Tänks täiega, erimumm

Eile õhtul vaatasin mina rahulikult Netflixist sarja, kui järsku kuulen, et mingi veider kolistamine või jauramine on kuskil. Mõtlesin, et ah ju naabrid koridoris sahmerdavad, mis see ikka nii väga on. Aga siis see muudkui jätkus ja kostis rohkem ikka pigem minu enda köögist, mitte koridorist. Vahtisin skeptilise KES-SEAL-ON pilguga ringi ja aiiii, herilane!!! Selle aasta esimene :D.

Tiirutas ringi nüüd juba mööda mu elutuba nagu väike plärisev helikopter. Okei, no-pänik! Choose your weapon! Valituks osutus suurepärane salfakas. Tundus nagu kõige parem valik, millega herilasega kokkuleppele jõuda. Umbes nagu, et teesklen nutmist ja pühin salfakaga pisaraid ja siis herilasel hakkab minust lihtsalt nii hale, et läheb ise ilusti aknast välja. Noh, selgus, et see ikka ei töötanud. Nii et üritasin teda salfakaga kinni püüda, et siis käppelt aknast välja vista. Marujärsku läks see tegelane igatahes hirmusaktiivseks. Püüdes talle järgneda, turnisin mööda tugitooli ja lauda jne (õnneks lillevaasi värskete nartsissidega seekord ümber ei ajanud) ja samal ajal üritasin teda siiski ka niisama sõnadega veenda ("davaiiiiii! kao välja!!!!!"). Kujutan ette, et kui naabrid sattusid seda läbi seina kuulma, siis võis päris meelelahutuslik olla. Mingi suurematsorti müttamine ja kolistamine ja "mine palun nüüd ometi minema!". Ühel hetkel läks see tegelane ikka väga segadusse ja hakkas tegema järske sööste minu poole. Ütleme nii, et hea meelega oleks jätnud selle asja kus see ja teine ja vaatanud mõnusalt sarja edasi, aga väljavaade sellest, et keset ööd see tüüp tuleb ja sutsaka ära virutab, ei olnud ka väga paeluv. Huhh. Aega läks, aga asja sai. Õnnestus lõpuks ta salfakasse püüda ja aknast kiirelt välja visata. Aga, question remains: KUST TA TULI? JA KAS NEID TULEB SEALT VEEL? Ilgelt suur oli ka. Ei teagi, kas päriselt herilane või midagi veel karmimat. Huhh.

Lõpetuseks hoopiski väike pilt sellest, kuidas ma Jaksimoni rullitama õpetasin (mitte kumbki ei saanud viga, lahe, onju!?):

Pmst saan endale "Aasta sõber 2019" tiitli

Ma käin vahel Siimul külas filme vaatamas. Ja viimase nädala jooksul oleme hoopiski ühte sarja vaatanud. Nii ma ka täna kirjutasin talle "mis teed ä?", mille peale ta vastas, et mitte midagi ja uuris, et mis ma homme üldse teen. Ma vastasin, et lähen sünnipäevale, mille peale ta ütles, et "kellegi teise, ma oletan". Mina, ilma absoluutselt süvenemata, mida ta sellega öelda tahab (no pole just esimene kord, kus ma ei saa aru, mida ta mõtleb mingi asjaga - ta ongi selline veits trikijutuga vahel), vastasin lihtsalt selle inimese nime, kelle sünnipäevale ma lähen. Fast forward kõva kaks tundi ja jõudsingi Siimule külla võrdlemisi eventful sarjavaatamisele. Kõigepealt suutis see geenius panna saiakesed ahju ja sättida taimeri 13 tunni peale. Noh, et saiakesed ikka ilusti valmis saaks. Hetk hiljem suutsin mina kallata ploomimahla peale oma valgele pluusile, mis mul täna esimest korda seljas oli (Siim väga ei imestanud muidugi. Ise ka ei imestanud - polnud just esimene kord, kui mul selline asi juhtub).

No ja siis olime kaks osa juba ära vaatanud, kui ma ütlesin, et oota korra, mul on vaja kirjutada ja õnne soovida. Mille peale see tegi nalja, et "mulle vä?". Kõva naljamutt nagu ma olen, ei saanud ma ka võlgu jääda ja võtsingi lahti messengeris tema vestluse ning soovisin õnne ja panin kaks lambist õnnesoovi-GIF'i ja puha. Noh, et nali ja nii. No ja siis soovisin õnne ka töökaaslasele, kellele ma tegelt kirjutada plaanisin. Samal ajal veel tuututasin Siimuga, et viisakas on vastata "õnnesoovidele" - ise itsitasin muidugi, sest ma tegin omastarust endiselt nalja. Ja no - ta siis vastaski muidugi. Vaatasime siis järgmise osa ära ja kell hakkas juba pool üks öösel saama ja aeg oli hakata kodupoole ennast sättima, kui Siim hakkas jaurama midagi "No ma siis vaatan, mis selle homse õhtuga saab...". Ma küsisin muidugi vastu "Mis sellega siis saama peab!??". Mille peale ta hämas midagi stiilis "No ma siis vast kirjutan sulle ja veel osadele ja kutsun kuskile ja teen välja midagi...". Ja siis mul järsku turgatas "OOOOOOOT!!! Kas sul on sünnipäev vä!??". Siim naeris "Jaa!". OMGGGG. Maxxx piinlik. Nagu. Tema sünnipäeva õige kuupäev oli selleks hetkeks juba kätte jõudnud ja ma olin tal külas ja mul polnud õrna aimu ka. Ma teadsin, et millalgi jõulude ja aastavahetuse vahel see on, aga õigest kuupäevast polnud küll aimugi. Tema muidugi arvas, et ma tean küll väga täpselt ja sellepärast tegingi kõiki neid nalju ka - tegelikult ma tegin neid täiesti lambist: tal oleks sama hästi võinud sünnipäev juulikuus olla ja ma oleks ikka samamoodi teinud. No vähemalt sain ma olla esimene, kes teda tema saabunud juubeli puhul kallistas!


Muidu käisin täna aitamas korraldada ühte orienteerumistreeninguvärki. Minu roll oli seal küll pisike, aga abiks seegi. Long story short, mu tädi andis mulle oma vana printeri juba paar päeva tagasi ja laisk nagu ma olen, pole ma siiani viitsinud seda autost ilusti tuppa ära viia (ju homme viin, onju). Nii et see reisis minuga ilusti sinna kaasa. Ja, häh, arvata oli, et see printer tasub ennast ära! Lehvisin siis ilusti kohale, kui poisid rääkisid, et neil printeriga mingi jama ja küsisid naljaga "Ega sul juhuslikult ühtegi printerit autos ei ole?". JACKPOT! "Noh..tegelikult juhtumisi on küll!". Ise muidugi muigasin rahulolevalt. Lõpuks mu printerit muidugi vaja ei olnud, sest see teeb ainult mustvalget värki, aga ma olin ikkagi marurahul!

Lõpetuseks pilt ühest minu tänasest vahvast külalisest (see udusus iseloomustab täiega hästi, kui palju ta ringi sahmerdas):

Mu vaesed armsad dressipüksikesed...

Niisiis. Mul on ühed hallid dressipüksid, mis mulle täiega väga-väga meeldivad, onju. Ja kuna nad mulle nii väga-väga meeldivad, siis ma panen neid palju jalga ja tahaks veel tükk aega panna neid palju jalga endale. Kui mul muidu riided püsivad täitsa enam-vähem korras ja kannan kaua-kaua (no okei, teksadega on ka veits komplitseeritud need asjad), siis nendega on kapitaalne ikaldus: alatasa juhtub midagi, mis ikka korralikult neid jälle retsib.

