Peas kõik pilla-palla

Nonii-nonii! Aeg jälle veitsa kirjutada, muidu pärast ise ka ei mäleta, mida vahepeal teinud olen. Sest no - mälu on mul ikka maxxxx. Nimelt käisin mina nädalavahetusel Vastseliinas. Sai rallida selle ägeda masinaga ja puha:

Igatahes. Üks hetk oli aeg tagasi Tartusse sõita ja mida ma avastasin, kui ma juba teel olin!? Ma olin umbestäpselt nii osav, et ma avastasin, et ma olen ju autos dressikaga. Ma olin reaalselt suutnud oma talvejope maha unustada. Talvel!! Ma saan aru, et -5 on viimase aja -20 kõrval umbesoe, aga siiski: kes on nii kana, et suudab kest talve jope maha unustada!? Ja oleks siis ainult see - ei, ma olen nii suurepäraselt hajameelne, et kui ma täna kohvi tegin, siis mõtlesin, et kallan enne pakist kohvipuru purki ja siis tõstan sealt kannu ja puha. Umbes, et olen korralik adult või nii. Alles siis, kui ma olin korraliku hunniku puru kannu kallanud, jõudis mu aju asjale järele ja vaatasin ise ka, wtfffffff ma teen:

Samas at this point see ilmselt ei üllata enam kedagi, et see adultimine vahepeal veidi keeruline on. Seda illustreerib hästi Jaksi tsitaat minu kohta, mille ta suure naerupahvakuga teatas: "See on täiesti uskumatu, kuidas nii tark inimene võib nii rumalat asja teha!". Nimelt oli see juba täitsa mõnda aega tagasi, kui ma pidin ühe katse jaoks iga päev supilusikatäie maapirnijahu sööma. Kõik timm, lihtne ülesanne. Mis see siis ära ei ole: võtad supilusikaga jahu ja sööd ära (tegelt küll oli ette nähtud, et segad mingi keefiri või jogurti sisse või midagi, aga häh, ma läksin ikka fast track peale). Siim küll vaatas hirmusskeptilise näoga seda pealt ja ütles muigega "Pane tähele, see ei lõppe sul hästi", aga no ega ma mingi nõrk piff ei ole - kõik tuleb ikka ise järele proovida! Nii ma maruenesekindlalt selle suure lusikatäie jahu võtsin ja sain tervelt kõva sekundi oodata enne, kui ma võimsaks draakoniks digimuutusin. No ikka hea korralik jahupilv lendas mõlemast ninasõõrmest välja ja terve köök + mu riided olid ilusti sellega kaetud. Ilmselgelt oli Siim väga enterntained ja teatas võidukalt "Ma ju ütlesin!!". Ega ma väga vastu ei saanud vaielda kah, ütles küll, jah.

Täiesti teisel teemal: sain naabritelt challenge'iks, et ma käiks terve tänase päeva üheosalise teksakostüümiga. Sellega:

Muidu on ju kõik marutimm, aga WC külastamine on paras festival + päeval köögis päikse käes istudes hakkas ikka normilt palav. Aga see on täiega worth it, sest ma sain esitada vastu challenge'i. Nimelt peab üks neist järgmine nädal mõnda pärastlõunasesse loengusse/seminari/praktikumi minema hommikumantlis ja teatama kõigile, et ta alles ärkas ning teine peab minema mõnedelt teistelt naabritelt kahte kartulit laenama. Ootan huviga!

Lõpetuseks pilt armsast vastlapäeva õhtusöögist kõike ägedamas välirestos - mis nii viga, kui nõnda toredad sõbrad on :)

Pmst saan endale "Aasta sõber 2019" tiitli

Ma käin vahel Siimul külas filme vaatamas. Ja viimase nädala jooksul oleme hoopiski ühte sarja vaatanud. Nii ma ka täna kirjutasin talle "mis teed ä?", mille peale ta vastas, et mitte midagi ja uuris, et mis ma homme üldse teen. Ma vastasin, et lähen sünnipäevale, mille peale ta ütles, et "kellegi teise, ma oletan". Mina, ilma absoluutselt süvenemata, mida ta sellega öelda tahab (no pole just esimene kord, kus ma ei saa aru, mida ta mõtleb mingi asjaga - ta ongi selline veits trikijutuga vahel), vastasin lihtsalt selle inimese nime, kelle sünnipäevale ma lähen. Fast forward kõva kaks tundi ja jõudsingi Siimule külla võrdlemisi eventful sarjavaatamisele. Kõigepealt suutis see geenius panna saiakesed ahju ja sättida taimeri 13 tunni peale. Noh, et saiakesed ikka ilusti valmis saaks. Hetk hiljem suutsin mina kallata ploomimahla peale oma valgele pluusile, mis mul täna esimest korda seljas oli (Siim väga ei imestanud muidugi. Ise ka ei imestanud - polnud just esimene kord, kui mul selline asi juhtub).

No ja siis olime kaks osa juba ära vaatanud, kui ma ütlesin, et oota korra, mul on vaja kirjutada ja õnne soovida. Mille peale see tegi nalja, et "mulle vä?". Kõva naljamutt nagu ma olen, ei saanud ma ka võlgu jääda ja võtsingi lahti messengeris tema vestluse ning soovisin õnne ja panin kaks lambist õnnesoovi-GIF'i ja puha. Noh, et nali ja nii. No ja siis soovisin õnne ka töökaaslasele, kellele ma tegelt kirjutada plaanisin. Samal ajal veel tuututasin Siimuga, et viisakas on vastata "õnnesoovidele" - ise itsitasin muidugi, sest ma tegin omastarust endiselt nalja. Ja no - ta siis vastaski muidugi. Vaatasime siis järgmise osa ära ja kell hakkas juba pool üks öösel saama ja aeg oli hakata kodupoole ennast sättima, kui Siim hakkas jaurama midagi "No ma siis vaatan, mis selle homse õhtuga saab...". Ma küsisin muidugi vastu "Mis sellega siis saama peab!??". Mille peale ta hämas midagi stiilis "No ma siis vast kirjutan sulle ja veel osadele ja kutsun kuskile ja teen välja midagi...". Ja siis mul järsku turgatas "OOOOOOOT!!! Kas sul on sünnipäev vä!??". Siim naeris "Jaa!". OMGGGG. Maxxx piinlik. Nagu. Tema sünnipäeva õige kuupäev oli selleks hetkeks juba kätte jõudnud ja ma olin tal külas ja mul polnud õrna aimu ka. Ma teadsin, et millalgi jõulude ja aastavahetuse vahel see on, aga õigest kuupäevast polnud küll aimugi. Tema muidugi arvas, et ma tean küll väga täpselt ja sellepärast tegingi kõiki neid nalju ka - tegelikult ma tegin neid täiesti lambist: tal oleks sama hästi võinud sünnipäev juulikuus olla ja ma oleks ikka samamoodi teinud. No vähemalt sain ma olla esimene, kes teda tema saabunud juubeli puhul kallistas!


Muidu käisin täna aitamas korraldada ühte orienteerumistreeninguvärki. Minu roll oli seal küll pisike, aga abiks seegi. Long story short, mu tädi andis mulle oma vana printeri juba paar päeva tagasi ja laisk nagu ma olen, pole ma siiani viitsinud seda autost ilusti tuppa ära viia (ju homme viin, onju). Nii et see reisis minuga ilusti sinna kaasa. Ja, häh, arvata oli, et see printer tasub ennast ära! Lehvisin siis ilusti kohale, kui poisid rääkisid, et neil printeriga mingi jama ja küsisid naljaga "Ega sul juhuslikult ühtegi printerit autos ei ole?". JACKPOT! "Noh..tegelikult juhtumisi on küll!". Ise muidugi muigasin rahulolevalt. Lõpuks mu printerit muidugi vaja ei olnud, sest see teeb ainult mustvalget värki, aga ma olin ikkagi marurahul!

Lõpetuseks pilt ühest minu tänasest vahvast külalisest (see udusus iseloomustab täiega hästi, kui palju ta ringi sahmerdas):

Mõista-mõista, mis see on...

Nonii-nonii. See, et ma pikalt vahepeal vait olen olnud, ei tähenda, et midagi vahepeal toimunud ei ole! On ikka! Näiteks: käisin mina Pärnus konverentsil kaks päeva ja jätsin selleks ajaks auto töö juurde. Väga ülemäära nüüd kohta ei valinud, sest miks üks peaks parem olema, kui teine, onju!? Jõudsime siis ilusti tagasi ja ma ei saanud veel midagi arugi, kui töökaaslased hakkasid naerma "Hahahaa, päriiiiis kaunis!!!". Ma olin muidugi segaduses ja küsisin "Misasi!??", mille peale nemad itsitasid edasi "Normaalselt on kõht lahti olnud mõnel". Ja kui ma ka siis fainalli mõistsin, millest räägitakse: "Mineeeeee kanniiiiiii!! See on minu auto ju!!". Normaalne p*sarahe oli autost üle käinud vä!?

