Nõnda me siis ärkasimegi vara ja marssisime ilusti autorenti (tee peal muidugi avastasime, et meil kummalgi ei ole sularaha kaasas, aga suva, sest et autorent on nagunii pangakaardiga). Seal aga selgus, et neil on küll kõik autod juba välja renditud ja mingu me lennujaama, sest seal on 8 erinevat rendifirmat ja sealt saame ilusti kõige odavama välja valida. Okei. Läksime siis lennujaama...Agnes asus usinasti rendifirmade letikesi läbi küsitlema. Esimesed küsisid 100£ ühe päeva autorendi eest, järgmised küsisid 200£, ülejärgmistel olid autod otsas ja sellest omakorda järgmine küsis 162£. Selliselt hakkas see 100£ ka juba enamvähem okei tunduma ja kuna aeg muudkui tiksus edasi, mõtlesime, et võtame siis selle. Otsus langetatud, marssis Agnes tagasi leti juurde, et teatada, et me siis võtame selle! Kaks minutit hiljem marssis ta tagasi minu juurde ja ütles, et ikka ei võta kah. Selgus, et nad olid nõus seda autot rentima ainult nendele, kes on vähemalt 30-aastased. Sellest on mul aga paraku pool aastat veel puudu, nii et kähku tuli alternatiiv välja mõelda. Sest et ilm oli nõnda-nõnda päikseline ja seda ometi ei taha raisku lasta.
Alternatiiviks said mäekesed siin lähedal, millest olen paar korda juba pilte postitanud. Selgus, et lennujaamast saab enamvähem kohale sinna lausa ühe bussiga - nagu arvata võite, oli loomulikult tegemist avasta-Edinburghi bussiga, mis millegipärast sõitis läbi kõikide tee peale jäävate kaubanduskeskuste parklad. Bussis olles teatas Agnes teatraalselt, et tema igatahes kavatseb autorendi-feili tähistamiseks matka jaoks mõeldud võileivad ära süüa. Mina tegin selle peale muidugi sama.
Pärast bussilt mahaminekut otsustasin mõnes kohas väikse shortcuti teha, mille jooksul Agnes malbelt porises ja juba me jõudsimegi veidi valesse kohta välja, kust pidi ringi sisse kõndima, aga ei ole hullu! Miks Agnes malbelt porises: nimelt oli tal kaasas paks linnamantel (sest et no...mantli saab ju autosse jätta...), millega oli sutsu ebamugav kuskilt võssist shortcutte teha. Suht nunnu kadrisant nägi ta välja oma dresside, tossude ja mantlikesega. Ise ta muidugi parajalt kirus seda olukorda, sest nõnda palav oli olla, et mantlit ometi vaja ei ole.
Kadrisant:
Juba tunnike hiljem selgus, et mantel oli siiski best valik ever. Täiesti ilma ühegi ettehoiatusega, absoluutselt tühja koha pealt hakkas järsku pihta lumetorm!!! Sutsu hämming oli muidugi, aga mis seal siis ikka - marssisime julgelt aga edasi, sest õhtu hakkas vaikselt kätte jõudma ja päikseloojanguni ei olnud enam väga palju jäänud. Ja kuna me olime nii hilja alustanud, siis oli teada, et lähedalasuvasse bussipeatusesse ei pruugi enam väga busse tulla. Pluss tuli meile meelde, et sularahaga on veidi selline seis, et seda just ülemäära palju kaasas ei olnud.
Matkaraja lõpus lugesime oma sendid ja mündid kokku ja leidsime, et minul on 2,05£ ja Agnesel on 0,1£. Olgu öeldud, et üks bussipilet maksab 1,7£. No mis seal ikka - ju mõni pangaautomaat ikka tee peale jääb. Läbi paduvihma (jep, vahepeal hakkas see hoopis pihta) 2 km kaugusel oleva bussijaama poole jalutades tšekkisin guugelmäpsist, kus sealkandis siis lähim pangaautomaat asub. Selgus, et ei asu. Hoopis kõrvalkülasse näitas ühte ja see oli 2,3 km kaugusel sealt, kuhu me juba jõudnud olime. No mis seal siis ikka - vaikselt hakkas küll pimedaks minema, aga no...see pool tundi veel ja siis saamegi koju hakata sõitma. Ja no...see järgmine oli nüüd küll selline feil, mida mitte kuidagi ei oskanud oodata: see pangaautomaat asus reaalselt militaarbaasi alal! Me isegi nägime seda, ainult 50m kaugusel meist. Agnes läks isegi automaatidega poiste käest uurima, kas äkki saaksime raha välja võtta, aga nad väga ei soovinud meid sinna lubada ja ütlesid, et järgmine pangaautomaat asub kõigest 500 meetri kaugusel.
No mis seal siis ikka. Väike pilk guugelmäpsile ja selgus, et tegelikkuses on see nende mainitud pangaautomaat 1,2km kaugusel. Nõksa oli juba väsimus peal, kõht tühi ja jahedaks hakkas ka vaikselt minema. Rääkimata sellest, et vahepeal oli väljas pimedaks läinud. Suur oli meie rõõm, kui seal reaalselt oli võimalik raha välja võtta ja lausa 14 minuti pärast tuli sobiv buss. Seda kõike selleks, et bussis teada saada, et maksta saab vaid müntides!!! Oehhhh. Isegi bussijuhil hakkas meist vist kahju, igatahes maksis ta puuduoleva osa meie eest ise ja saime lõpuks ometi teele asuda tagasi koju. Nii et bussijuhitädi, kes iganes sa oled ja kus iganes sa oled, ma loodan, et sul läheb kõik niiii hästi ja suur-suur aitäh sulle! Nõnda me igatahes väsinud ja näljasena oma maagiliselt seikluselt minu poole koju tagasi jõudsime. Soe dušš, soe tee ja soe toit olid ikka mucho mõnusad.
Tegelikult tegime Agnesega muud ka. Näiteks käisime kuulamas kohalikku stand-up comedy't, kus ma sain aru, miks inimesed räägivad, et šoti aktsendist on hirmuskeeruline aru saada. 4 esinejat viiest olid päris Glasgow'st ja no see aktsent...ma tõesti üritasin, aga ühe mehe jutust ma ei saanud suurt enamust aru :D. Ja loomulikult käisime Agnesega ka trennis, mis lõppes nõnda suurepäraselt (kellele sõna "s*tt" ei meeldi, siis plz ära vaata):
Ja loomulikult sain endale ka uued tätokad. Ärge nähke guugeldamisega vaeva. Üks nendest tähendab "väga suur naine" ja teine "riis":
Lõpetukeks ühed rõõmsad sellid, kelle tabasin koosolekut pidamast (kes aru ei saa, siis need on tolmuimejad, kellel on parajasti torud küljest võetud - mu meelest on äraütlemata nunnu, et neil nimed on):
No comments:
Post a Comment