Kõigepealt istusin ma lodja katusel rõõmsalt pannkooke süües mingi pigi sisse. Nagu reaalselt...katust oli tõrvatud vist või midagi ja no see oli ikka korralik teema, mis pükstele jäi. Tundus, et nüüd saab pmst prügikasti ära visata. Aga no kuna need mulle ikka tõesti-tõesti meeldivad, siis ei tahtnud eriti kergelt alla ka anda. Mis sa sellise asjaga ikka teed? Muidugi sõidad emmele külla ja kurdad muret. Korra arutasime isegi, et kas peaks äkki vanaemale helistama, sest ta teab igasuguseid trikke-ja-nippe veel eriti hästi. Otsustasime siiski esialgu omade jõududega proovida ja otsisime kuskilt välja mingi tärpentiinipudeli, mis on ilmselt vanem, kui mina. Ikka korralik vahva nädalavahetuse fämiliivent oli mu pükste puhastamine. Ma pean tunnistama, et mul oli suisa tore. Fast-forward pool tundi, emme köök haises üleni tärpentiini järgi ja püksid olid lootustandvad. Jesss, saab edasi kanda!!

Kandsin siis natuke ja Endla rabas kuskilt aia vahelt läbi ronides suutsn mingi suure naelaga sinna päris tubli augu sisse teha. Täpselt kuskile lolli koha peale, kus ei anna seda hästi varjata ka. Oehhhhh. Mõtlesin, et kui koju jõuan, siis nõelun kähku kinni, et auk suuremaks ei läheks. Aga noh, aega on selle kiire asjaga. Juba mitu nädalat mõtlen, et ju kohe nõelun kinni selle :D. Varsti ilmselt pole enam vajagi, sest nagunii ei õnnestu seda ära varjata kuidagi.

No igatahes. Pigist puhas, auk endiselt parandamata, läksin mina nende dressipüksikestega üliõpilaste suvemängudele. Ja mida ma avastasin üks hommik? Kanni peal punased plekid! Mu silmad olid korraks vist kaks korda suuremad, kui ma üllatusest-ahastusest "oioioioiiii!" pomisesin neid avastades ja mõtlesin: millal? kui kaua? kes nägi? kuidas??? Aga ei, ei olnud midagi piinlikku juhtunud tegelikult. Selgus, et eelmine õhtu burksi süües olin ma rõõmsalt istunud kellegi eelmise burksi- või friikasööja ketsupi sisse. Ma ei tulnud ilmselgelt selle peale, et pimedas pink enne üle kontrollida. Huhh, hea oli, et ma hommikul kohe esimese asjana selle avastasin - muidu oleks ikka parajalt piinlik olnud kodus avastada, et ma olen terve päeva selliste pükstega ringi jalutanud :D. Nüüd on nad igatahes jälle peaaegu puhtad (ainult ees väike vaevunähtav kastmeplekk, mis ma ise burksi vahelt sinna tilgutada suutsin), auk endiselt parandamata ja pmst valmis kandmiseks.

Lõpetuseks väike meenutus vägagi meeleolukatest suvemängudest:

Ah ja tegelikult kui ma juba suvemängudest siin räägin, siis ei saa jätta mainimata, kuidas ma eksprompt otsustasin võtta osa mingist rammunaise värgist (crossfit lady oli vist selle asja nimi). Minu kaheminutise pingutuse võib kokku võtta lausega "Jõudu on, mõistust mitte". Selgus, et viimasel aastal tehtud trennist on ikka päriselt kasu! Selgus see ka, et neid crossfit asju ei oska ma kohe üldsemitte - nagu reaalselt, ma ei saanud aru, mida täpselt tegema peab. Ja nii ma siis tegin esimest harjutust 12 korra asemel 15 (sest 3 korda kuskil keskel ei lugenud, kuna ma ei teinud õigesti) ja teise harjutuse ajal tuli publikust muigega kommentaare "No sellel on ikka vabsee jõudu üle biitsepsis!". Selgus, et ma pidin mingi kangi maast ainult üles tõstma, mitte kõverdatud kätega kuskile ei-tea-kuhu tõstma. Ja seda ma ei mõista siiani, mismoodi seda liivakotti oleks mõistlik olnud tassida...Tulemuseks 20. koht 63 osaleja seas ja mina olin sellega igatahes väga rahul! Pulli pärast läksin ja guugeldasin praegu seda tšikki, kes võitis - selgus, et ta on Eestimaa Tugevaima Naise võistlusel 2018 teise koha saanud :D. Väga piinlik ei olnud talt pikalt pähe saada :D

Ja nüüd päris lõpetuseks üks imeline päikseloojang Haapsalus :)

Rattad-rattad, jee-jee!

Käisin ka mina proovimas seda uut ja edevat rattaringluse värki. Ilmselgelt olin ma tükk aega juba elevil, et selline asi tuleb. Nimelt ca 6 aastat tagasi pärast öist tour-de-Valenciat lõbusate rendirataste peal seletasin ma entusiastlikult teistele, et vat see oleks küll väga lahe, kui Tartus ka selline asi oleks. Nii et loomulikult registreerisin ma kasutaja endale juba enamvähem nädal aega tagasi ära (paras pusimine oli, aga pole hullu; see vast on nüüdseks korras juba) ja olin megaelevil, kui mu kodu lähedale järjest rattahoidjad kerkisid.

Algas asi muidugi ootuspäraselt erinevate viperustega, nagu uute asjadega ikka. Marssisin entusiastlikult lähima rattapunktikese suunas, samal ajal juba äppi avades. Noh et kõik käigu pealt teha või nii. Selgus, et äpp ei avane. Proovisin paar korda veel ja ikka mitte midagi. No mis seal ikka...uus süsteem, ilmselt palju kasutajaid, ju ei pidanud alguse koormusele vastu lihtsalt. Kuna neid värgeldusi saab avada ka bussikaardiga, siis ma nii kergelt veel alla ei andnud! Bussikaarti mul loomulikult kaasas polnud, nii et mõtlesin proovida ISICuga, mis peaks olema bussikaardiga ühenduses. Selgus, et päris nii lihtsalt ikka ei saa. Ratta nutikas ekraanike teatas mulle, et tema jaoks igatahes on küll see kaart täitsa kohe tundmatu. Korra proovisin veel et äkki soovib mobiiliäpp mu sõber olla, aga ei. No mis seal ikka - koju tagasi ja oli aeg viiest mu telefoni vahel olevast supertähtsast kaardist üks välja vahetada. Otsustasin et hoolimata mu optimismist ma Edinburghi ülikooli raamatukogu kaarti siiski hetkel igapäevaselt ei kasuta.