Ütleme nii, et kui nad teada said, et see konkreetne on minu auto, siis neil oli nalja ja naeru ikka veel pikemalt. Isegi pesulas ei tulnud see kõik maha. Note to self: sinna puude alla enam ei pargi!!

Lisaks sellele evendile käisid mul vahepeal kadrisandid! Kes mäletab, siis ma eelmine postitus kirjutasin, et ma nüüd seekord plaanin valmis olla. Õnneks olin ka - ma nimelt olin päevad JÄLLE sassi ajanud ja lihtsalt tänu juhusele sattus, et mul päev varem poes asjad meelde tulid. No igatahes tublide lastena nad küsisid ka lademes mõistatusi ja päris mitmele ma teadsin ka vastuseid. Aga ühele küll ei teanud. Või õigemini ei soovinud proovidagi vastata :D. Aga teie, targad inimesed, äkki teate vastust? Nimelt see kõige väiksem kadrisandikene esitas siis selline mõistatuse "Püksis ta kasvab, noored teda ihkavad, vanad teda vihkavad". Esmapilgul mõtlesin, et äkki ma ikka kuulsin valesti ja palusin korrata mõistatust. Selgus, et kuulsin ikka täiesti õigesti ja langetasin selle peale kaalutletud otsuse, et ma igatahes ütlen parem kohe heaga, et ma vastust ei tea! Esitasin pärast loomulikult sama mõistatuse kohe teistele sõpradele ka - las kõik mõistatavad! Ja et teil siin lihtsam oleks, siis üks sõbranna sattus guugeldades hoogu ja leidis samast mõistatusest ka teise variandi: "Edimält pehme ja valge, peräst kõva ja kange, nuurt ta sallip, vana ei salli".

Kui juba kadrisantidele jutt läks, siis siin ühed äraütlemata vinged kadrisandid umbes aastal 2001 - oh olid ajad, olid outfitid! :

Ja noh. Loomulikult ei saa ka mööda kodu- ja kolimisjuttudest. Nimelt on mul nüüd uus rekord selles, kuidas ma ise mittemidagi ei tee. Nagu ma juba kirjutasin, siis pole ma ise peaaegu ühtegi asja kasti pannud, pole ise ühtegi kasti kohale toonud ja tegelikult olen ise heal juhul ainult pooled asjad lahti pakkinud. Nüüd siis jõudis kätte aeg, mil saabus kohale voodi ja oli aeg poest ära tuua telekalaud. Et ma ise ikka absoluutselt mittemidagi ei teeks, tuli voodit mööblimehelt vastu võtma Liina. Pärast mida jäid kõik need asjad loomulikult selliselt koridori, nagu need saabusid. Et millalgi hiljem asjaga edasi tegeleda muidugi. No ja siis üsna pea jõudis kätte aeg, kui ma sain mõnusa allahindlusega osta endale telekalaua, mille jaoks ma olin allahindlust juba kuu aega ootanud. Skoor! Ja nüüd siis see minu next level mittemidagitegemises: ma ei läinud isegi ise järgi lauale poodi! Nimelt Joosep oli nõus ta lahkelt peale võtma ja koju ära tooma ja kuna tal oli veidi aega üle ja ta selline tegutseja juba kord on, pani siis lauakese kokku kah juba. Pärast seda jäi tema asjalik pilk pidama voodijuppidele ja küsis, kas see tuleb kah kokku panna. No eks iseenesest ju tuli...nii et üsna kohe oli juba selline seis:

No mis nii viga neid kolimisi teha! Kui mul pärast seda talle rohkem ühtegi ülesannet anda ei olnud (okeiokei, pesumasina tassis ka ühest kohast teise), porises ta, et kas see nüüd siis oligi juba kõik - ja et järgmiseks korraks olgu olla ikka korralikum nimekiri!

Ja kui keegi nüüd mõtleb, et kas see Nele ise ka üldse midagi teeb, siis vastus on: jaa, teeb küll! Täitsa ise suutis Nele oma kõrvaklapid pesumasinas ära pesta. Ikka niimoodi korralikult pika programmiga ja tsentrifuug ja puha.

Lõpetuseks: kas teil kellelgi on ka niimoodi, et FB valikuliselt osasid eventide kutseid ei saada edasi? Mul nimelt on ta jätnud saatmata viimasel ajal nelja sünnipäeva ja ühe soolaleivapeo kutsed. Ja need ei ole just sellised suvalised "maybe viitsin läbi astuda" üritused, vaid ikkagi fiestad, kuhu ma tahaks reaalselt minna. Tänks täiega feissbukk, no!

Korterisaagad

Nagu arvata võis, hakkas uue koduga kohe nalja saama! Ei ole ma vist veel kordagi selliselt kolinud, et kõik on kohe vinks-vonks ja sujub suurepäraselt (kohe meenub näiteks, kuidas Tallinnas ühes kodus kirjeldas sõbranna mulle parkimiskohta valesti ja seda sain ma lõpuks teada politsei käest; või kui Tallinnas teises kodus köögikraan alla otsustas anda täpselt sel ajal, kui ma olin puhkusel ja tagasijõudes ootas malbe bassein mind köögipõrandal). Igatahes. Esimene nali hakkas pihta juba tegelikult põhimõtteliselt sel hetkel, kui sisse kolisin - väike armas parkimissituatsioon appeared! Nimelt selleks, et kolida, ajas Svennu megabossilt oma bussi kohe täpselt ukse ette. Mõtlesime, et suvaaaaaa kui kellelegi ette jääb, siis me koguaeg ju liigume siin edasi-tagasi ja saame ära ajada (või noh...poisid liikusid - mina ju ometigi olen selline printsess, et ei tassinud midagi). No ja kui poisid valmis said, siis pani Svennu oma bussi vähekene viisakamalt (ja ega ma ei uurinud ka, kuhu) ja asusime toas madratsit rullist lahti pakkima ning burkse tellima. See kõik võttis kokku tervelt ca 15 min. Pärast seda tuli mulle ometigi pähe küsida, kuhu nad oma autokesed panid ja saata nad vutt-vutt neid tänavale parkima. Kui nad tuppa tagasi saabusid, demonstreeris Svennu maruuhkelt ja rõõmsalt oma uusimat saavutust. Tüüp säras nagu oleks kiituskirja kõikide viite eest saanud:

Oh well...kohe heasse kirja uues kodus. Mis seal siis ikka. Saabus järgmine päev ja mulle koputati uksele, et kas mina olen valge bemmiga kellegi parkimiskoha juba kolmandat õhtut järjest ära võtnud. Kogelesin vastu, et mina see küll ei ole, aga maru tobe lugu ja nii...Tüüp lihtsalt ütles marurahulikult, et mis seal ikka, ta pargib siis mujale. Noh, igatahes järgmiseks õhtuks oli see valge bemm ka otsustanud, et pargib mujale - nimelt minu ühe ja ainsa koha peale. Jackpot! Kuna ma juba teadsin, et tegemist on sari-valestiparkijaga (kui ta kolm eelmist õhtut kellegi teise koha oli võtnud), otsustasin ma, et võtan midagi parem nüüd ja kohe ja praegu ette! Virutasin kaikaga aknad sisse, tõmbasin võtmega külgedele trips-traps-trulli lauad ja lasin rehvid tühjaks! Okei-okei, tegelt kirjutasin viisaka kirja, et see siin on minu kohake ja ma kasutaksin seda hea meelega igapäevaselt. Selgus, et piisas sellest kirjakesest ilusti - 15 min hiljem oli koht vabastatud. Jeii!

Leboxxxx. Nüüd oli suurepärane võimalus lasta mõnel järgmisel probleemil ennast üllatada. Ja ega see kaua oodata ei lasknud. Selgus, et vannitoa torud on mõõõõnusalt umbes. Ikka nii toredalt, et kui pesumasinaga pesu pesin, siis üks hetk hakkas keset vannituba olevast äravoolutrapist vett üles tulema. Ja tuli...ja tuli veel...ja lomp aina suurenes. No...mingist äravoolamisest ei olnud küll selle trapi puhul hetkel juttu..ikka juurde voolas kuidagi vannitoa põrandale järjest. Kuni lõpuks oli seis nii piisavalt kriitiline, et panin pesumasinakese pausi peale. Nii ma siis istusin seal - imetlesin lombikest ja mõtlesin, et mis edasi nüüd. Hea, et ma vähemalt kodus olin sel ajal, sest tsipake enne ma olin natukeseks jalutamas ja pesumasin rõõmsalt pesi. No hääkülh, mingil teokiirusel see vesi ikkagi läks ära, aga ma päris selliselt ei tahtnud küll nüüd igapäevaselt toimetama hakata. Eriti veel, et ummistusest oli mõjutatud põhimõtteliselt kõik: vann, kraan, pesumasin, köögikraan jne. Ainult WC-pott oli timm-timm. Asi seegi!

