutanud, kui ma avastasin, et aega hakkab väheks jääma. Ja siis tuli sellest pänik ja kõik läks meelest. Siis tuli viha selle peale, et kõik oli meelest läinud ja kõik läks VEEL rohkem meelest. No ja siis oli juba täitsa lootusetu seis ja kirjutasin selliseid vastuseid, et endal oli ka piinlik - asjale lisas vunki, et mul samal ajal käis peas lugu "Dumb ways to die". Siuke totaalselt liimist lahti. Samas - kah omamoodi huvitav kogemus :D!
Lõpetuseks väike osakene klaveripalast, mida Helen soovis, et ma ära õpiks:
Laupäev möödus sporti tehes - või noh. Kõva 500 meetrit suusaergomeetril. Kui kellelgi tekib vastupandamatu soov teada saada, mis tunne on, kui jalad ei kanna, käed huugavad ja tervet keha täidab magus valu, siis proovige 500 meetrit suusaergomeetril kellegagi võidu teha - soovitatavalt aeg kuskile alla 2.30, siis ikka tunneb seda õiget värki. Müstika, kuidas paar minutit sporti võib niiiii läbi võtta.
Spordilainel jätkates, siis neljapäeval läksin panin jälle jala joonele orienteerumisfanattidega - seekord vallutasime AHHAA-keskuse, mis on siseorienteerumiseks vägagi sobiv koht. Lahe oli näha, kuidas terve seltskond hämmingus ringi siblib. Ja kui AHHAA-keskus tõmbas nii mõnelgi mõistuse kokku, siis Suusahullud hoolitsesid selle eest ka, et lihased vähemalt sama palju vatti saaks - nagu ma ette ennustasin, oli finiš Tigutorni tipus (või noh...20 korrusel). Võimas! Ootan huviga juba kevadisi ettappe :).
Vahepalaks lõbus muusikapalakene (kes veel kuulnud ei ole):
Mõistuse kokkujooksmisest rääkides: ei saa jätta mainimata, et eile oli see piinlik hetk, kus mul kontrolltööl jooksis mõistus kokku. Ma ei tea, kuidas see nii juhtus... 9 küsimust oli, neist neljale olin ilusti pika (ja ilmselt liiga) põhjaliku vastuse ära kirjutanud, kui ma avastasin, et aega hakkab väheks jääma. Ja siis tuli sellest pänik ja kõik läks meelest. Siis tuli viha selle peale, et kõik oli meelest läinud ja kõik läks VEEL rohkem meelest. No ja siis oli juba täitsa lootusetu seis ja kirjutasin selliseid vastuseid, et endal oli ka piinlik - asjale lisas vunki, et mul samal ajal käis peas lugu "Dumb ways to die". Siuke totaalselt liimist lahti. Samas - kah omamoodi huvitav kogemus :D!
Lõpetuseks väike osakene klaveripalast, mida Helen soovis, et ma ära õpiks:
Subscribe to:
Posts (Atom)