Katse kaks: marssisin enesekindlalt oma kaardikesega ratta juurde ja no...mina ei tea, mida ma siis tegema pidin, aga ratas igatahes mu kaardi peale ellu ei ärkanud. Hiljem sain vist tegelt isegi aru, mis keiss sellega oli. Alla ma ometigi veel ei andnud! Ma tahtsin ka ju ometigi proovida ja ma olin linna peal juba niiiiii palju inimesi näinud nende ratastega. Selgus, et vahepeal oli äpp jälle sõbraks hakkanud ja sinna sai ratta numbrikese sisse panna, et see siis lahti lukustada. Selgus, et esimesed kaks ratast ei soovinud, et ma neid lahti lukustaksin, sest keegi eelmine oli need sutsu halvasti tagasi pannud ja nad olid ilmselt neile veel välja renditud. Küll aga selle punkti viimane ratas osutus sobivaks! Jee!!! Näe, kui rõõmus ma olin selle üle:

Ma ei tea, what you, aga mina polnud igatahes kunagi varem elektrirattaga sõitnud. Max mugav, aga veidi hirmutav ka: nii kui julgesin sutsu pedaale liigutada, tuli see elektriga vunk juurde ja juba oligi üle 20 km/h sees selle suure rallimasinaga. 30 km/h tuli ka ikka väga-väga lihtsalt. Järgmine kord katsetan Vanemuise mäest või kuskilt üles sõita, saab näha kas see elektrivunk seal ka piisava effekti annab. Te kindlasti panite pildilt tähele, kui valged mu jalad veel on - ma nimelt kannan iga aasta suve alguses pikki pükse, sest et mul on jalad nii päevitumata, sest et ma ei ole lühikesi pükse kandnud jnejne. Kuni ma lõpuks aru saan et ega nad enne päevitunud ei ole, kui ma üks päev lihtsalt lühikeste pükste kandmisega algust ei tee. Täna nüüd oli siis see päev!

Lõpus ratast tagasi pannes sain ma aru, miks eelmised olid need kogemata lukustamata jätnud: selliselt õrnalt ja sujuvalt sättides ei tahtnud see asi küll eriti hästi sinna kinni jääda. Pidi ikka vähe hoogsama liigutusega sihtima. Pärast sõitu saab sellise kokkuvõtte:

Mina jäin igatahes hoolimata erinevatest viperustest väga rahule! Kindlasti-kindlasti hakkan neid igapäevaselt kasutama :). Minge proovige ka!

Talverõõmud vol2

Nagu ka mõningatel eelmistel aastatel, asusime ka seekord Pirruga Kesk-Euroopa poole bussikesega teele, et mõned kiiremad vastlaliud mäest alla teha. Varustus oli mul muidugi suurepärane: sokke pole, püksid katki, jopet pole, kiiver katki jne. Ilmselgelt olin aastaid juba edasi lükkanud varustuse täiendamist. Jope valisin loomulikult sellise, et ikka korralik pühademuna mäe peal välja näha, kiiver sai igati edev (värviks "matte ice", mille Piret hiljem sujuvalt sassi ajas ja seletas, et Nelel on "flat cappuccino" värvi kiiver), sokkide osas lootsin orienteerumissokkide peale ja pükste jaoks võtsin kaasa niidi ja nõela. Noh, umbes et bussis on ju 30h aega seda parandada ja üldse jõuab kohale ju üks õhtu enne mäeleminekut jne.

Loomulikult, lõpuks kui oli 15 minutit mäeleminekuni aega, siis ma avastasin, et mul ju püksid vabsee lõhki jalgevahelt ja see pisiasi õmblemisevärk on nüüd küll sutsu meelest läinud. Mis seal ikka: paar krõbedamat sõna, sest niit ja nõel ei tahtnud omavahel sõbruneda, aga edasi läks nagu lennates! Küll on hea, et ma väiksena usinasti käsitöötunnis käisin. 7 min hiljem, kui püksid olid terved, olin ma enda üle ikka maruuhke. Lausa nii uhke, et see nõel jäi küll kus see ja teine. Hiljem mitu päeva veel otsisin, et ei tea huvitav küll, kuhu see nõel nüüd niimoodi ometigi kaduda sai. Reisi viimasel päeval asju kokku pannes leidsin selle muidugi Pireti voodist (ma voodite peal lappisin neid pükse). Lausa teki alt. Umbes täpselt nii hea toakaaslane olengi!

See aasta kuulusid varustusse ka suusad - nimelt olin ma otsustanud elus esimest korda mäesuusatamise ära proovida. Sõbrad olid ka megatoetavad muidugi. Läksime kõik koos tõstukitega mäetippu, valisime mulle välja suurepärase punase nõlva (kes ei tea, siis see on see keskmise raskusega) ja öeldi, et davai, pane nüüd suusad alla ja hakkame siis minema. Piret ja Laura-Gerli jäid muidugi õhinal seda tsirkust vaatama ja filmima. Noh et äkki näeb ikka korralikku kukerpallitamist või midagi. Ma küll käisin korra päris uhkelt laperdades kõhuli pikali, aga nad olid ikkagi väga-väga pettunud, sest ootasid ikka palju enamat. Mina muidugi pettunud ei olnud, et ma esimese laskumisega midagi ära ei murdnud. Küll aga olin ma oiiiiiii kui väsinud, reaalselt higi tilkus kulmudest. Siuke sport!

Kuna ma suuskadega nüüd ülemäära hullusti ei feilinud, tuli ometigi millegi muuga feilida. Ja selle ülesandega sain ma väga hästi hakkama! Sõidust väsinud, nagu ma olin, alustasin ma esialgu feilimist sellega, et jätsin oma mütsi sinna söögikohta, kus me lõunatasime (seda avastasin muidugi kõvasti hiljem, kui enam tagasi ei saanud minna). Jätkasin oma jada sellega, et ma suutsin mäest alla tulla vale tõstukiga. Miks ma üldse tõstukiga alla tulin? Sest ma enam ei jaksanud ja mõtlesin, et see on hea kiire kindel viis õigeks ajaks parklasse jõuda, kust kindlal ajal meie armas bussike meid hotelli tagasi viis. Sellises kohas see vale tõstukiga alla tulemine ei tähenda, et kand ja varvas ja 5 min pärast õiges kohas. Õnneks vedas ja sain kohe mingi bussikese peale ja hilinesin ainult 10 min. Tee peal veel mõtlesin, et äkki õnnestub ikka hotelli välja leida mingi buss...teades, kui palju see seltskond puid alla laob. Sellest mõttest ma ikkagi loobusin ja läksin astusin vastu oma saatusele: 4 päeva mõnitusi sel teemal, kuidas Nele orienteeruda ei oska :D.

Tagasiteel otsustasime Piretiga olla väga abivalmid ja rakendada oma loomulikku annet, aidates projekteerida ühele neiule kodu. Nimelt meil oli bussis üks tsikk, kellel oli teada maatüki kuju ja maja ruutmeetrid ning maja ise ootas veel välja mõtlemist. Meist viis rida tagapool oli olemas küll ka päris arhitekt, aga no...miks me Piretiga halvemad peaksime olema, eksole!? Joonistasime kõigest hingest ja megainnukalt ja täiega lahe nägi välja juba, aga siis avastas Piret, et oooooot, kus WC'd on? Jah...see pisidetail oli täitsa meelest läinud. Küll aga oli olemas vann keset tuba ja väga edev kamin ja talveaed. Hiljem millalgi, kui täitsa valmis oli, avastasime veel, et see teine pisidetail - välisuks - oli ka sutsu ununenud. Aga muidu oli väga vinge kodu!