Eks ikka esimese hooga asusin ise asjaga võitlema, sest nüüd on mul ju ometigi edev tööriistakomplekt, millega ma olen vägevam kui mäkaiver ise (hõbedane teip on ka mul tegelt olemas):

No nii palju ma sain, et kogu selle teema lahti võtta ja ära puhastada ja veenduda, et probleem on tublisti kaugemal. Ikka no meeter vähemalt, aga ilmselt rohkemgi. Davai-davai, katsetamine keemiliste vahenditega! Sõbrad soovitasid veel miskeid graanuleid, millega pidavat eriti lihtne olema asi veel rohkem umbe saada, aga neid kahjuks ei leidnud. Ja üleüldsegi ma ei tahtnud väga püsiva lahendusena seda, et sinna midagi kallama peaks. Ja noh. Olgu siis ära öeldud, et sellest katsetusest midagi tolku lõpuks ei olnud - ummistus oli sama targalt järgmine päev ka veel olemas. Nii et aeg oli elus esimest korda torumees kutsuda! Esimene kõne feilis. Helistasin soovitatud numbril ja need teatasid, et nad tulevad Tartusse ainult suurte tellimustööde peale. Otsustasin, et nii suur draama mul seal vannitoas ka nüüd ei ole ja soovisin neile kena päeva jätku. Jälle nullis tagasi. Mingeid veidraid teid pidi jõudsin igatahes ühe tüübini, kes teatas, et ta tuleb kohe ja teeb ära. Ja tegigi! Nii et kellel torud umbes, siis ma nüüd tean soovitada, kes korda teeb!

Sellega korras, aeg järgmiseks asjaks! Üks öö, kui ma just olin vaikselt magama jäänud, kuulsin, et elutoas on mingid täiega kolksud. Umbes selline tunne, nagu keegi üritaks korterisse sisse saada. Veits hirmus oli ka, aga no mis ma ikka teha saan - eks tuli armas hommikumantlike selga visata ja tšekkima minna. Mida lähemale ma jõudsin, seda rohkem segaduses ma olin. Kuni ma sain aru, et see, mis täiega koliseb igatepidi, on õhksoojuspump. No tore! Nüüd see ka veel katki läinud! Panin tule põlema ja mida ma näen: see asi oli ennast kuidagi pilla-palla lahti laotanud ja mingi veider asi laperdas sealt veel välja ka. Hirmuga mõtlesin, et kuidas ma selle asja nüüd kähku kinni saan panna. Kuna ma seda nii sekundiga teha ei saanud, siis jõudsin näha, kuidas see värgeldus ennast kokku tagasi hakkas pakkima. "Aaaaaaa, tal on nüüd see filtripuhastus!!" oli minu kergendusega  tähelepanek. Miks küll nüüd öösel kell pool kaks ja selliselt, no mine sa tea...Igatahes oli tore teada, et see asi pole vähemalt katki!

Next up oli põranda vahatamine/õlitamine ja selle jaoks oli vaja muidugi ehituspoes käia. No worries, võite nüüd kõik minna sinna, ma küsisin kõik lollid küsimused juba ära - enam neid väga sellega üllatada ei saa! Mul vist kuidagi ei olnud piisavalt häbitunnet ka: ma lihtsalt tahtsin vastused saada, et ma mingit täielikku jura oma põrandale korraldama ei hakkaks. Nii et enne ma neid rahule ei jätnud, kui kõik vajalikud asjad olemas. Lausa nii meeleolukaks läks ära, et teised leti ääres olevad kliendid hakkasid nõuandeid andma, kuidas seda ikka täpselt tegema peaks :D. No nii palju ma vähemalt teadsin, et madrats tuleb selleks ajaks põranda pealt ära viia! Suht humoorikas nägi välja, kuidas ma üksi seda asja ühest toast teise transportida üritasin:

Ja hakkaski pihta:

No okei, tegelt ma niimoodi pikali ei teinud seda tööd, see rohkem poosetamisevärk. Tegelt veetsin järgmised poolteist tundi põlvede peal, nii et mitu päeva olid nad vaesekesed veel valusad. Omast arust olin veel eriti tubli ja planeerisin ilusti, et kõigepealt paremalt poolt kõik ja siis vasakult poolt ja siis tulen keskelt ilusti ukse juurde. Üsnagi seda kõike ma tegin ka, kuni märkasin, et täpselt teiselt poolt ust on mingi osa tegemata ja mitte kuidagi sinna ligi ei pääse ka. Tubli! Keegi, kes vähe targem on: kas alguses peabki nii olema, et kui see õlivaha on ära kuivanud, siis kõndides nagu kiuksub veidi? Või mis ma nüüd tegema pean?

Natuke muud värki ka. Vahepeal käisin orienteerumas sellisel äraütlemata omapärasel rajal:

Ikka korralik breiner oli. Muidugi mõtlesin lisaks paljudele teistele ka mina raja peal, et ommmmmg, kui palju vaeva nad selle kõigega nägema pidid. Sest kõik need labürindikesed olidki reaalselt kilelintidega sinna suuuuuure muruplatsi peale tekitatud. No pole paha!

Lõpetuseks lugu ammusest ajast: emps tuletas hiljuti meelde, et kui ma olin täiesti väike lasteaiapätakas, siis rootslastest tuttavad saatsid mulle edeva roosa kiivri. No ja mis sa ikka uute asjadega teed: lähed nendega lasteaeda muidugi! Who knows, kas ma ratta ka sinna kaasa võtsin, aga oma uue roosa kiivriga edvistasin igatahes küll. Kuna aga Eestis sel ajal väga veel ei olnud selliseid alt klõpsuga kinni käivaid kiivreid, ei olnud lasteaiatädidel õrna aimu ka, mismoodi selle nüüd mul peast ära peaks saama ja mismoodi ta lahti peaks käima. Ja ju ma siis ise ka nii kaugele ei olnud mõelnud. Pusisime mis me pusisime, aga lõunaund magama ma läksin igatahes kiivriga. Vähemalt alustuseks. Siis aga leiti paraku kuskilt üles mu vend, kes sama lasteaia juures algkoolis käis ja kuna tema oli saanud ka kiivrikese, siis ta teadis, mismoodi neid klõpsukesi lahti peab tegema. Maru kahju. S*taks vinge oleks olnud ikka, kui vanemad õhtul järele tulles saavad teada, et ma hommikust saati juba selle kiivriga :D

Palju võib, no!?

Täna läksime Annikaga poodi, et Kaiale sünnakingitus osta. No ja kuna meil mõlemal olid kõhud täiega tühjad, siis mõtlesime, et läheks õige võtaks ühed mõnusad burksid. See oli VIGA!!! Rääkisime just parajasti sellest, kuidas piinlikud lood on alati nii naljakad ja kuidas osad mitte kunagi ei jaga piinlikke lugusid. Ja siis naersime parajasti erinevate feilide üle, kui ma järsku tundsin, et kuidagi väga soe on jalgadel. Vaatasin siis alla ja...ma nägin reaalselt välja, nagu ma oleks endale sülle oksendanud:

Selgus, et burksikaste koos lisanditega oli otsustanud paberi ja burksi vahelt kuidagi ära põgeneda ja otse minu sülle. No jackpot! Mis te arvate, kui palju mul kingitust shopates vahetusriideid kaasas oli...Üritasin seda asja salfakatega veel puhastada ka, aga selgus, et musta värvi salfakad tekid need plekid veel rõvedamaks. Annika igatahes toetava sõbrannana ei saanud naeru pidama (olgem ausad, mul endal ka pisarad voolasid suurest naerust):

Okei, nali naljaks, aga kuidagi oli vaja ikkagi pärast seda poes ka käia niimoodi, et nüüd ülemäära piinlik ei oleks. Tark tüdruk, nagu Annika on, pakkus ta kohe lahkelt välja, et ma võin tema mantli endale peale panna ja niimoodi me mulle uusi pükse ostma suundusime (poe sulgemiseni oli muidugi jäänud 45 min ja kingituse vaatamiseni me veel jõudnud ei olnud, klassika). Kui ma siin viimasel ajal olen kurtnud, et need roosad on mu ainukesed püksid ja mul teksasid ei ole, siis nüüüüüüüüüüüüüd, nüüd on mul musta värvi teksad! Nendega vähe kergem act-cool ka olla, kui pool tassi vett peaksin tööl sülle kallama või midagi.

Täiesti teisest teemast: täna saatis üks sõbrants mulle pildi postkaartidest, mille osas ma olin täiesti unustanud, et ma need kunagi saatnud olin. Lisaks olin ma unustanud, et ma olin reaalselt nõnda palju effortit pannud, et teksti luulevormis kirjutanud. Vat sulle!

