Well, that's a nice wee hike

Ma nüüd vahepeal kolisin! Kui keegi mäletab, kuidas ma millalgi Hollandis kolisin ühest kodust teise minikäruga jalgrattaga, siis nüüd sai täitsa ilusti jalgsi kogu kraami kolitud. Sõbranna ja ta noormees tulid appi ja nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui tatsata ainult oma väikse armsa seljakotikesega. Eriti leboxxx. Siinkohal kasutan võimalust: aitäh-aitäh minu toredatele abilistele!

Uus kodu on ilmselt võrdlemisi vana maja (nagu ka eelmine) ja siin on vanades majades superretrod pesukuivatussüsteemid. Vähemalt mina polnud enne Šotimaaletulekut kunagi varem midagi sellist näinud. Umbes et lased laest alla mingi naljaka pesuresti, siis laed sinna uhkelt oma pesukollektsiooni peale ja tõmbad lae alla tagasi. Ja see kõik on loomulikult köögis, et kõik külalised saaksid mu suurepärast puhta aluspesu ja sokikeste näitust imetleda. Peaks mingi päev proovima pesu kuivamise ajal koogikest küpsetada, et toidulõhnad ilusti riideid värskendaksid - siis saaksin terve järgmise nädala ringi käia nagu väike kakukene :)



Asjad ilusti ära kolitud (tegelt kui ma päris aus olen, siis pole riideid veel lahti pakkinud), oligi aeg minna loomulikult uuele matkale! Päike paistis, ilm ilus, suurepärased ilusad matkarajad, kus lausa lust tatsata! Või siis ka mitte. Nõksake feil oli ja üks hetk oli raja asemel mingi suur lai risune mudamülgas. Umbes selline rada:

Samal ajal Šotimaa näitas, mida kõike ta ilmaga teha oskab: meie 2,5h kestnud jalutuskäigu kestel nägin tormituuli, vertikaalselt sadavat vihma, kiirelt-kiirelt minust otse mööda kihutavaid pilvi, imelist päikesepaistet, vikerkaart, lambaid jnejne.

Nagu reaalselt. Mäe taga oli kaunis päiksekene ja mäe üleval oli täielik siilike udus tunne. Pilved tuhisesid kohe siinsamas mööda ja riided laperdasid tuules. Tegin paar pilti ka (ei, ei ole pildi ülemine osa lihtsalt vussi läinud - pilv hakkaski sellise koha pealt pihta):





Kuna mul uues kohas kohe maja kõrval mõnusat sileda maaga pargikest ei ole, tuli jooksutrennikene ette võtta selles suuremas pargis, kus sutsu mägine on. Minu jaoks muidugi rohkem, kui sutsu, sest ma ausalt pole harjunud sellega, et reaalselt terve kilomeetri järjest saab lihtsalt tõusu joosta. Keha oli ka juba sellises wtf-sa-nüüd-ometi-üritad seisus ja rahuliku tempoga oli pulss pmst sama nagu üritaks oma 2km rekordit joosta. Google väidab, et selle kilomeetrikese peale oli ca 70m tõusu. Ma ei tea, what you, aga mina tavaliselt ei ole harjunud Munamäe kõrguseid tõuse niisama keset tavalist jooksutrennikest võtma (ma tean, ma tean, teile päris sportlastele on see nagu lumme k**ta). Vähemalt ringi lõpus tulid luigefämilid kõiges oma ilus tervitama:



Ja siia lõppu muidugi väike fun-fact nurgakene. Kes ei tea, siis piima saab siin poest osta kahes erinevas suurepärases koguses - valida on täpselt selliste numbrite vahel nagu 1,136 liitrit või 2,272 liitrit. Vinge! Teine fun-fact puudutab keelelisi eripärasid. Nimelt ma enne ei mõelnud kuidagi selle peale, et Šotimaal võiks olla oma sõnad. Mitte et neid nüüd hirmus palju oleks, aga tuleb aeg-ajalt ette. Näiteks minu uus lemmik (ja tundub, et ka siin paljude lemmik, hirmuspalju kasutavad) on selline nunnu sõna nagu "wee" ja tähendab see lihtsalt "väike" või "natuke".