Veitsa pildikesi ka. Kõigepealt loomulikult maailma kõige mugavamad reisijalanõud, millega sai kepselda läbi lume ja sahiseda mööda muru:

Piret oma tavalises elemendis:

Pühademuna:

Kes ei tea, kuidas see lumelauatamine päris täpselt käib, siis vot niimoodi. Mõlemat jalga tavaliselt pole kinni vaja panna:

Mida me seal mäel tegelikult tegime? Ilmselgelt lebotasime ja püherdasime niisama:

Talverõõmud

Kui keegi millalgi mõtles, et huvitav, milliste inimestega ma seal Šotimaal ikkagi igapäevaselt koos tegutsesin, siis nüüdseks on minuni jõudnud imeline grupipilt (kes ära ei tunne, siis ma see paremalt teine):








No vot siis. Muidu on vahepeal olnud kuhjaga talverõõmude nautimist - kui mul juba see suurepärane võimalus siin lumises Eestis on :). Kõigepealt oli muidugi kauaoodatud Vastseliina-nädalavahetus. Nimelt poolteist aastat tagasi juba läksid mul silmad särama, kui seal külasolles mootorsaani nägin. Ja seletasin muudkui, kuidas ma tulen talvel tagasi ja vot siiiiis lähme sõidame nii et vähe ei ole. Fast forward kõigest pooltest aastat ja juba ma jõudsingi sinna uuesti. Alguses olin marukõva mutt:



Tuhisesin nii et lund lendas vasakule ja paremale! 5 minutit hiljem, kui ma selle masina kapitaalselt hange kinni sõitsin, siis ma enam nii kõva mutt ei olnud. Selgus, et mu tuhisemine polnud ikka päris nii tuhisemine ja liiga aeglase hoo pärast suutsin ennast ilusti kõrgesse hange kinni kaevata. Et ikka asja veel keerulisemaks teha, üritasin ma esialgu ise edasi või tagasi liikuda. Selgus, et sai veits vale otsus. Väike walk-of-shame, hunnikus teise mõnitusi ja naeru ja juba nad olidki kõik maruabivalmilt mind välja kaevandamas (10 min hiljem kaevandas sama seltskond oma autot välja, mis selgus, et oli ka täiesti kinni jäänud, hää-hää):



Jep, nii osav olengi! Minu suureks üllatuseks ei öeldud mulle selle peale "Aitab sulle küll!", vaid saadeti üksi metsaradadele sõitma. Ütleme nii, et jalg värises ikka korralikult. Selgus, et suts keerulisem on selle asjaga sõita, kui filmidest paistab.

Et aga lund oli ka paar nädalat hiljem küllaga alles, tekkis uus võimalus selle nautimiseks töökoha poolt korraldatud talvisel spordipäeval. Mõnusal sombusel sulalumega päeval hakkas meil pihta suurepärane suusakoolitus! Kusjuures suur osa seltskonda oli suuskadel esimest korda, nii esimese kümne minuti jooksul, kus meile selgitati lihtsalt teooriat ja värki (ehk kus me lihtsalt seisime suuskadega) oli järjest kuulda pots-ja-pots, kuidas keegi jälle kohapeal seistes käpuli käis. Nagu arvata võib, tuli edasi väga meeleolukas koolitus! Mul seekord vedas ja sain paarisharjutusi teha vana proffiga, kes oleks ilmselt silmad kinni ja 10 numbrit suuremate saabastega ka kõik lebolt ära teinud. Mis nii elul viga, eksole! Lase aga ise lebosse ja naudi seda, kuidas kõik sujub.



Olgu öeldud, et hetk enne seda pilti ma oleks peaaegu pikali pannud.

Lõpetuseks midagi täiesti muud. Käisin ükspäev külas ja pererahvas tahtis mulle demonstreerida, kuidas nende uus edev saunakeris töötab. Ja see, mis järgnes, on ilmselt kõige ehedam first-world Eesti probleem: kui esialgu võtsid nad uhkelt kohe oma mobiilid välja, siis mõne hetke pärast selgus, et saunakerisesse ei saanudki hetkel sisse logida, sest app'i uuendusega oli korraks midagi kasutajanime ja parooliga juhtunud. Ja üleüldsegi pidavat keris vahepeal valesse wifi-võrku hüppama. Katsu siis välismaalastele seda meie saunakultuuri selgitada...

Ega trenn pole häbiasi...

Jää peal juba patserdasin nagu pardibeebi, nüüd oli aeg see asi järgmisele tasemele viia! Oma aasta esimese suusasõidu lükkasin sujuvalt edasi ning asendasin selle suurepärase lestadega mäkketõusutrenniga lumistel Toomemäe nõlvadel! Jep, täpselt nii ongi nagu tundub:






See käib umbes niimoodi, et pöörad varbad nii välja, kui saab ja siis põlve võimalikult kõrgele tõstes selliste väga graatsiliste suure kaarega sammudega patserdad mööda nõlvasid üles. Loomulikult tahavad need lestad ennast nunnult lume sisse kaevata ning haare pole talla all just kõige parem. Esimest korda järsemal nõlval proovides libisesin pärast kahte sammu sama targalt alla tagasi. Ahaa! Järelikult oli aeg nelivedu sisse lülitada! Selgus, et see taktika töötas, nii et tudengite talimängude lestajooksuks olen mina igatahes nüüd valmis (justnimelt selle jaoks me tehnikat lihvisimegi).

Nagu selliste asjadega ikka, jalutas loomulikult üks hetk mu gümnaasiumiaegne kehaliseõpetaja mööda ja hõikas "Jõudu!". Vastasin muidugi viisakalt "Tarvis!". "Kas nende asjadega mitte vees ei peaks olema?". Selle peale hõikasin juba rõõmsalt "Eiei! Kõik on täpselt nii nagu peab!" ja kepsutasin uuesti tõusu võtma. Eriti vinge on nendega muidugi veel mäest alla tulla! Pmst varbad veitsa taeva poole ja liugled alla nagu suuskadega - veidi optimistlik tundus esialgu, aga tegelt oli täiesti ok. K*radi külm oli ainult! 15 minutit lõbu ja juba olidki varbad nõnda jääs, et oli aeg tavalisi jooksuringe veidi teha. Teised entusiastid kallasid varvastele veitsa sooja vett peale ja jätkasid usinalt treenimist, aga ma nii tegija veel pole.

Kuidas me Agnesega mägedesse üritasime minna - komöödia viies vaatuses

Ükspäev eile mõtlesid kaks optimistlikku neiut, Agnes ja Nele, et lähevad mägedesse matkama. Umbes et kui keeruline see kohaleminek ikka olla saab, onju. Ärkame ilusti varakult, rendime auto ja muudkui aga kõnnime ja naudime ilusaid vaateid ja õhtul muljetame, kui kaunis armas väike matkake ikka oli.

Nõnda me siis ärkasimegi vara ja marssisime ilusti autorenti (tee peal muidugi avastasime, et meil kummalgi ei ole sularaha kaasas, aga suva, sest et autorent on nagunii pangakaardiga). Seal aga selgus, et neil on küll kõik autod juba välja renditud ja mingu me lennujaama, sest seal on 8 erinevat rendifirmat ja sealt saame ilusti kõige odavama välja valida. Okei. Läksime siis lennujaama...Agnes asus usinasti rendifirmade letikesi läbi küsitlema. Esimesed küsisid 100£ ühe päeva autorendi eest, järgmised küsisid 200£, ülejärgmistel olid autod otsas ja sellest omakorda järgmine küsis 162£. Selliselt hakkas see 100£ ka juba enamvähem okei tunduma ja kuna aeg muudkui tiksus edasi, mõtlesime, et võtame siis selle. Otsus langetatud, marssis Agnes tagasi leti juurde, et teatada, et me siis võtame selle! Kaks minutit hiljem marssis ta tagasi minu juurde ja ütles, et ikka ei võta kah. Selgus, et nad olid nõus seda autot rentima ainult nendele, kes on vähemalt 30-aastased. Sellest on mul aga paraku pool aastat veel puudu, nii et kähku tuli alternatiiv välja mõelda. Sest et ilm oli nõnda-nõnda päikseline ja seda ometi ei taha raisku lasta.