Ausalt öeldes oli endal ka kuidagi megatore seda näha ja meenutada. Kui läbi lugesin, siis tuli meelde küll, kuidas ma Hollandi esimesel aastal rõõmsalt mõtlesin, mida sinna kirjutada. Saatke ikka üksteisele postkaarte - neid nii tore saada :)!

Ja et randoomselt jätkata: eile jutustasin tööl teistele, et lisaks mitokondrile on mul nüüd teine lemmik-rakuorganell ka ja selleks on ribosoom, sest ta on niiiiiii tubli! Selle peale üks teatas kohe maruteadjalt, et ribosoomi teine nimetus eesti keeles on "pihukeha". Wtf...!?? Kuna mul oli seda nõnda raske uskuda, et keegi talle sellise nime ometi oleks võinud anda, otsisime üles ka ühe magistritöö, mis seda teemat käsitles ja tõesti: seitsmekümnendatel oli keegi sellise kavala idee peale tulnud, et ribosoomi ilus eestikeelne nimetus võiks olla "pihukeha". Mingil väga veidral põhjusel see väljend aga väga lendu ei tõusnud ja paraku tänapäeval keegi seda ei kasuta :D

No jälle need teksad, no!!

Nagu ikka, on jälle juhtunud see seis, et kõik minu tavalised teksapüksid on kapitaalselt ribadeks ja võrdlemisi piinlik oleks nendega kuskile vähegi viisakasse kohta minna. Ma ei tea, mis keiss sellega on, et nad üle mõne kuu mul vastu ei pea...Ühed nunnud roosad teksamaterjalilaadsest värgist püksid on mul ka, mis on mu ühed selle suve lemmikud, aga loomulikult suutsin ma paar päeva tagasi neile toitu peale ajada ja kas ma olen siis viitsinud need ometigi ära pesta!?

Nõnda ma olingi täna hommikul tööle minnes jälle selle seisu ees, et mitte midagi ei ole jalga panna (nende roosade pealt pesin selle peale täna hommikul kiirelt need plekid ära, aga selgus, et kuivamine võtab üle minuti). Viimati oli selline seis mul umbestäpselt eile. Eilne improvoor resulteerus tenniseseelikuga, mis korjas töökaaslastelt kommentaare stiilis "Ooo, sa oled nagu see...tenniseproff!!". Kuna täna on tegemist veidi viisakamat riietust nõudva ivendiga, siis ma enam tennisetšiki välimuse peale välja ei julgenud minna. Nii et improvoor vol2! Otsustasin võimaluse anda kleidile, mille töökaaslased mulle juba sünnipäevaks kinkisid, aga mis siiani oli jäänud oma korda ootama. Viskasin selga selle värgi, astusin peegli ette ja "Ooooo! Vat see läheb!". Sobivaid kingi küll hetkel võtta pole, aga mis seal ikka. Tööle oli mul täna kõndida kõva 7 minutit - selle aja jooksul lasid kaks autot signaali ja üks nendest tegi lausa komplimendi (okeiokei, see oli tuttav tegelane ja raudselt teine auto oli ka mingi sugulane või keegi. Või siis jäin lihtsalt tegelt kellelegi ette kuidagi, mine sa seda tea). No eniveis. Hommik oli kohe korda läinud sellega! Lausa töökaaslane kommenteeris "Hakkab sinust ka inimene saama!". Näis, kas peab homme seda improvooruga eksperimenteerimist jätkama või saavad roosad püksid tagasi esinduskõlbulikuks. Kuigi ma pean tunnistama, et see eksperiment on päris kaasahaarav! Lausa kiusatus on jätkata ka siis, kui püksid peaksid okidokid olema!

Laadna lebo

See pilt võtab üsna hästi nädalavahetuse kokku. Jäin rahule küll, jah! Kusjuures vahelduse mõttes oli seekord tegemist fämiliivendiga ja ma päris ausalt öeldes ei mäletagi, millal me viimati niimoodi midagi koos tegime. Suure tõenäosusega oli selleks minu magistrilõpetamine kolm aastat tagasi. Kokku saame ikka ja värki, aga et mitu päeva kuskil koos aega veedaksime ja tsilliksime...vat seda pole küll ammu olnud. Nii et ega ma seal basseinis päris üksi ei tuianudki - seni, kuni mina oma proseccoklaasiga ringi hulpisin, oli vend oma tavapärases elemendis, ehk tegi sporti (me polegi ammu ühtegi sõbrapilti teinud vat kui ilus nüüd siis seekord):

Kui juba perepiltideks läks, siis teine suurepärane sõbrapildike on õega:

Ühel hetkel otsustasid väiksed sugulased, et kolivad lauas minu kõrvale istuma. Nii ma seal istusin siis: minu paremal käel kaheksa-aastane ja vasakul käel kuue-aastane; kusjuures mõnda aega ma lausa ei raatsinud arutelusse sekkuda, sest nõnda huvitav oli kuulata. Nimelt üks väike filosoof päris teiselt aru "Aga miks sa vanasti arvasid, et lõpmatus üks hetk ikkagi lõppeb ära?". Ja teine vaeseke pidi siis põhjendama...Mina sama vanalt ilmselt arutlesin sugulasega selle üle, kas aiast leitud tigu saab ikkagi tühja teokotta ümberlokeerida või ei saa (selgus, et ei saa). Muuhulgas sain ma sellelt väiksemalt "linnade põletamise" kaardimängus lootusetult pähe. Aga kui ei vea õnnemängus, siis veab...doominos? No igatahes korvas minu suure kaotusvalu tema siiras lõkerdav naer, kui ma järjekordselt kirusin, et mul selline ikaldus käes on. Ja oleks siis veel ühe korra kaotanud. Ei, kolm korda järjest ikka!

See kõik oleks juba absoluutselt piisav olnud, et teha kokku suurepärase nädalavahetuse. Aga üks hetk otsustas keegi, et meil on vaja minna mingisse kohta. Mina muidugi täpselt aru ei saanud, kuhu meil nüüd minek on, aga ega väga vahet ka ei olnud - seltskond ju tore! Isegi, kui olime mingi asja piletid juba ära ostnud ja sisse läinud, ei taipanud ma päristäpselt, kuhu me tulime. Aga siis! Haa! Väravast anti minu lemmikasi (kaart) ja ma teatasin õele kohe vaimustusega, et ommmmmmg, siin on põdrad, sead, karud ja lasteloomaaed!! Ilmselgelt jackpot. Mina näiteks ei olnud varem mitte kunagi näinud ilvesebeebisid ja ma võin öelda, et nad on äraütlemata armsad!

See koht, kus loomadele pai võis teha (jep, selgus, et karule ei võigi pai teha...), ei valmistanud ka kohe üldse mitte pettumust. Seal oli nimelt üks erakordselt entusiastlik kitsepätakas. Siuke teistest väiksem ja ulme energiaga lasi parkour'i. Selgus, et see tegelane oli plehku pistnud sealt, kus ta tegelikult olema pidi ja oli teiste kitsede juurde tsillima tulnud, sest seal on palju lõbusam. Hooldajad ei saanud teda eriti kätte ka, sest et parkour. Isegi, kui teised läksid kuskile natuke eemale sööma, keksis see ülirõõmsalt täie turboga võimsate hüpetega ühe palgi pealt teise peale ja üle erinevate takistuste. Täiega lahe tüüp: üldse ei kottinud, mida temalt oodatakse või mida tegema peab - lihtsalt nautis!

Mõni vähe rahulikum eksemplar tuli pai ka küsima:

Huhh, nii mõnus oli fämiliga selliselt veitsa puhata :). Peaks mingi igasuvise värgi sellest tegema.

Lõpetuseks paar pilti sellest, mis juhtub siis, kui julget pealehakkamist on rohkem, kui mõistust:

Mu vaesed armsad dressipüksikesed...

Niisiis. Mul on ühed hallid dressipüksid, mis mulle täiega väga-väga meeldivad, onju. Ja kuna nad mulle nii väga-väga meeldivad, siis ma panen neid palju jalga ja tahaks veel tükk aega panna neid palju jalga endale. Kui mul muidu riided püsivad täitsa enam-vähem korras ja kannan kaua-kaua (no okei, teksadega on ka veits komplitseeritud need asjad), siis nendega on kapitaalne ikaldus: alatasa juhtub midagi, mis ikka korralikult neid jälle retsib.

Kõigepealt istusin ma lodja katusel rõõmsalt pannkooke süües mingi pigi sisse. Nagu reaalselt...katust oli tõrvatud vist või midagi ja no see oli ikka korralik teema, mis pükstele jäi. Tundus, et nüüd saab pmst prügikasti ära visata. Aga no kuna need mulle ikka tõesti-tõesti meeldivad, siis ei tahtnud eriti kergelt alla ka anda. Mis sa sellise asjaga ikka teed? Muidugi sõidad emmele külla ja kurdad muret. Korra arutasime isegi, et kas peaks äkki vanaemale helistama, sest ta teab igasuguseid trikke-ja-nippe veel eriti hästi. Otsustasime siiski esialgu omade jõududega proovida ja otsisime kuskilt välja mingi tärpentiinipudeli, mis on ilmselt vanem, kui mina. Ikka korralik vahva nädalavahetuse fämiliivent oli mu pükste puhastamine. Ma pean tunnistama, et mul oli suisa tore. Fast-forward pool tundi, emme köök haises üleni tärpentiini järgi ja püksid olid lootustandvad. Jesss, saab edasi kanda!!

