Nii vana, et ei leia oma asju enam üles

Üks päev eelmine nädal kadus mul arvutihiir ära. No ja kui oled juba kord harjunud sellega töötama, siis on ilma ikka hirmushäiriv (ca aasta tagasi mind näiteks üldse ei häirinud). Alguses võtsin rahulikult. Mõtlesin, et ju on kodus. Aga kahjuks ei paistnud seda ühestki tavalisest kohast, nii et tuli hakata otsima. Alguses loogilistest kohtadest ja siis üha ebaloogilisematest. Reaalselt, tuuseldasin ringi umbes sellises järjekorras otsides: seljakotist, köögilaualt, diivani pealt, seljakotist, külmkapist, ahjust, voodilinade vahelt, seljakotist (üha meeleheitlikumalt), diivanipatjade vahelt, vetsust, köögi PRÜGIKASTIST (how low can you go, mõtlesin et äkki meeltesegaduses viskasin minema), külmkapist jälle, seljakotist erilise hoolega tuuseldades, riiulitest, kappidest, diivanipatjade alt, diivani alt jnejne. Kuni üks hetk andsin alla, no ei ole, no. Mõtlesin, et äkki tuleb paari päevaga kuskilt salaja välja. Ei tulnud ilmselgelt. Nii et esmaspäeval tellisin endale uue arvutihiire ja jäin ootele. Eile pidi siis mu pakikene saabuma ja mis te arvate, mille ma üles leidsin eile hommikul? Ilmselgelt...Kui nüüd piinlikult aus olla, siis mul oli seljakotis pakk hügieenisidemeid, onju. Ja see hiir oli suurepäraselt ennast kuidagimoodi suutnud sinna pakki nihverdada täpselt kuskile sidemete vahele, nii et seda polnud kohe kuidagi tunda ka siis, kui ma koti tühjaks tõstsin asjadest. Suurepärane!

Täiesti teisest teemast. Kui siin mu kohalikus uurimisrühmas ükskõik millise doktorandi käest küsida, kui vana Nele on, siis saab vastuseks "reeeeeally old!!". See nunnu sisenali tekkis siis, kui ma ükskord küsimuse peale, kui vana ma nüüd täpselt olen, vastasin rõõmsalt "Well, make a guess!". Vastus oli suurepärane "I don't know...but Linda said you're really old...". Loomulikult eskaleerus see nali edasi sinna, et kui kõigile oli vaja mingil põhjusel mingi B-tähega hüüdnimi panna, sain mina endale muidugi nimeks Babushka. Eksole. Nad on muidu ka siin hirmustoredad, juba tean ette, et kindlasti hakkan igatsema veitsa :). Näiteks, kuidas see siis ometigi ei ole nunnu: Paul (üks poiss sellest rühmast) ütles juba septembri alguses, et tema igatahes vihkab jooksmist. Et tema küll mitte kunagi jooksmas ei käi. Loomulikult ei seganud see mind teda iga nädal jooksma kutsumast :D. Ja täna!! Täna ta tuligi ja lubatud 15 minuti asemel pidas tervelt 30 minutit vastu! Täiega vinge!

Ja täiesti kolmandast teemast: täna sõin lõunaks sellist veidrust nagu vegan-haggis-sandwich. Nagu...kes tuleb üldse selle peale, et selline võiku teha? Kusjuures, täiesti okei oli veel!

Ja täiesti neljandast teemast: vahepeal käis Janika mul külas ja kui ma küsisin, kuhu ta minna tahab, vastas ta lihtsalt "kohvikusse sinuga!". Ja nii oligi. Kujutad sa pilti, keegi tulebki lihtsalt selle jaoks külla, et minna kohvikusse ja juttu rääkida :). Ja ausalt öeldes nii täiega tore oli! Siit tarkusetera: ei pea midagi hirmus ohohood tegema, et oleks vahva - vahel on lihtsalt nii tore, kui keegi leiab selle aja, et terve päeva (või kaks päeva) sinuga juttu ajada maast ja ilmast :)

Aga vahel on tore ohohood ka teha. Niimoodi näiteks:

Haa! Ma teadsin, et see on võimalik!!!!

Kõigile teile, kes te naersite mu üle, kui ma rääkisin, et võiks hunniku mune korraga keeta niimoodi, et laod nõudepesumasina mune täis ja max kraadide peal tööle (siin oli see). Haa! Vot kuulake nüüd!!!