Alternatiiviks said mäekesed siin lähedal, millest olen paar korda juba pilte postitanud. Selgus, et lennujaamast saab enamvähem kohale sinna lausa ühe bussiga - nagu arvata võite, oli loomulikult tegemist avasta-Edinburghi bussiga, mis millegipärast sõitis läbi kõikide tee peale jäävate kaubanduskeskuste parklad. Bussis olles teatas Agnes teatraalselt, et tema igatahes kavatseb autorendi-feili tähistamiseks matka jaoks mõeldud võileivad ära süüa. Mina tegin selle peale muidugi sama.

Pärast bussilt mahaminekut otsustasin mõnes kohas väikse shortcuti teha, mille jooksul Agnes malbelt porises ja juba me jõudsimegi veidi valesse kohta välja, kust pidi ringi sisse kõndima, aga ei ole hullu! Miks Agnes malbelt porises: nimelt oli tal kaasas paks linnamantel (sest et no...mantli saab ju autosse jätta...), millega oli sutsu ebamugav kuskilt võssist shortcutte teha. Suht nunnu kadrisant nägi ta välja oma dresside, tossude ja mantlikesega. Ise ta muidugi parajalt kirus seda olukorda, sest nõnda palav oli olla, et mantlit ometi vaja ei ole.



Kadrisant:


Juba tunnike hiljem selgus, et mantel oli siiski best valik ever. Täiesti ilma ühegi ettehoiatusega, absoluutselt tühja koha pealt hakkas järsku pihta lumetorm!!! Sutsu hämming oli muidugi, aga mis seal siis ikka - marssisime julgelt aga edasi, sest õhtu hakkas vaikselt kätte jõudma ja päikseloojanguni ei olnud enam väga palju jäänud. Ja kuna me olime nii hilja alustanud, siis oli teada, et lähedalasuvasse bussipeatusesse ei pruugi enam väga busse tulla. Pluss tuli meile meelde, et sularahaga on veidi selline seis, et seda just ülemäära palju kaasas ei olnud.



Matkaraja lõpus lugesime oma sendid ja mündid kokku ja leidsime, et minul on 2,05£ ja Agnesel on 0,1£. Olgu öeldud, et üks bussipilet maksab 1,7£. No mis seal ikka - ju mõni pangaautomaat ikka tee peale jääb. Läbi paduvihma (jep, vahepeal hakkas see hoopis pihta) 2 km kaugusel oleva bussijaama poole jalutades tšekkisin guugelmäpsist, kus sealkandis siis lähim pangaautomaat asub. Selgus, et ei asu. Hoopis kõrvalkülasse näitas ühte ja see oli 2,3 km kaugusel sealt, kuhu me juba jõudnud olime. No mis seal siis ikka - vaikselt hakkas küll pimedaks minema, aga no...see pool tundi veel ja siis saamegi koju hakata sõitma. Ja no...see järgmine oli nüüd küll selline feil, mida mitte kuidagi ei oskanud oodata: see pangaautomaat asus reaalselt militaarbaasi alal! Me isegi nägime seda, ainult 50m kaugusel meist. Agnes läks isegi automaatidega poiste käest uurima, kas äkki saaksime raha välja võtta, aga nad väga ei soovinud meid sinna lubada ja ütlesid, et järgmine pangaautomaat asub kõigest 500 meetri kaugusel.

No mis seal siis ikka. Väike pilk guugelmäpsile ja selgus, et tegelikkuses on see nende mainitud pangaautomaat 1,2km kaugusel. Nõksa oli juba väsimus peal, kõht tühi ja jahedaks hakkas ka vaikselt minema. Rääkimata sellest, et vahepeal oli väljas pimedaks läinud. Suur oli meie rõõm, kui seal reaalselt oli võimalik raha välja võtta ja lausa 14 minuti pärast tuli sobiv buss. Seda kõike selleks, et bussis teada saada, et maksta saab vaid müntides!!! Oehhhh. Isegi bussijuhil hakkas meist vist kahju, igatahes maksis ta puuduoleva osa meie eest ise ja saime lõpuks ometi teele asuda tagasi koju. Nii et bussijuhitädi, kes iganes sa oled ja kus iganes sa oled, ma loodan, et sul läheb kõik niiii hästi ja suur-suur aitäh sulle! Nõnda me igatahes väsinud ja näljasena oma maagiliselt seikluselt minu poole koju tagasi jõudsime. Soe dušš, soe tee ja soe toit olid ikka mucho mõnusad.

Tegelikult tegime Agnesega muud ka. Näiteks käisime kuulamas kohalikku stand-up comedy't, kus ma sain aru, miks inimesed räägivad, et šoti aktsendist on hirmuskeeruline aru saada. 4 esinejat viiest olid päris Glasgow'st ja no see aktsent...ma tõesti üritasin, aga ühe mehe jutust ma ei saanud suurt enamust aru :D. Ja loomulikult käisime Agnesega ka trennis, mis lõppes nõnda suurepäraselt (kellele sõna "s*tt" ei meeldi, siis plz ära vaata):

Ja loomulikult sain endale ka uued tätokad. Ärge nähke guugeldamisega vaeva. Üks nendest tähendab "väga suur naine" ja teine "riis":



Lõpetukeks ühed rõõmsad sellid, kelle tabasin koosolekut pidamast (kes aru ei saa, siis need on tolmuimejad, kellel on parajasti torud küljest võetud - mu meelest on äraütlemata nunnu, et neil nimed on):

Well, that's a nice wee hike

Ma nüüd vahepeal kolisin! Kui keegi mäletab, kuidas ma millalgi Hollandis kolisin ühest kodust teise minikäruga jalgrattaga, siis nüüd sai täitsa ilusti jalgsi kogu kraami kolitud. Sõbranna ja ta noormees tulid appi ja nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui tatsata ainult oma väikse armsa seljakotikesega. Eriti leboxxx. Siinkohal kasutan võimalust: aitäh-aitäh minu toredatele abilistele!

Uus kodu on ilmselt võrdlemisi vana maja (nagu ka eelmine) ja siin on vanades majades superretrod pesukuivatussüsteemid. Vähemalt mina polnud enne Šotimaaletulekut kunagi varem midagi sellist näinud. Umbes et lased laest alla mingi naljaka pesuresti, siis laed sinna uhkelt oma pesukollektsiooni peale ja tõmbad lae alla tagasi. Ja see kõik on loomulikult köögis, et kõik külalised saaksid mu suurepärast puhta aluspesu ja sokikeste näitust imetleda. Peaks mingi päev proovima pesu kuivamise ajal koogikest küpsetada, et toidulõhnad ilusti riideid värskendaksid - siis saaksin terve järgmise nädala ringi käia nagu väike kakukene :)



Asjad ilusti ära kolitud (tegelt kui ma päris aus olen, siis pole riideid veel lahti pakkinud), oligi aeg minna loomulikult uuele matkale! Päike paistis, ilm ilus, suurepärased ilusad matkarajad, kus lausa lust tatsata! Või siis ka mitte. Nõksake feil oli ja üks hetk oli raja asemel mingi suur lai risune mudamülgas. Umbes selline rada:

Samal ajal Šotimaa näitas, mida kõike ta ilmaga teha oskab: meie 2,5h kestnud jalutuskäigu kestel nägin tormituuli, vertikaalselt sadavat vihma, kiirelt-kiirelt minust otse mööda kihutavaid pilvi, imelist päikesepaistet, vikerkaart, lambaid jnejne.