Kandsin siis natuke ja Endla rabas kuskilt aia vahelt läbi ronides suutsn mingi suure naelaga sinna päris tubli augu sisse teha. Täpselt kuskile lolli koha peale, kus ei anna seda hästi varjata ka. Oehhhhh. Mõtlesin, et kui koju jõuan, siis nõelun kähku kinni, et auk suuremaks ei läheks. Aga noh, aega on selle kiire asjaga. Juba mitu nädalat mõtlen, et ju kohe nõelun kinni selle :D. Varsti ilmselt pole enam vajagi, sest nagunii ei õnnestu seda ära varjata kuidagi.

No igatahes. Pigist puhas, auk endiselt parandamata, läksin mina nende dressipüksikestega üliõpilaste suvemängudele. Ja mida ma avastasin üks hommik? Kanni peal punased plekid! Mu silmad olid korraks vist kaks korda suuremad, kui ma üllatusest-ahastusest "oioioioiiii!" pomisesin neid avastades ja mõtlesin: millal? kui kaua? kes nägi? kuidas??? Aga ei, ei olnud midagi piinlikku juhtunud tegelikult. Selgus, et eelmine õhtu burksi süües olin ma rõõmsalt istunud kellegi eelmise burksi- või friikasööja ketsupi sisse. Ma ei tulnud ilmselgelt selle peale, et pimedas pink enne üle kontrollida. Huhh, hea oli, et ma hommikul kohe esimese asjana selle avastasin - muidu oleks ikka parajalt piinlik olnud kodus avastada, et ma olen terve päeva selliste pükstega ringi jalutanud :D. Nüüd on nad igatahes jälle peaaegu puhtad (ainult ees väike vaevunähtav kastmeplekk, mis ma ise burksi vahelt sinna tilgutada suutsin), auk endiselt parandamata ja pmst valmis kandmiseks.

Lõpetuseks väike meenutus vägagi meeleolukatest suvemängudest:

Ah ja tegelikult kui ma juba suvemängudest siin räägin, siis ei saa jätta mainimata, kuidas ma eksprompt otsustasin võtta osa mingist rammunaise värgist (crossfit lady oli vist selle asja nimi). Minu kaheminutise pingutuse võib kokku võtta lausega "Jõudu on, mõistust mitte". Selgus, et viimasel aastal tehtud trennist on ikka päriselt kasu! Selgus see ka, et neid crossfit asju ei oska ma kohe üldsemitte - nagu reaalselt, ma ei saanud aru, mida täpselt tegema peab. Ja nii ma siis tegin esimest harjutust 12 korra asemel 15 (sest 3 korda kuskil keskel ei lugenud, kuna ma ei teinud õigesti) ja teise harjutuse ajal tuli publikust muigega kommentaare "No sellel on ikka vabsee jõudu üle biitsepsis!". Selgus, et ma pidin mingi kangi maast ainult üles tõstma, mitte kõverdatud kätega kuskile ei-tea-kuhu tõstma. Ja seda ma ei mõista siiani, mismoodi seda liivakotti oleks mõistlik olnud tassida...Tulemuseks 20. koht 63 osaleja seas ja mina olin sellega igatahes väga rahul! Pulli pärast läksin ja guugeldasin praegu seda tšikki, kes võitis - selgus, et ta on Eestimaa Tugevaima Naise võistlusel 2018 teise koha saanud :D. Väga piinlik ei olnud talt pikalt pähe saada :D

Ja nüüd päris lõpetuseks üks imeline päikseloojang Haapsalus :)

Üks päev korraga

Üks päev oli aeg lennuki peale minna - täiesti mitteminulikult olin kohal lausa tund aega enne boardingut. Umbes, et ka vahelduseks mitte tormata viimasel minutil ja nii. Ilusti õigel ajal olin juba turvakontrollis ja isegi õiged asjad olid eraldi läbipaistvas kotis ja juba tatsasingi väravate vahelt läbi...ja millegipärast hakkasid need asjad piiksuma. "Eee...äää...mul see käekell, äkki see vä?". "Võtmeid või midagi pole taskus?" "Oijummel...uuh. Need küll minu omad pole...". Ehk ma olin ööbimas käinud Dagny ja Pireti pool ja olgugi et me olime Dagnyga rõõmsalt tund aega lõuna ajal koos veetnud, ei tulnud meile kummalegi tema võtmekesed meelde. Kes ei mäleta, siis varem olen ma näiteks avastanud Tallinna lennujaamas, et minu Hollandi kodu võtmed on Dagny ja Pireti pool. Nüüd siis hoopis sedapidi. Nii palju siis sellest, et ma ilusti varakult kohal olen. Õnneks oli Piret seekord selline kiirreageerija, et võiks vabalt politseisse või päästeametisse tööle minna. Läks vaid mõni minut, kuni segaduses Piret oli ilusti turvaväravate juures ja mind nendest võtmetest vabastas.

Iseenesest väga nunnud võtmed, onju :)? Igatahes - Pirru ja Dagny kodu külastades tõi lausa naeratuse näole, kui nägin, et minu kingitud roosa minikastekann on ilusti kasutusse võetud! Ma teadsin, et see läheb õigesse koju!

Kastekannudest rääkides - ma nimelt edvistasin siin üks päev, et ma olen järsku nii adultiks saanud, et suutsin lille ellu äratada. No nüüd on see lill igatahes juba üle kuu aja vastu pidanud (ma tean, OMG!!) ja mul on järgmine mure: mul on tunne, et ma pean ta suuremasse potti ümber istutama ja ilmselgelt ei ole ma mitte kunagi sellist asja teinud. Ainult kuulnud, kuidas kõik muudkui seletavad, et nad istutasid oma taimed suuremasse potti ümber. How does it work!? Millist mulda sinna üldse osta tuleb!? Kui suur pott!? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid...Ja mis lill see üldse on - teab keegi seda liiki?

Selgus, et täiskasvanuks saamisega see ära ei kadunud, et ma endiselt ei oska vedelikku mitte ühestki anumast mitte ühtegi anumasse kallata. Täna hommikul näiteks kallasin Janika pool kohvi laua peale. Täiesti lambist. Ei ehmatanud keegi mind või midagi. Lihtsalt kuidagi...Ja mõned päevad tagasi kallasin ma kannust kuidagi nii entusiastlikult vett, et jätkus igalepoole: põrandale, sülle, laua peale (ja mitte vähe, ikka selliselt korralikult). Umbes selline seis on täitsa tavaline:

No küll te olete tublid :D!

Vaatasin huvi pärast eile enda blogi vaatamiste statistikat ja see default vaade on selliselt tundide kaupa. Kaks veidrat tipukest jäid kuidagi silma. Mõtlesin, et mis nüüd siis... ja kui veidi lähemalt uurisin, võttis ikka muige näole küll.

Nimelt on mul igal aastal sünnipäeval selline imeline asi nagu viktoriin ja küsimused on loomulikult kõik minu kohta. Selgub, et aja jooksul on sõbrakesed nõnda tublisti hakkanud viktoriiniks valmistuma, et tund enne sünnipäevapeo algust oli blogil tervelt 24 vaatamist. JA MIDA MA VEEL NÄGIN!!! Suslikud :D! Viktoriini ajal oli ka blogil 7 vaatamist! Spikerdajad :D!

Aga mis seal ikka pahaks panna - ega see suurematsorti võidu peale nagunii ei olnud :). Eriti veel, et ma ise suutsin punkte valesti anda ja vale võistkonna võitjaks kuulutasin - umbestäpselt nii kõva arvutaja olengi! Megavahva oli igatahes näha, et aastatega on valmistumine väga hoolikaks läinud. Teadjamad küsisid kohe uksest sisse astudes "Davai, räägi välja, millal sa viimati siis endal luud murdsid!?". Kõige teadjamad teadsid vastuseid küsimustele veel minust paremini - nimelt väitsid mu vanemad vennad, et ma olevat väiksena profipoksijaks tahtnud saada. No vot siis.

Nunnud olete :)!

Davai-davai, öelge välja: kes kiusab?

Ükspäev oli mul vaja ettekannet teha ja nagu korralik nohik ikka, harjutasin mõned päevad enne hoolega. Vahtisin niisama seal powerpointis ringi ja avastasin, et oooo, siin on mingi nupp, et saab aega võtta ja värki. Umbes, et näha, kui kaua iga slaidi peale kulub ja nii. Loomulikult oli mul kohe vaja see järele proovida. Megakasulik! Kõige lõpus see asi küsis, et kas salvestab ajad. Ma mõtlesin, et vat kui tore oleks pärast analüüsida, millise slaidi peale kui palju läks ja kus peaks kiiremini tegema. "Muidugi salvesta mu ajad!".