Istusime täna õppimismaratonile väikest pausi tehes ja võikusid süües väljas muru peal, kui kursaõde rääkis meile oma kokakunstikatsetustest. Nimelt ta küpetas nõudepesumasinas lõhet! Ma teadsin, et see on võimalik!! Lihtsalt lõhele sidruniviilukesed ja maitseained peale, hops kogu asi fooliumisse (või toidukilesse??) ja nõudepesumasinasse ja läheb! Vot selle huumori peaks ise ka kodus ära proovima kunagi :D

Nädala kokandusvideo

Ratta sain ma igatahes nüüd parandatud. Või noh, esialgu ostsin lihtsalt jupi ja üritasin ise parandada. See lõppes umbes-täpselt sellega, et ma sain pärast ühe meetri sõitmist juba aru, et päris õige värk ei ole, nii et marssisin poodi tagasi ja küsisin, et kas mul on mingid jupid veel puudu. Mehaanik vaatas natuke, siis putitas seal midagi natuke ja korras ta ongi!

Küll aga pole sama lugu meie gaasipliidiga, mis täna ühendati seina küljest lahti (et järelikult homme uus tuua) ja kuna me kumbki Michaeliga ei oskanud kuidagi sellise olukorraga arvestada (mina näiteks naiivselt arvasin, et täna tuuakse uus pliit), siis sattusime me mõlemad tulema poest koju lihaga. Et saaks korraliku õhtusöögi teha näiteks. Ma veel mõtlesin terve kodutee, kuidas ma täna praen hakklihaga makarone ja panen magushapu kastme veel peale ja puha.

Kõigepealt mõtlesime, et läheme küsime naabritelt grilli või midagi. Siis aga tuli Michaelil idee, et võiks küünaldega proovida! Sama idee käis välja ka Liina, kui ma olin talle skaibis halanud, et tahaks hirmsasti hakkliha praadida. Kui juba nii totakas mõte välja käiakse, siis tuleb see ometigi ära proovida!

Naiivsed noormehed...

...otsustasid täna spontaanselt, et võtame ette projekti "Nele auto puhtaks!". Mis mul ometigi selle vastu saab olla, eksole! Kes minuga sõitnud on, teab päris hästi, mis huumor seal autos sees toimub. Päris vingeid leide oli...näiteks 5 paari päikseprille, 3 kahvlit, 2012. aasta suve eurotripi tšekid, golfipall, piparmünditee, beebipepulapid, kummikud, tennised jnejne. Rääkimata kahest magamistkotist, kahest madratsist, kirvest ja vetsupaberirullist. Põhimõtteliselt kõik vajalik olemas, et näiteks tripile minna.

2 kilekotitäit taarat ja üks kilekotitäis muud jura minema veetud, kogu värk beebipepulappidega üle käidud ja täitsa ponks värk. Pildil on Joosep, kes on niiii-niiiiii õnnelik, et sai koristada. Siiras rõõm, ma ütlen.

Enne seda käisime muidu burksi söömas. Uskuge või mitte, aga reaalselt on olemas selline burksiputka, kus kõik on nõus ootama üle poole tunni, et burks kätte saada. Mis veel vingem - see oli täiega väärt seda! Toitvaim burks, mis ma kunagi saanud olen. Kui hea laps oled, siis ma võin öelda, kus see salakoht asub. Kellele veel personaalne teenindus väga meeldib, siis seal nad hüüavad rõõmsalt su nime, kui burks valmis saab. Tundus täitsa töötav süsteem...vähemalt seni, kuni kolm Fred'i oma nime peale kohale jooksid. Või siis kaks sõprade combot, kus olid Peep ja Priit.

Nädalavahetuse olen Tartus, pange vaim valmis!

Kuubik ja pall

Mõtlesin siia igasugust hala kirjutada, aga ei viitsi ikka. Nii et panen hoopis pildi sellest, kuidas ma neljapäeval ennast kingituseks tuunisin (sest et kellele ei meeldiks kingitused, eksole!?) ja kuidas me o-tšiikadega ennast reedel ümmargusteks sõime:

Olgu öeldud, et see polnud veel kogu söök, mis oli (paar kooki oli veel lisaks) ja söömas oli meid ainult mingi  9. Mina läksin täiega hea taktikaga peale välja - kui kõik teevad nagunii kooke, on megakaval teha kõige lihtsamaid viineripirukaid :D (eriti veel, et ma nende fääntsude koogikestega ei suuda nagunii võistelda)

Lõpetuseks veel üks pilt psühholoogide jõulupeolt:

Vot. Ilusat nädalavahetust kõigile!