Nagu reaalselt. Mäe taga oli kaunis päiksekene ja mäe üleval oli täielik siilike udus tunne. Pilved tuhisesid kohe siinsamas mööda ja riided laperdasid tuules. Tegin paar pilti ka (ei, ei ole pildi ülemine osa lihtsalt vussi läinud - pilv hakkaski sellise koha pealt pihta):





Kuna mul uues kohas kohe maja kõrval mõnusat sileda maaga pargikest ei ole, tuli jooksutrennikene ette võtta selles suuremas pargis, kus sutsu mägine on. Minu jaoks muidugi rohkem, kui sutsu, sest ma ausalt pole harjunud sellega, et reaalselt terve kilomeetri järjest saab lihtsalt tõusu joosta. Keha oli ka juba sellises wtf-sa-nüüd-ometi-üritad seisus ja rahuliku tempoga oli pulss pmst sama nagu üritaks oma 2km rekordit joosta. Google väidab, et selle kilomeetrikese peale oli ca 70m tõusu. Ma ei tea, what you, aga mina tavaliselt ei ole harjunud Munamäe kõrguseid tõuse niisama keset tavalist jooksutrennikest võtma (ma tean, ma tean, teile päris sportlastele on see nagu lumme k**ta). Vähemalt ringi lõpus tulid luigefämilid kõiges oma ilus tervitama:



Ja siia lõppu muidugi väike fun-fact nurgakene. Kes ei tea, siis piima saab siin poest osta kahes erinevas suurepärases koguses - valida on täpselt selliste numbrite vahel nagu 1,136 liitrit või 2,272 liitrit. Vinge! Teine fun-fact puudutab keelelisi eripärasid. Nimelt ma enne ei mõelnud kuidagi selle peale, et Šotimaal võiks olla oma sõnad. Mitte et neid nüüd hirmus palju oleks, aga tuleb aeg-ajalt ette. Näiteks minu uus lemmik (ja tundub, et ka siin paljude lemmik, hirmuspalju kasutavad) on selline nunnu sõna nagu "wee" ja tähendab see lihtsalt "väike" või "natuke".

Such ronimine, much ronimine - toas ja õues!

Edinburghis elab juba mõnda aega üks ammune Eesti sõbrants Triin ja temaga meil olid suurejoonelised plaanid, et üks nädalavahetus läheme lähedale künkakeste otsa matkama. Paar nädalat tagasi sai see sujuvalt edasi lükatud praegusele nädalavahetusele, noh et sobivam ja nii. Reedel igatahes lubas, et laupäeval on selline vihm, et hea kui terve taevas alla ei kuku nii et sujuvalt otsustasime künkakeste otsas patseerimise kuskile tulevikku lükata ja alternatiivina väiksesse armsasse siseronimishalli turnima minna. Olgu öeldud, et tegelikult oli lõpuks tegemist suhteliselt tagasihoidliku vihmaga, aga mis seal ikka. Küll aga piisas sellest täiesti, et anda mulle suurepärane võimalus guugelmäpsi tšekkides hea plartsuga kõige suuremasse lompi sisse tatsata ja mõnusad puhtad sokid täiesti läbi leotada. Niimoodi kohe esimese 10  minutiga, mis ma kodust välja olin saanud.

Ronimishallikesse sisse astudes sain ma loomulikult kohe aru, et vat sellist asja pole mina igatahes veel enne näinud! Mis vastas muidugi ka tõele - tegemist on juhtumisi Euroopa suurima sellise ronimishalliga. Megapompöösne ikka! Ei teadnud kohe, kuhu suunda ronima joosta (mitte, et ma oskaks üldse). Kõige ägedam tundus loomulikult lasteala, sest seal olid ülitoredad ja lõbusad ronimismängud, aga selgus, et ma ei kvalifitseerunud sinna alasse. Marukahju! Välja nägi see ronimiskohake muidu umbes selline (loomulikult ei mahtunud kõik siia pildile ära):



Muide. See paremalt teine sein, kus on ainult kaks rada ja needki täpselt samasugused - vat see on võistlusrada kiiretele ja tublidele. Fääntsumad tegelased kihutavad sealt üles kiiremini, kui kuue sekundiga. Reaalselt. Ma jõuan selle ajaga umbes vaadata, kuhu rada üldse viib ja need vennad on juba pmst üles jooksnud mööda seina. Et aga mitte ainult vaatamisega piirduda, siis läksime vähe lebomate radade juurde ja rahulikult tudisedes jõudsin minagi üles välja (jaa-jaa, pildil olen ma alles poole peal, aga auuuusõnaaaa ma suutsin raja lõpuni teha):



Järgmine hommik oli siuke seis, et malbelt valus oli olla - erinevad lihased andsid endast märku ja muidugi peopesad olid hämmingus, et mis see nüüd siis ometigi oli. See selleks - Šotimaa suutis meid igatahes ilmaga üllatada. Lubatud vihma ja tuule asemel oli täiesti suurepärane vaikne ilm ja kuskilt suunast hakkas isegi sinist taevast paistma. Määramatusse lükatud matkapäev jõudis kätte oodatust kiiremini! Vuhhdi-vuhhdi fääntsud matkariided selga (nali-nali, mul polnud midagi kaasas - kust ma teadsin, et üldse kuskile minek on) ja lebolt mägede poole teele. Tegelikkuses muidugi olid igal pool tee-ehitused pluss parkla ülesleidmine läks natuke künklikult, aga juba tunnikese pärast olime igatahes lammaste vahel ringi jalutamas (tavapäraselt jõuab ca 20 minutiga kohale). Reaalselt - linnaliinibussiga pooletunnise sõiduga jõuab Edinburghi kesklinnast välja sellisesse kohta:







Nunnut nädala algust kõigile!

Midagi muud ka peale spordi teed?

See siin hakkab kuidagi spordiblogiks ära kiskuma, aga ausalt-ausalt mul on muud elu ka peale teaduse ja spordi! Ausalt!

No igatahes siis nädalavahetusel me läksime orienteeruma, onju...mind tegelt üllatab positiivselt kohaliku tudengite orienteerumisklubi aktiivsus. Keegi orienteerujatest endale kohta valib, kus aastake olla, siis see siin on kindlasti trenni mõttes hea valik! Nädalavahetusetripp oli ka suurepäraselt orgunnitud - ise ei pidanud põhimõtteliselt mitte midagi tegema. Nagu oleks jälle väike ja läheks klassiekskursioonile. Ainult et selle vahega, et võikusid ei pidanud isegi kaasa pakkima. 

Aga võistlus ise. Põhimõtteliselt näitasin kõigile, mis tasemega ma ikkagi täpselt olen! Punktid tulid lausa iseenesest kätte ja veel finišisirgel jätkus sammus teravust! Täpselt nii ma selle peaaegu viimase koha saingi...igati edukas värk :D! Selgus, et on siiski veel niimõndagi õppida pluss 50 meetrit tõusu ühe punktiga on minu jaoks endiselt sutsu palju:

Ilm oli ka võistluspäeva hommikul Šotimaale kohaselt suurepärane: 5 kraadi ja malbe vihmakene. Mis sa ikka veel soovida oskad!