Hiljem otsisin veidi, et kuhu ta need nüüd siis salvestas, et ma saaks põnevusega uurida, kus ma liiga kaua aega kulutan ja mida peaks veidi lühemalt rääkima, aga ei leidnudki. Ega ma väga pikalt otsida ka ei viitsinud. Mis seal ikka, ju mul siis polnudki neid aegu vaja! Suva!

Tuli konverents kätte ja mina ilusti viisakalt riides, väike närv ka sees muidugi ja hakkasin aga oma ettekandega pihta. Kohe teise slaidi juures algasid üllatused - lambist viskas poole jutu peal ette järgmise slaidi. Okei...Olin veidi hämmingus ja üritasin mingi nalja selle peale teha stiilis "Et kas keegi teine vajutab kuskil mingeid nuppe vä?" (keegi ei naernud) ja kasutasin lahkelt võimalust eelmise slaidi juurde naasta ja jutuga jätkata. Kui aga viienda ja kuuenda slaidiga sama keiss oli, siis ma mõtlesin, et hmm...äkki ma toetan kuidagi veidralt vastu lauda ja sellest kuidagi läheb kuskile pihta ja siis sellepärast... Panin siis käed hoopiski seljataha! Et mitte mingit võimalust ei oleks kuskile pihta minna! Ja ikka. Ikka hüppasid slaidid järjest lambist edasi. Umbes nagu selline võitlus oli: arvuti virutab slaide muudkui edasi ja mina muudkui tagasi. Üks hetk proovisin huvi pärast tempos ka püsida. Umbes et kui viskas edasi, siis lihtsalt läksingi jutuga edasi. Endalgi oli üllatusterohke ja huvitav!

Pärast igatahes vahepausil tuli üks professor minu juurde ja küsis, et kas ma harjutasin kodus niimoodi, et salvestasin ajad. Mul kohe mega äratundmisrõõm! Jaa, muidugi harjutasin, muidugi salvestasin! Selgus, et see aegade salvestamine tähendab seda, et ta reaalselt salvestabki iga slaidi jaoks ettenähtud aja ja kui paned powerpointis esitlusrežiimi selle värgi, siis ta õigel hetkel viskab slaidi edasi, et sa vaeseke munema ei jääks ja liiga palju aega ei raiskaks. Võtke siis teadmiseks, eksole, et keegi samamoodi ei feiliks nagu mina!

Lõpetuseks tahtsin öelda, et mu sõbrad on ikka nii toredad ja nunnud! Üks päev ööbisin ühe sõbrakese juures ja kuna me olime eraldi tubades, siis ta ilmselt hoidis Facebookil silma peal, et aru saada, millal ma ka ometi ärgata suvatsen. Nii, kui hommikul sinna tšekkisin, kirjutas ta kohe mulle sellise asja:

Iga hommik võiks niimoodi alata! Tegi kohe päeva alustuseks tuju nii rõõmsaks :)

Talverõõmud

Kui keegi millalgi mõtles, et huvitav, milliste inimestega ma seal Šotimaal ikkagi igapäevaselt koos tegutsesin, siis nüüdseks on minuni jõudnud imeline grupipilt (kes ära ei tunne, siis ma see paremalt teine):








No vot siis. Muidu on vahepeal olnud kuhjaga talverõõmude nautimist - kui mul juba see suurepärane võimalus siin lumises Eestis on :). Kõigepealt oli muidugi kauaoodatud Vastseliina-nädalavahetus. Nimelt poolteist aastat tagasi juba läksid mul silmad särama, kui seal külasolles mootorsaani nägin. Ja seletasin muudkui, kuidas ma tulen talvel tagasi ja vot siiiiis lähme sõidame nii et vähe ei ole. Fast forward kõigest pooltest aastat ja juba ma jõudsingi sinna uuesti. Alguses olin marukõva mutt:



Tuhisesin nii et lund lendas vasakule ja paremale! 5 minutit hiljem, kui ma selle masina kapitaalselt hange kinni sõitsin, siis ma enam nii kõva mutt ei olnud. Selgus, et mu tuhisemine polnud ikka päris nii tuhisemine ja liiga aeglase hoo pärast suutsin ennast ilusti kõrgesse hange kinni kaevata. Et ikka asja veel keerulisemaks teha, üritasin ma esialgu ise edasi või tagasi liikuda. Selgus, et sai veits vale otsus. Väike walk-of-shame, hunnikus teise mõnitusi ja naeru ja juba nad olidki kõik maruabivalmilt mind välja kaevandamas (10 min hiljem kaevandas sama seltskond oma autot välja, mis selgus, et oli ka täiesti kinni jäänud, hää-hää):



Jep, nii osav olengi! Minu suureks üllatuseks ei öeldud mulle selle peale "Aitab sulle küll!", vaid saadeti üksi metsaradadele sõitma. Ütleme nii, et jalg värises ikka korralikult. Selgus, et suts keerulisem on selle asjaga sõita, kui filmidest paistab.

Et aga lund oli ka paar nädalat hiljem küllaga alles, tekkis uus võimalus selle nautimiseks töökoha poolt korraldatud talvisel spordipäeval. Mõnusal sombusel sulalumega päeval hakkas meil pihta suurepärane suusakoolitus! Kusjuures suur osa seltskonda oli suuskadel esimest korda, nii esimese kümne minuti jooksul, kus meile selgitati lihtsalt teooriat ja värki (ehk kus me lihtsalt seisime suuskadega) oli järjest kuulda pots-ja-pots, kuidas keegi jälle kohapeal seistes käpuli käis. Nagu arvata võib, tuli edasi väga meeleolukas koolitus! Mul seekord vedas ja sain paarisharjutusi teha vana proffiga, kes oleks ilmselt silmad kinni ja 10 numbrit suuremate saabastega ka kõik lebolt ära teinud. Mis nii elul viga, eksole! Lase aga ise lebosse ja naudi seda, kuidas kõik sujub.



Olgu öeldud, et hetk enne seda pilti ma oleks peaaegu pikali pannud.

Lõpetuseks midagi täiesti muud. Käisin ükspäev külas ja pererahvas tahtis mulle demonstreerida, kuidas nende uus edev saunakeris töötab. Ja see, mis järgnes, on ilmselt kõige ehedam first-world Eesti probleem: kui esialgu võtsid nad uhkelt kohe oma mobiilid välja, siis mõne hetke pärast selgus, et saunakerisesse ei saanudki hetkel sisse logida, sest app'i uuendusega oli korraks midagi kasutajanime ja parooliga juhtunud. Ja üleüldsegi pidavat keris vahepeal valesse wifi-võrku hüppama. Katsu siis välismaalastele seda meie saunakultuuri selgitada...

Talvevõlumaa

Käisin täna täiega käbla. No ikka selliselt korralikult. Patseerisin rahulikult lõunasöögilt tagasi ja mõtisklesin omi mõtteid ja vestlesin malbelt, kuni järsku läks täiega lappama ära. Niigi ma pole veel täitsa harjunud sellega, et maapind kohati nõnda libe on ja jalad ettearvamatus suunas vahel sammu lõpetavad. Aga see oli ikka next level. Jalad panid viuhhh alt minema, üritasin veel mitu korda päästa (haa, ega ma kergelt alla ei andnud!), aga täiesti null haaret oli maapinnaga. Nagu väike pardibeebi patserdasin keset jäävälja. Kahju, et keegi ei filminud. Igatahes kui ma lõpuks parema kanni peale maha prantsatasin, siis vastutulevatel tädidel olid näod nõnda ehmunud, et mul hakkas lausa kahju nendest. Et vaesekesed...pidid minu pärast nüüd nõnda ehmuma! Isegi töökaaslased olid hirmustõsiste ja ehmunud nägudega ja keegi ei julgenudki naerma pahvatada. Kusjuures oleks võinud naerda. See tõsidus tekitab kuidagi piinliku vaikuse ja selline walk-of-shame laadi püstironimine ja edasikõndimine on :D. Oh, küll on vahva olla tagasi talvevõlumaal!

Inimesed mu ümber on nii vahvad!

Jep, mulle kingiti kompass! Nüüd ma leian ilusti kodutee üles :)! Paar päevakest veel ja ongi Edinburghi-seiklusekene lõppenud. Marukiirelt lendas see aeg. Eriti veel, kui niiiiii toredad inimesed ümberringi on. Sellega läks küll ikka max-lvl õnneks, et mingid jorsid polnud mind siin vastu võtmas, vaid ülisupermegavinged tegelased, kellest üks huvitavam, kui teine! No mis nii viga mõned kuud siin-seal elada :).