Ora p*rse sulle! *

Ma nüüd ei teagi, kas võtta seda negatiivse komplimendina oma kokakunstile... Igatahes: oma viga, et te nii ebaaktiivsed olete! Täna küpsetasin kaks pätsi leiba ja nüüd on mõlemad peaaegu otsas ka juba. Okeiokei, mõistan, raudselt kõik alles mõtlevad ja guugeldavad suure innuga, millise pilliga täpselt tegemist on. Sai ikkagi ometigi ääretult raske küsimus küsitud, kuid siiski mitte päris level asian. Nii et annan nädalakese veel aega mõtlemiseks. Kui siis ka ühtegi pakkumist ei ole, siis teen omad järeldused selle kohta, kas minust on ikka muumimammana asja või pean kohe põlle nurka viskama.


* just täpselt sellise lause ütles Dagny mulle,  kui tahtis soovida edu järgmise päeva õppimismaratoniks. Oleks siis veel olnud "okas päkka!" või "kivi kotti!" või midagi muud antud kontekstis sobimatut, aga vähemalt reaalselt midagi sellist, mis tähendaks "edu sulle!". Ilmselgelt pole ta endiselt eesti keele peale ennast tagasi suutnud häälestada, kui "Ora p*rse sulle!" oli ainuke väljend, mis meelde tuli :D.

Mõista-mõista, mis see on...

Ei saaks öelda, et vahepeal midagi toimunud ei ole - on küll! Samuti ei saa kohe mitte väita, et ma vahepeal kuidagi tobedalt feilinud ei oleks - olen küll! Alles eile see oli, kui ma kooli minnes bananat süües muhkliku jää peal sujuvalt pikali vajusin. Ma ei teagi, kas tänu eelmise kevade maasvõitluse kursusele või minu suurele tagumikule, aga millegipärast oli kukkumine nõnda pehme, et haiget ei saanudki ning sain muiates ja "no normaalne!" tõdedes edasi jalutada ja rahulikult jätkata banaani söömisega.

Igatahes pole ma millegipärast siia sattunud kõigest rääkima ja no ju siis ei pidanudki - mis oli see oli. Küll aga teeks Meelise teadmistest ajendatult siin väikse küsitluse ning selleks keerukaks küsimuseks on: "mis pill on solfedžo?" Kõige mahlakamate õigete kirjelduste vahel loosin välja auhinnaks pätsi täitsa minu enda poolt küpsetatud leiba. Nii et andke tuld!

Lisaks mainiks ära, et mulle kohe täitsa meeldivad meie teisipäevased kohvihommikud Dagny pool :)! Nii muhe, et nii minul, Dagnyl kui ka Maarja-Liisil algab kool teisipäeval alles kell 12 - selline pikk hommikusöök koos tassi hommikukohvikesega on täpselt see, mis toob naeratuse näole ja ilusa alguse päevale! Kadestage kõik, kes te kell 8 kooli lähete! (ja noh...sellele ärme süveneme eksju, et ma pärast kella 18'ni koolis olen :D)

Lõpetuseks pilt nädalatagusest lazers-peost ja Vaido sünnipäevast:

Long time no see

Allan tuletas mulle mõned päevad tagasi meelde, et mul on blogi ka olemas - tõsi ta on, on tõesti. Vahepeal sattusin juba ise ka siia vaatama, et äkki on midagi uut tekkinud. Umbes nagu sööks ühel päeval külmkapi tühjaks ja siis avaks järgmisel päeval külmkapiukse lootuses, et äkki on seal süüa, mis sellest, et ise oled ainuke inimene, kes selle söögi sinna oleks saanud tuua. Enda õigustuseks võin öelda, et kirjutasin vahepeal pika külalispostituse Birgiti blogisse, asi seegi!

Aga. Alustame siis sealt, kuhu pooleli jäi. Eelmises postituses kiitsin ma poisse taevani, olles ääretult uhke nende kokandussaavutuste üle. Võin kõigile kergenduseks öelda, et te ei ole veel hiljaks jäänud, kui soovite seda kalkunit maitsta! Ta on küll väikse metamorfoosi vahepeal läbinud, aga põhimõtteliselt endiselt alles. Tõesti, see on tõeline kalkunisaaga viies vaatuses. Kõige hiljutisemast episoodist inspireeritult võiks teoreetiliselt kirjutada uue ja moodsa lastemuinasjutu "Kalkun katuselt", sest justtäpselt seal ta hetkel aega veedab. Juba viimased nädal aega. Ja mis te arvate, kus ta sellest eelnevad kümme päeva veetis? Eks ikka ahjus, oodates valge karvkatte ja võimsate aroomide tekkimist. See põhjustas muidugi palju draamat, sest iga peo ajal mõtles keegi, et on ääretult naljakas korraks näiteks see ahjuuks avada. Või siis lihtsalt unustas aeg-ajalt keegi õnnelik ära, et kui kalkunit näha tahad ja ahju sees oleva valgustuse tööle paned, läheb samal ajal tööle ka ahju ventilaator, mis omakorda põhjustas võimsa haisupilve õhkupaiskumise. Nalja kui palju, nagu tõeline tsirkuseatraktsioon. Nädal aega tagasi igatahes visati see valge karvkatte omandanud elukas koos terve ahjuplaadiga siseterrass-katusele ja seal paikneb ta siiani ning ma ausaltöeldes ei usu väga, et keegi ta lähemal ajal sealt ära toob. Košmaarne lugu ikka küll!

