Nohikuelu jätkub!

Sedapuhku on minu väiksed armsad õpingud (jaa, kes ei tea, siis ma olen ikka veel koolis) viinud mind Šotimaale, Edinburgi. Ma küll ise pole kunagi välismaale minnes fiestat korraldanud ega midagi, aga minu nunnud sõbrad otsustasid, et nii ikka päris ei saa. Suur oli minu üllatus, kui ma järsku avastasin ennast piknikult, mis oli lausa minu auks kokku tulnud :)! Ma olin ikka reaalselt hämmingus ja ei saanud esialgu arugi, et mis nüüd siis (no mõtle ise, võetakse rätik silmade eest ära ja Svennu vahib vastu). Ja no, loomulikult, mis on üks piknik ometigi ilma paadisõiduta, eksole. Nii läksime ka meie moodsate inimestena mööda Emajõge kruiisima ja rahvale lehvitama. Mis nii elul viga!




Hahaa, panite tähele, kui ilusad puhtad mu ketsid seal pildi peal on? Enam igatahes ei ole.

Nädal aega sisseseadmist (ja harjumist, et ruudulise seelikuga mehed tänaval vastu kõnnivad igapäevaselt ning torupillimeloodia peabki igal pool olema) ja ma olin valmis nägema, mismoodi kohalikud enda aega sisustavad. Ja no - oiiii kui paljut moodi sisustavad! Läksin huvi pärast mingile üritusele, kus tutvustatakse, milliste trennide/ringide/ühendustega/asjadega rõõmsad särasilmsed tudengid liituda saavad. Seal oli ikka reaalselt kõike: võitluskunstidest kudumisklubini välja. Loomulikult oli olemas meigiklubi, viskiklubi, hummuseklubi jne. You name it, they got it! Ikka reaalselt paarsada erinevat asja - kui mitte veel rohkem. Ja muidugi sai erinevaid asju järele proovida - kui tahtsid, said võistluskunsti poistega kaklema minna, kui tahtsid, said ronimisseinast üles turnida jne. Igati timm! Tartus võiks ka mingi siuke asi olla uutele tudengitele.

Mina leidsin muidugi oma üles. Panin ennast kohe rõõmsalt kirja algajate orienteerujate trenni ja mõtlesin, et hähhh, nüüd saan kõva mutt olla, sest ma olen enne ka paar korda kaarti näinud! Läksin siis kohale niimoodi krapsaka sammuga ja...olgem ausad...ma olin enne starti juba täiesti kapsas. Uh, need mäed. Aga ega see mu entusiasmi ei vähendanud! Pakuti valida nelja lihtsa ja ühe raske raja vahel - loomulikult võtsin enesekindlalt selle raske ja kõige pikema raja! Sest no...kui raske see algajatele mõeldud raske rada ikka on, eksole. Ütleme nii, et...esimesse punkti minek oli juba võrdlemisi meeleolukas. Maastik on seal selline, onju:



Ma siis alustasin sinna esimesse punkti minekut sellise ilusa sammuga, kuni tuli see hetk, kus tuli mäest üles minna. Noh, mis seal ikka - kui tuleb minna, siis tuleb minna. Olgugi, et kõige lebomat varianti pidi minnes on vaja hea 40m tõusu võtta. Pöörasin rõõmsalt väiksele teele mäest üles ja - krt - igal pool mingid okkad. No ei ole hullu, ma olen ennegi okastest läbi võidelnud! Kõva paar meetrit sain edasi minna, kui dressikas jäi ühelt poolt okastesse kinni, siis teiselt poolt, siis jäid juba püksid kinni, ennast lahtisakutades käisin ma mutta ja okaspõõsastesse pikali (mu kaunite tossukeste mustrist on järel umbes-täpselt mitte midagi) ja püstisaades libisesin üldse mäest alla tagasi. Suurepärane! Nii ma siis lõpuks olin seal. JALUTASIN ringiga ESIMESE punkti poole. Kõva tegija. Hiljem kodus avastasin üks hetk, et valus on istuda. Mõtlesin, et äkki kukkudes kuidagi sinika saanud või midagi. Aga eiiii...sain hoopis ühe okka vasakust kannist välja tõmmata. Veel täna, kolm päeva hiljem tõmbasin ühest valutavast sõrmenukist okka välja. Ja see oli alles esimene punkt!!! Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Aga ei hullu. Tervelt kõigest 50 minutiga oligi see suurepärane 3 km pikkune rajake tehtud. Põhimõtteliselt olen valmis uuesti koondise eest võistlema!



Päeva päästis see, et oma vingelt ringilt tagasijõudes jooksin meelelahutuseks sinna otsa ka ühe nendest kergematest radadest ning sain nautida tempokalt raja läbisilkamist ilma jalutamiseta ja äraeksimiseta. Asi seegi! Üks põhilisemaid mõtteid, mis seal ohohoo rajakesel olles peas käis, oli "Kuidas ma ometi kunagi nende riikide inimestega enam-vähem võrdselt võistelda suutsin??". Reaalselt...meeletud võimalused tõusutrenniks ja reljeefilugemiseks. Super! Nüüd tuleb ainult uued tossud hankida, rõõmsalt tõuse suruda ning hommikusöögiks valu süüa :). Talveks vormi!

Kohalik üliõpilaste orienteerumisklubi on ka max aktiivne: lõigutrenni-teisipäevad, pastakolmapäevad, pika-jooksu-neljapäevad, väljasõidu-nädalavahetused jne. Nagu arvata võib, siis see nädal võtsin mina igatahes kavasse endale pastakolmapäeva. Täpselt sobiv!

Mulle hullult meeldib pargis tuiata ja minu suureks rõõmuks on kohe mu kodu kõrval üks suur park, kus elu käib täiega. Üks hommik kontorisse jalutades näiteks nägin, kuidas keskealised naised oma treeningrühmaga täiega kilkasid ja kivikuju-kulli mängisid. Või näiteks kui ühel vähe soojema ilmaga päeval pargis lõunatasime (jep, just nimelt ühel, rohkem pole sellist ilma ette tulnud keset päeva) jooksid väiksed armsad võõrad nunnud kutsukesed me juurde jaurama:



Või siis kaks päeva tagasi, kui ma telefoniga laterdades läbi pargi kõndisin ja üks neiu mind kõnetas täiesti tavalises koduses eesti keeles "Kas ma tohin teid korra tülitada?". Ja ei, ta ei tahtnud mulle pensionifondi müüa - lihtsalt niisama korraks tuttavaks saada. Ja see on megatore :)! Ja jällegi kord sai tõestust teadmine, et kõik on ikka omavahel kuidagi seotud: nägin FB'st, et ta on mu vennapojakesega sama pildi peal.

Lõpetuseks väike siilipilt (see vahva seltskond jäi tee peale kuninganna kodukese juurde jalutades):


Ja küsimus: kas teist on keegi välja mõelnud, mismoodi peaks üldse normaalselt käsi pesema nende UK stiilis kraanidega? Ma olen ikka megahädas...