Üks päev sattusin ma siin isegi esimest korda ööklubisse. Ei teagi, millal ma täpselt viimati sellises asjas käisin. Igatahes sattusin ma loomulikult sinna oma uue ilusa jopega ja kui teised rõõmsalt oma jakikesed nurka viskasid (seejuures naljatades, et vahel ei olegi pärast enam jakki alles ja vahel on keegi peal tallanud sellel), otsustasin mina, et ma küll igatahes oma jopekest mitte kuskile silma alt välja ei jäta!! Ja nii ma seal olin: põhimõtteliselt ainukene inimene, kes oli valmis tantsuplatsilt otse polaarekspeditsioonile minema. Kusjuures, minu suureks üllatuseks on see jope nii hea hingavusega, et reaalselt rahva keskel tantsides ei hakkanud ma kordagi higistama. Ma olin ikka malbelt üllatunud.

Enne klubisseminekut ma muidugi feilisin korraks. Ühe töökaaslase tumedanahaline sõber rääkis minuga juttu ja küsis, et mis Eestis siinsest erinevat on. Mina, mõeldes muidugi ainult ilmale ja kuidas siin on nii sombune ja Eestis on kõik nii ilus ja valge ja lumine jne, teatasin "Well...it's a lot more white...". Kui ta mind veidi hämmingus näoga jõllitama jäi, sain ma aru oma feilist. "Nooo!!! Not in that way!!! Like, you know...white Christmas and so...". Õnneks on tal huumorimeelt piisavalt ja õhtu jätkus sama lõbusalt, nagu ta juba olnud oli :)

Ja nüüd muidugi täitsa teisest asjast: pühapäeval oli mul hommikul veidi tõbine tunne, aga päris kindel ka ei olnud. Nii et muidugi oli kõige õigem otsus siis minna lazergamingut tegema ja seal full actionmode'i minna. Pärast 45 min ringijooksmist ja laserpüssiga piupiu ringijauramist olin ma korralikult higine ja väsinud ja endiselt polnud kindel, kas veider tunne on lihtsalt väsimusest, üleliigsest tassikesest kohvist või millestki muust. Õhtuks oli selge, et nüüd saab juba kindel olla, et on tõbine tunne. Nii et tuli ikka ära see minu esimene külmetusekene siin Šotimaal - isegi olin juba väga hämmingus, et sellise ilmaga siiani veel kordagi külge ei olnud hakkanud. Vähemalt laserivärk oli vinge:

Lõpetuseks pilt ühtedest jaurajatest, kes mul vahepeal külas käisid:

Ning spontaansest privaat-videokõne-kontserdist (pilt on megasuurepärase kvaliteediga, onju!):

Nii vana, et ei leia oma asju enam üles

Üks päev eelmine nädal kadus mul arvutihiir ära. No ja kui oled juba kord harjunud sellega töötama, siis on ilma ikka hirmushäiriv (ca aasta tagasi mind näiteks üldse ei häirinud). Alguses võtsin rahulikult. Mõtlesin, et ju on kodus. Aga kahjuks ei paistnud seda ühestki tavalisest kohast, nii et tuli hakata otsima. Alguses loogilistest kohtadest ja siis üha ebaloogilisematest. Reaalselt, tuuseldasin ringi umbes sellises järjekorras otsides: seljakotist, köögilaualt, diivani pealt, seljakotist, külmkapist, ahjust, voodilinade vahelt, seljakotist (üha meeleheitlikumalt), diivanipatjade vahelt, vetsust, köögi PRÜGIKASTIST (how low can you go, mõtlesin et äkki meeltesegaduses viskasin minema), külmkapist jälle, seljakotist erilise hoolega tuuseldades, riiulitest, kappidest, diivanipatjade alt, diivani alt jnejne. Kuni üks hetk andsin alla, no ei ole, no. Mõtlesin, et äkki tuleb paari päevaga kuskilt salaja välja. Ei tulnud ilmselgelt. Nii et esmaspäeval tellisin endale uue arvutihiire ja jäin ootele. Eile pidi siis mu pakikene saabuma ja mis te arvate, mille ma üles leidsin eile hommikul? Ilmselgelt...Kui nüüd piinlikult aus olla, siis mul oli seljakotis pakk hügieenisidemeid, onju. Ja see hiir oli suurepäraselt ennast kuidagimoodi suutnud sinna pakki nihverdada täpselt kuskile sidemete vahele, nii et seda polnud kohe kuidagi tunda ka siis, kui ma koti tühjaks tõstsin asjadest. Suurepärane!

Täiesti teisest teemast. Kui siin mu kohalikus uurimisrühmas ükskõik millise doktorandi käest küsida, kui vana Nele on, siis saab vastuseks "reeeeeally old!!". See nunnu sisenali tekkis siis, kui ma ükskord küsimuse peale, kui vana ma nüüd täpselt olen, vastasin rõõmsalt "Well, make a guess!". Vastus oli suurepärane "I don't know...but Linda said you're really old...". Loomulikult eskaleerus see nali edasi sinna, et kui kõigile oli vaja mingil põhjusel mingi B-tähega hüüdnimi panna, sain mina endale muidugi nimeks Babushka. Eksole. Nad on muidu ka siin hirmustoredad, juba tean ette, et kindlasti hakkan igatsema veitsa :). Näiteks, kuidas see siis ometigi ei ole nunnu: Paul (üks poiss sellest rühmast) ütles juba septembri alguses, et tema igatahes vihkab jooksmist. Et tema küll mitte kunagi jooksmas ei käi. Loomulikult ei seganud see mind teda iga nädal jooksma kutsumast :D. Ja täna!! Täna ta tuligi ja lubatud 15 minuti asemel pidas tervelt 30 minutit vastu! Täiega vinge!

Ja täiesti kolmandast teemast: täna sõin lõunaks sellist veidrust nagu vegan-haggis-sandwich. Nagu...kes tuleb üldse selle peale, et selline võiku teha? Kusjuures, täiesti okei oli veel!

Ja täiesti neljandast teemast: vahepeal käis Janika mul külas ja kui ma küsisin, kuhu ta minna tahab, vastas ta lihtsalt "kohvikusse sinuga!". Ja nii oligi. Kujutad sa pilti, keegi tulebki lihtsalt selle jaoks külla, et minna kohvikusse ja juttu rääkida :). Ja ausalt öeldes nii täiega tore oli! Siit tarkusetera: ei pea midagi hirmus ohohood tegema, et oleks vahva - vahel on lihtsalt nii tore, kui keegi leiab selle aja, et terve päeva (või kaks päeva) sinuga juttu ajada maast ja ilmast :)

Aga vahel on tore ohohood ka teha. Niimoodi näiteks:

Kuidas me Hannaga mägedesse üritasime minna - mõnel ikka alati juhtub, no

Kui me Hannaga mägedesse läksime, olin ma juba targem, kui eelmine kord. Mündid olid ilusti taskus, et bussipilet osta! Buss küll kohale läks 10-minutise hilinemisega ja piletit oleks selles bussis saanud kaardiga ka osta, aga mis seal siis ikka. Tubli lisana oli seekord ära vaadatud juba ka tagasituleku bussiaeg - nii et kõik igati timmis!

Matkakest alustsime seekord pargi sellest otsast, kust ma varem mägedele lähenenud polnud, aga igal pool mujal olid teed absoluutselt super olnud, nii et miks sealgi peaks teistmoodi olema, onju...eksju...ei vä!? Selgus, et ei. Mingid ülitillukesed lehmarajad olid (nagu reaalselt - muda ja lehmasita segu kitsastel radadel, super) ja needki kippusid pidevalt ära kaduma. Selline korralik rännak oli, mille jooksul mul õnnestus mitu korda korralikult tossuservani mudasse astuda. Korra sain täiega tünksi veel: tundus, et on mingi siuke kiviplaat või asi ja võtsin selle riski, et sinna peale astuda (selliselt, et tasakaal läks sellele jalale). No selgus, et ei olnud kiviplaat. Ilus plägane muda oli. Tee peal pakkusid mõningates kohtades meile seltsi metslehmad:



Nõnda me siis pool tundi enne päikseloojangut mäekesteni jõudsimegi, aga kui juba sinna oli ära tuldud, siis ei saanud ju enam loobuda ka, nii et asusime muudkui aga mäkke tõusma. Seekord pakkusid teel seltsi väidetavalt uudishimulikud lehmad (hoiatussilt oli: curious cows), kes tegelikult nii uudishimulikud ei olnudki  ja lehmadest veidi uudishimulikumad lambakesed.





Nagu näha, oli kõik ilus ja nunnu. 30 min hiljem, kui me mäe otsa jõudsime, oli päike igatahes loojunud ja loodus kostitas meid meeldivalt tugeva tuulega ja paduvihmaga. Oligi liiga lebo juba siiani olnud! No egas midagi, vihmakeebid ja pealamp välja ja asusime mööda mõnusat muda läbi vihma tagasi rühkima. Täitsa ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsime bussipeatusse ning veendusime seal, et jaa, 1h15min on bussikeseni aega. Ideaalne! Selle aja sai mõnusalt peatuse lähedal maakõrtsis sooja snäkki süüa. Leboxxxxx. Mõtlesin juba, et näe, seekord jõuab küll marulebolt tagasi. Mündid olid ju ka olemas ja puha.