Järgmine asi, mida ma proovida või vähemalt näha tahan, on miski, millest ma olen viimase nädala jooksul niiiii mitu korda kuulnud. Nimelt selgus, et siin samas pargis (ma ütlesin, et seal toimub kõike) on iganädalased lendluudpalli treeningud. Nagu reaalselt - lendluudpall! See, mida nad seal Harry Potteris mängisid. Sellest, et luuaga lendamine just ülemäära lihtne ei ole, nad ennast väga häirida ei lase: lihtsalt jooksevadki ringi niimoodi, et luud on jalgevahel. Teadjamad rääkisid, et eriti profid on need, kes suudavad niimoodi joosta, et luuda kätega kinni ei hoia, vaid balansseerivad jalalihastega selle teema ilusti ära! Ja kusjuures pidavat veel marukeeruline mäng olema ja räägitakse, et asjaosalised ise võtavad seda marutõsiselt. Ma pean kuskilt välja uurima, mis aegadel see on - vat seda värki ma tahan küll näha! (ja erinevad legendid räägivad, et kitu, see kuldne tiibadega pall, on selles mängus mingi kuldsesse riietatud tüüp, kes eest ära jookseb; alternatiivina on see mingi tüüp, kellel ripub suka sisse pandud pall sabana taga ja endiselt tüüp üritab eest ära joosta).

Niiii palju sporti!

Eile oli siis see pastakolmapäev, eksole. Kuna mulle tundus, et enne pastat on siiski viisakas natukene ikka liigutada ka ennast, mõtlesin, et võiks näiteks väikse jooksuringi teha sinna ette. Šotimaa ilm mõtles ilmselt samal ajal "Oota-oota, ma veel näitan sulle, mida ma oskan!". Reaalselt üheaegselt ja korraga olid vihmasajud-vikerkaared-päiksepaisted-tormituuled. Ja nagu mitte naljaga "tormituuled". Ikka selline, et töölt koju kõndides ja hiljem pargis jooksuringikesel oli selline asi täiesti tavaline vaatepilt:



Nüüd tuli siis see pasta-aeg, onju. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab: GoogleMaps'i aadress sisse ja anna aga minna. Marssisin siis sujuva kümneminutilise hilinemisega kohale ja vaatasin, et kuidagi veider, et sellises majas tudengid pastaõhtut teevad, aga kes olen mina, et arvustada, kui uhkes majas keegi elama peaks, eksole (no ikka maruedev maja nägi välja). Lasin siis uksekella ja no...see segaduses neiu, kes ukse peale vastu tuli, vabandas ja teatas, et tema mulle küll praegu pastat tegema ei hakka. Selgus, et kui kirja oli pandud majanumbriks 147/1, siis tegelikult oleks pidanud sisse kirjutama 147...mis oli hea 800 meetrit kaugemal. Tee peal juba uurisin välja, et õigel majal peab vajutama uksekella nuppu, mille peal on kirjas "1f1". Kohalejõudes vaatas vastu loomulikult midagi sellist:


No super! Aga ei hullu, jätkus lõpuks pastat isegi mulle ja peab ütlema, et äraütlemata edev elutuba oli: seinad ilusti maast laeni orienteerumiskaarte täis kleebitud ja puha.

Täna proovisin aga hoopistükkis ühte teist spordiala. Kui ma teismeline olin ja Gossip Girl raamatuid lugesin, siis rikkad ja ilusad mängisid seal lacrosse'i. Nii et otseloomulikult, kui kontoris üks tüdruk pakkus, et kes tahaks lacrosse-trenni tulla proovima, olin ma kohe esimesena käpp püsti ja "minaaaa!". Ma tahtsin ka ometigi näha ja proovida, milline see rikaste ja ilusate spordiala on. Nii ma sinna trenni täna ilma mingite eelteadmisteta läksin - tee peal nägin vähemalt, milline see kaigas välja näeb, millega palli püüda ja visata tuleb. Fast-forward trenni keskele: mingi hull äkšenhetk, ilmselgelt tegin midagi valesti; mõnesekundisel pausil jooksis üks tšikk mu juurde ja tugeva briti aktsendiga ülikiirelt rääkides (samal ajal hambakaitsmed suus muidugi) hakkas selgitama mulle taktikat ja kuidas ma teinekord ikka täpselt tegema peaks. Palju pikemaks vastuseks, kui "Mhmh! Okei!" aega ei olnud, nii et sain rõõmsalt edasi improviseerida. Natuke pärast seda tuli minu tähelend! Haaa! Pime kana leidis tera: suutsin ühe korra õigel hetkel palli kuidagi normaalselt kätte saada ja oiiiii, kui uhke tunne oli, kui pärast keegi tegija möödaminnes seljale patsutas ja kiitis. Maruvinge ikka see rikaste ja ilusate spordiala!

Nohikuelu jätkub!

Sedapuhku on minu väiksed armsad õpingud (jaa, kes ei tea, siis ma olen ikka veel koolis) viinud mind Šotimaale, Edinburgi. Ma küll ise pole kunagi välismaale minnes fiestat korraldanud ega midagi, aga minu nunnud sõbrad otsustasid, et nii ikka päris ei saa. Suur oli minu üllatus, kui ma järsku avastasin ennast piknikult, mis oli lausa minu auks kokku tulnud :)! Ma olin ikka reaalselt hämmingus ja ei saanud esialgu arugi, et mis nüüd siis (no mõtle ise, võetakse rätik silmade eest ära ja Svennu vahib vastu). Ja no, loomulikult, mis on üks piknik ometigi ilma paadisõiduta, eksole. Nii läksime ka meie moodsate inimestena mööda Emajõge kruiisima ja rahvale lehvitama. Mis nii elul viga!




Hahaa, panite tähele, kui ilusad puhtad mu ketsid seal pildi peal on? Enam igatahes ei ole.

Nädal aega sisseseadmist (ja harjumist, et ruudulise seelikuga mehed tänaval vastu kõnnivad igapäevaselt ning torupillimeloodia peabki igal pool olema) ja ma olin valmis nägema, mismoodi kohalikud enda aega sisustavad. Ja no - oiiii kui paljut moodi sisustavad! Läksin huvi pärast mingile üritusele, kus tutvustatakse, milliste trennide/ringide/ühendustega/asjadega rõõmsad särasilmsed tudengid liituda saavad. Seal oli ikka reaalselt kõike: võitluskunstidest kudumisklubini välja. Loomulikult oli olemas meigiklubi, viskiklubi, hummuseklubi jne. You name it, they got it! Ikka reaalselt paarsada erinevat asja - kui mitte veel rohkem. Ja muidugi sai erinevaid asju järele proovida - kui tahtsid, said võistluskunsti poistega kaklema minna, kui tahtsid, said ronimisseinast üles turnida jne. Igati timm! Tartus võiks ka mingi siuke asi olla uutele tudengitele.

