Niiii palju sporti!

Eile oli siis see pastakolmapäev, eksole. Kuna mulle tundus, et enne pastat on siiski viisakas natukene ikka liigutada ka ennast, mõtlesin, et võiks näiteks väikse jooksuringi teha sinna ette. Šotimaa ilm mõtles ilmselt samal ajal "Oota-oota, ma veel näitan sulle, mida ma oskan!". Reaalselt üheaegselt ja korraga olid vihmasajud-vikerkaared-päiksepaisted-tormituuled. Ja nagu mitte naljaga "tormituuled". Ikka selline, et töölt koju kõndides ja hiljem pargis jooksuringikesel oli selline asi täiesti tavaline vaatepilt:



Nüüd tuli siis see pasta-aeg, onju. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab: GoogleMaps'i aadress sisse ja anna aga minna. Marssisin siis sujuva kümneminutilise hilinemisega kohale ja vaatasin, et kuidagi veider, et sellises majas tudengid pastaõhtut teevad, aga kes olen mina, et arvustada, kui uhkes majas keegi elama peaks, eksole (no ikka maruedev maja nägi välja). Lasin siis uksekella ja no...see segaduses neiu, kes ukse peale vastu tuli, vabandas ja teatas, et tema mulle küll praegu pastat tegema ei hakka. Selgus, et kui kirja oli pandud majanumbriks 147/1, siis tegelikult oleks pidanud sisse kirjutama 147...mis oli hea 800 meetrit kaugemal. Tee peal juba uurisin välja, et õigel majal peab vajutama uksekella nuppu, mille peal on kirjas "1f1". Kohalejõudes vaatas vastu loomulikult midagi sellist:


No super! Aga ei hullu, jätkus lõpuks pastat isegi mulle ja peab ütlema, et äraütlemata edev elutuba oli: seinad ilusti maast laeni orienteerumiskaarte täis kleebitud ja puha.

Täna proovisin aga hoopistükkis ühte teist spordiala. Kui ma teismeline olin ja Gossip Girl raamatuid lugesin, siis rikkad ja ilusad mängisid seal lacrosse'i. Nii et otseloomulikult, kui kontoris üks tüdruk pakkus, et kes tahaks lacrosse-trenni tulla proovima, olin ma kohe esimesena käpp püsti ja "minaaaa!". Ma tahtsin ka ometigi näha ja proovida, milline see rikaste ja ilusate spordiala on. Nii ma sinna trenni täna ilma mingite eelteadmisteta läksin - tee peal nägin vähemalt, milline see kaigas välja näeb, millega palli püüda ja visata tuleb. Fast-forward trenni keskele: mingi hull äkšenhetk, ilmselgelt tegin midagi valesti; mõnesekundisel pausil jooksis üks tšikk mu juurde ja tugeva briti aktsendiga ülikiirelt rääkides (samal ajal hambakaitsmed suus muidugi) hakkas selgitama mulle taktikat ja kuidas ma teinekord ikka täpselt tegema peaks. Palju pikemaks vastuseks, kui "Mhmh! Okei!" aega ei olnud, nii et sain rõõmsalt edasi improviseerida. Natuke pärast seda tuli minu tähelend! Haaa! Pime kana leidis tera: suutsin ühe korra õigel hetkel palli kuidagi normaalselt kätte saada ja oiiiii, kui uhke tunne oli, kui pärast keegi tegija möödaminnes seljale patsutas ja kiitis. Maruvinge ikka see rikaste ja ilusate spordiala!