Istusime siis rõõmsalt pubis ja kui 10 min oli bussini aega, hakkasime ennast minekule sättima. Noh, et varakult kohal olla või nii. Hästi sõbralik kõrtsitädi tuli veel küsima, et kas teil tüdrukutel on ikka auto vä? Ütlesime uhkelt, et ei, aga buss ju tuleb kohe! Selgus, et tädi teadis paremini. Ei tule. Mingi tee-ehituse tõttu oli bussile ümbersõit tehtud ja täpselt selle meie peatuse jätab ta vahele. Eelmine ja järgmine peatus on 15 min jalgsi. Aega oli malbed 9 min, väljas kottpime ja paduvihm ja minema oleks pidanud mööda maanteeäärt. Super! Õnneks kuulis meie segadust pealt kõrtsi teises otsas olev Poolast pärit paar, kes ütles, et nad võivad meid Edinburghi ära viia, kui me nende koeraga ok oleme. Pfffft, loomulikult! Nad olid lõpuks veel nii täiega toredad, et viisid meid otse minu maja ukse ette ära :). Huhh, super! Ma ei teagi, mida nüüd järgmine kord teha, et sealt normaalselt tagasi saada...ei tundu nagu väga võimalik olevat, vahet ei ole, mida ma üritan :D

Kuidas me Agnesega mägedesse üritasime minna - komöödia viies vaatuses

Ükspäev eile mõtlesid kaks optimistlikku neiut, Agnes ja Nele, et lähevad mägedesse matkama. Umbes et kui keeruline see kohaleminek ikka olla saab, onju. Ärkame ilusti varakult, rendime auto ja muudkui aga kõnnime ja naudime ilusaid vaateid ja õhtul muljetame, kui kaunis armas väike matkake ikka oli.

Nõnda me siis ärkasimegi vara ja marssisime ilusti autorenti (tee peal muidugi avastasime, et meil kummalgi ei ole sularaha kaasas, aga suva, sest et autorent on nagunii pangakaardiga). Seal aga selgus, et neil on küll kõik autod juba välja renditud ja mingu me lennujaama, sest seal on 8 erinevat rendifirmat ja sealt saame ilusti kõige odavama välja valida. Okei. Läksime siis lennujaama...Agnes asus usinasti rendifirmade letikesi läbi küsitlema. Esimesed küsisid 100£ ühe päeva autorendi eest, järgmised küsisid 200£, ülejärgmistel olid autod otsas ja sellest omakorda järgmine küsis 162£. Selliselt hakkas see 100£ ka juba enamvähem okei tunduma ja kuna aeg muudkui tiksus edasi, mõtlesime, et võtame siis selle. Otsus langetatud, marssis Agnes tagasi leti juurde, et teatada, et me siis võtame selle! Kaks minutit hiljem marssis ta tagasi minu juurde ja ütles, et ikka ei võta kah. Selgus, et nad olid nõus seda autot rentima ainult nendele, kes on vähemalt 30-aastased. Sellest on mul aga paraku pool aastat veel puudu, nii et kähku tuli alternatiiv välja mõelda. Sest et ilm oli nõnda-nõnda päikseline ja seda ometi ei taha raisku lasta.

Alternatiiviks said mäekesed siin lähedal, millest olen paar korda juba pilte postitanud. Selgus, et lennujaamast saab enamvähem kohale sinna lausa ühe bussiga - nagu arvata võite, oli loomulikult tegemist avasta-Edinburghi bussiga, mis millegipärast sõitis läbi kõikide tee peale jäävate kaubanduskeskuste parklad. Bussis olles teatas Agnes teatraalselt, et tema igatahes kavatseb autorendi-feili tähistamiseks matka jaoks mõeldud võileivad ära süüa. Mina tegin selle peale muidugi sama.

Pärast bussilt mahaminekut otsustasin mõnes kohas väikse shortcuti teha, mille jooksul Agnes malbelt porises ja juba me jõudsimegi veidi valesse kohta välja, kust pidi ringi sisse kõndima, aga ei ole hullu! Miks Agnes malbelt porises: nimelt oli tal kaasas paks linnamantel (sest et no...mantli saab ju autosse jätta...), millega oli sutsu ebamugav kuskilt võssist shortcutte teha. Suht nunnu kadrisant nägi ta välja oma dresside, tossude ja mantlikesega. Ise ta muidugi parajalt kirus seda olukorda, sest nõnda palav oli olla, et mantlit ometi vaja ei ole.



Kadrisant:


Juba tunnike hiljem selgus, et mantel oli siiski best valik ever. Täiesti ilma ühegi ettehoiatusega, absoluutselt tühja koha pealt hakkas järsku pihta lumetorm!!! Sutsu hämming oli muidugi, aga mis seal siis ikka - marssisime julgelt aga edasi, sest õhtu hakkas vaikselt kätte jõudma ja päikseloojanguni ei olnud enam väga palju jäänud. Ja kuna me olime nii hilja alustanud, siis oli teada, et lähedalasuvasse bussipeatusesse ei pruugi enam väga busse tulla. Pluss tuli meile meelde, et sularahaga on veidi selline seis, et seda just ülemäära palju kaasas ei olnud.



Matkaraja lõpus lugesime oma sendid ja mündid kokku ja leidsime, et minul on 2,05£ ja Agnesel on 0,1£. Olgu öeldud, et üks bussipilet maksab 1,7£. No mis seal ikka - ju mõni pangaautomaat ikka tee peale jääb. Läbi paduvihma (jep, vahepeal hakkas see hoopis pihta) 2 km kaugusel oleva bussijaama poole jalutades tšekkisin guugelmäpsist, kus sealkandis siis lähim pangaautomaat asub. Selgus, et ei asu. Hoopis kõrvalkülasse näitas ühte ja see oli 2,3 km kaugusel sealt, kuhu me juba jõudnud olime. No mis seal siis ikka - vaikselt hakkas küll pimedaks minema, aga no...see pool tundi veel ja siis saamegi koju hakata sõitma. Ja no...see järgmine oli nüüd küll selline feil, mida mitte kuidagi ei oskanud oodata: see pangaautomaat asus reaalselt militaarbaasi alal! Me isegi nägime seda, ainult 50m kaugusel meist. Agnes läks isegi automaatidega poiste käest uurima, kas äkki saaksime raha välja võtta, aga nad väga ei soovinud meid sinna lubada ja ütlesid, et järgmine pangaautomaat asub kõigest 500 meetri kaugusel.

No mis seal siis ikka. Väike pilk guugelmäpsile ja selgus, et tegelikkuses on see nende mainitud pangaautomaat 1,2km kaugusel. Nõksa oli juba väsimus peal, kõht tühi ja jahedaks hakkas ka vaikselt minema. Rääkimata sellest, et vahepeal oli väljas pimedaks läinud. Suur oli meie rõõm, kui seal reaalselt oli võimalik raha välja võtta ja lausa 14 minuti pärast tuli sobiv buss. Seda kõike selleks, et bussis teada saada, et maksta saab vaid müntides!!! Oehhhh. Isegi bussijuhil hakkas meist vist kahju, igatahes maksis ta puuduoleva osa meie eest ise ja saime lõpuks ometi teele asuda tagasi koju. Nii et bussijuhitädi, kes iganes sa oled ja kus iganes sa oled, ma loodan, et sul läheb kõik niiii hästi ja suur-suur aitäh sulle! Nõnda me igatahes väsinud ja näljasena oma maagiliselt seikluselt minu poole koju tagasi jõudsime. Soe dušš, soe tee ja soe toit olid ikka mucho mõnusad.

Tegelikult tegime Agnesega muud ka. Näiteks käisime kuulamas kohalikku stand-up comedy't, kus ma sain aru, miks inimesed räägivad, et šoti aktsendist on hirmuskeeruline aru saada. 4 esinejat viiest olid päris Glasgow'st ja no see aktsent...ma tõesti üritasin, aga ühe mehe jutust ma ei saanud suurt enamust aru :D. Ja loomulikult käisime Agnesega ka trennis, mis lõppes nõnda suurepäraselt (kellele sõna "s*tt" ei meeldi, siis plz ära vaata):

Ja loomulikult sain endale ka uued tätokad. Ärge nähke guugeldamisega vaeva. Üks nendest tähendab "väga suur naine" ja teine "riis":



Lõpetukeks ühed rõõmsad sellid, kelle tabasin koosolekut pidamast (kes aru ei saa, siis need on tolmuimejad, kellel on parajasti torud küljest võetud - mu meelest on äraütlemata nunnu, et neil nimed on):