Mina leidsin muidugi oma üles. Panin ennast kohe rõõmsalt kirja algajate orienteerujate trenni ja mõtlesin, et hähhh, nüüd saan kõva mutt olla, sest ma olen enne ka paar korda kaarti näinud! Läksin siis kohale niimoodi krapsaka sammuga ja...olgem ausad...ma olin enne starti juba täiesti kapsas. Uh, need mäed. Aga ega see mu entusiasmi ei vähendanud! Pakuti valida nelja lihtsa ja ühe raske raja vahel - loomulikult võtsin enesekindlalt selle raske ja kõige pikema raja! Sest no...kui raske see algajatele mõeldud raske rada ikka on, eksole. Ütleme nii, et...esimesse punkti minek oli juba võrdlemisi meeleolukas. Maastik on seal selline, onju:



Ma siis alustasin sinna esimesse punkti minekut sellise ilusa sammuga, kuni tuli see hetk, kus tuli mäest üles minna. Noh, mis seal ikka - kui tuleb minna, siis tuleb minna. Olgugi, et kõige lebomat varianti pidi minnes on vaja hea 40m tõusu võtta. Pöörasin rõõmsalt väiksele teele mäest üles ja - krt - igal pool mingid okkad. No ei ole hullu, ma olen ennegi okastest läbi võidelnud! Kõva paar meetrit sain edasi minna, kui dressikas jäi ühelt poolt okastesse kinni, siis teiselt poolt, siis jäid juba püksid kinni, ennast lahtisakutades käisin ma mutta ja okaspõõsastesse pikali (mu kaunite tossukeste mustrist on järel umbes-täpselt mitte midagi) ja püstisaades libisesin üldse mäest alla tagasi. Suurepärane! Nii ma siis lõpuks olin seal. JALUTASIN ringiga ESIMESE punkti poole. Kõva tegija. Hiljem kodus avastasin üks hetk, et valus on istuda. Mõtlesin, et äkki kukkudes kuidagi sinika saanud või midagi. Aga eiiii...sain hoopis ühe okka vasakust kannist välja tõmmata. Veel täna, kolm päeva hiljem tõmbasin ühest valutavast sõrmenukist okka välja. Ja see oli alles esimene punkt!!! Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Aga ei hullu. Tervelt kõigest 50 minutiga oligi see suurepärane 3 km pikkune rajake tehtud. Põhimõtteliselt olen valmis uuesti koondise eest võistlema!



Päeva päästis see, et oma vingelt ringilt tagasijõudes jooksin meelelahutuseks sinna otsa ka ühe nendest kergematest radadest ning sain nautida tempokalt raja läbisilkamist ilma jalutamiseta ja äraeksimiseta. Asi seegi! Üks põhilisemaid mõtteid, mis seal ohohoo rajakesel olles peas käis, oli "Kuidas ma ometi kunagi nende riikide inimestega enam-vähem võrdselt võistelda suutsin??". Reaalselt...meeletud võimalused tõusutrenniks ja reljeefilugemiseks. Super! Nüüd tuleb ainult uued tossud hankida, rõõmsalt tõuse suruda ning hommikusöögiks valu süüa :). Talveks vormi!

Kohalik üliõpilaste orienteerumisklubi on ka max aktiivne: lõigutrenni-teisipäevad, pastakolmapäevad, pika-jooksu-neljapäevad, väljasõidu-nädalavahetused jne. Nagu arvata võib, siis see nädal võtsin mina igatahes kavasse endale pastakolmapäeva. Täpselt sobiv!

Mulle hullult meeldib pargis tuiata ja minu suureks rõõmuks on kohe mu kodu kõrval üks suur park, kus elu käib täiega. Üks hommik kontorisse jalutades näiteks nägin, kuidas keskealised naised oma treeningrühmaga täiega kilkasid ja kivikuju-kulli mängisid. Või näiteks kui ühel vähe soojema ilmaga päeval pargis lõunatasime (jep, just nimelt ühel, rohkem pole sellist ilma ette tulnud keset päeva) jooksid väiksed armsad võõrad nunnud kutsukesed me juurde jaurama:



Või siis kaks päeva tagasi, kui ma telefoniga laterdades läbi pargi kõndisin ja üks neiu mind kõnetas täiesti tavalises koduses eesti keeles "Kas ma tohin teid korra tülitada?". Ja ei, ta ei tahtnud mulle pensionifondi müüa - lihtsalt niisama korraks tuttavaks saada. Ja see on megatore :)! Ja jällegi kord sai tõestust teadmine, et kõik on ikka omavahel kuidagi seotud: nägin FB'st, et ta on mu vennapojakesega sama pildi peal.

Lõpetuseks väike siilipilt (see vahva seltskond jäi tee peale kuninganna kodukese juurde jalutades):


Ja küsimus: kas teist on keegi välja mõelnud, mismoodi peaks üldse normaalselt käsi pesema nende UK stiilis kraanidega? Ma olen ikka megahädas...

Kanade mäss

Kõigepealt taustaks üks lauluke:

Selle noormehe kontserdil käisime Taaliga - väga huvitav kombinatsioon oli: siuke malbe reggaevend koos sümfooniaorkestriga (mingi kontserditesari on neil, kus on erinevad muusikud koos orkestriga). Vägaväga meeldis - kui selle tüübi kontsert peaks juhuslikult kunagi kuskil läheduses uuesti tulema, olen raudselt kohal.

Aga. Kanad.

Ükspäev kõndisin mina rahulikult poodi mune, leiba ja piima juurde ostma, kui tee peal vaatasin, et vahiiiii, kanakesed on puu otsas ronima õppinud. Aga kui nüüd lähemalt uurida, siis vaadake, kui salakavalalt nad seal on:

Umbes siuke just-chilling-nothing-to-see-here olemisega. Hirmuskahtlane, onju? Arvata on, et siin oli käimas mingisugune salapärane missioon, mida nad piinlikult hoolikalt täitma olid asunud. Kui ma järgmine kord poodi läksin, olid nad endiselt seal - ilmselgelt selleks, et mitte liigset tähelepanu järskude liigutustega endale tõmmata. Sest et puu otsas tsillivad kanad on ju täiesti okei. Igatahes - läks 2 nädalakest mööda ja ma läksin jälle poodi ja keda ma näen: see tüüp jalutas mulle megabäädäässilt vastu:

Ja nii nad nüüd seal jalutavad ringi. Eile poes käisin, siis üks tuli enne nende aedikut vastu ja teine oli ca 20 meetrit pärast aedikut - kaevandas seal midagi. Tuletan teile meelde, et ma omateada elan täitsa Utrechti kesklinnas, mitte maakohas...

Igatahes, kanad kanadeks, kui poest süüa tuua, siis võiks need kalorid kuidagi maha ka sportida, eksole. Muidu saan suvel nagu kakuke ringi rullida ja seletada kõigile, kuidas ma ühe ja teise käest veeresin. Kuna aga ainult jooksmine kisub nüriks, siis peab ära kasutama seda võimalust, kui korterikaaslased hirmussportlikud on. Kõigepealt viis Matthijs meid uisutama (sellest postitan võib-olla kunagi hiljem video, kui julgen. Käisin siiski elus esimest korda kiiruisutamist proovimas ja pean mainima, et jää oli ikka hirmuslibe!) ja üleeile otsustas Sjoerd, et nüüd on käes aeg meile sõudmist õpetada. Nalja sai kui palju, segamini hollandi ja inglise keeles hõikus ta muudkui meile juhiseid, samal ajal kui minu taga istuv tüüp malbelt oma rusikaga mu selga togis (ta vist oli kohati täpselt vastupidise rütmi otsustanud võtta). Kuna meil oli aga niivõrd suurepärane treener (pluss äraütlemata stabiilne algajate paat - tee, mis tahad põhimõtteliselt, see ümber ikka ei käi), oli meil peagi siuke hoog sees, et Sjoerdi juuksed lehvisid rõõmsalt tuules. Uhke värk - kui aega oleks piisavalt, siis läheks raudselt sinna trenni. Ülivinge koht (see esimene pilt on kohast, kus nad esialgu enne vee peale minemist algajatele näitavad, mismoodi tehnika üldse käib):

See viimane koht on nende sõudebaasi tšillimistoakene. Kui ma seal trennis käiks, siis ilmselt töllaks pärast iga trenni tunnikese seal ja jooks teed...