Nii palju siis sellest kalkunist, aitab kah temast. Ega see ühikaelu ainult rõvedustega pullitegemine ei ole. Näiteks tekitab siin kodusolemine mulle tõelise jõulutunde, kuna ühel päeval Birgit, Dace ja Wiete tegelesid 5,5 tundi meie toreda kodu dekoreerimisega ja tulemus on väga armas :). Lausa nii armas, et näiteks kolmanda korruse tüdrukud käisid uurimas, kuidas kõiki neid lumehelbekesi paberist välja lõigatakse täpselt.

Dekoreerimisest rääkides - nädal aega tagasi üritasid poisid ka seda aktsiooni läbi viia, küll aga ei näinud see pooltki nii nunnu välja kui praegu. Võib-olla on asi selles, et nad ei lõikunud välja ilusaid lumehelbekesi, vaid loopisid öösel pärast pidu laiali 10 rulli vetsupaberit (mille peale Wietel tekkis pänik, et meil on ainult 89 rulli veel alles...). Fun-fact on asja juures veel muidugi see, et ülemeelikutele poistele ei jäänud märkamata minu 5 paari jalanõusid, mis mul ukse ees oli ja kuna meie korteri sisekoridor on tervelt oma 20 meetrit pikk, oli seal päris hea nendega sõda teha. (Ma ei tea, miks ma endiselt nii naiivne olen ja oma jalanõusid oma tuppa ei peida - ükspäev oli agar päkapikk mu tossudesse õllepudelikorke pannud ja ühel päeval oli Bene mu armsa kossikese sinna ahju peitnud, mis endiselt võrdlemisi ebameeldivalt kalkunisaagat meenutab).

Tüngadest rääkides - käisime Kaiaga raamatukogus ja sealt tagasi tulles oli keegi minu toas kapil ja riiulil kohad vahetanud. Vaene Kaia oli nii ehmunud, et sattus esialgu segadusse, kas ta ikka õigesse tuppa parajasti siseneda üritab. Oh neid poisse küll...

Kaiast rääkides - ta käis mul külas ja et asjal ikka kerge hariduslik element oleks (nagu minusugusele nohikule kohane), võtsin ta kaasa Entrepreneurial Creativity workshop'i ja Strategy and Technology seminarisse. Mõlemad olid võrdlemisi meeleolukad. Esimeses neist anti meile pealtnäha lihtne ülesanne: "Olete oma uurimisrühmaga avastanud katedraalisuuruse merekarbi ja plaanite minna selle sisemust uurima. Kirjeldage, mida näete ja tunnete ja kuidas ekspeditsioon läheb." Ma olin see esimene naiivitar, kes kirjutas mind-map'ile "slippery" (sest et merekarp on ju seest libe, ehk siis seal on raske kõndida), ilma et ma oleks üldse mingitkimoodi kuskile vasakule mõelnud. Küll aga tegid seda poisid ja kus neil alles läks mõte tööle selle peale! Tõeline loovus! Kahjuks enamus nalju olid inglisekeelse sõnamänguga seotud (mida on keeruline siin eesti keeles kirjutades edasi anda), aga enamvähem oli meie rühma esindaja poole ettekantav jutt selline: "Niisiis. Me olime kuulnud põlvest-põlve suuliselt (orally) edasi liikuvaid legende sellest sajalasest merekarbist. Kui me lõpuks ometi pärast aastatepikkuseid otsinguid selle merekarbi leidsime, siis see nägi välja libe, märg, roosa ja kuidagi müstiline. Et kaitsta ennast seal pesitsevate ohtude eest, pidime selga tõmbama spetsiaalsed latekskostüümid, et minna avastama selle suurepärase merekarbi sisemust. Merekarbi avaus oli nii suur, et oli selgelt näha, et me pole esimesed inimesed, kes selle leidnud on ja sinna ekspeditsioonile lähevad. Me sammusime muudkui sügavamale ja sügavamale, et jõuda lähemale aardele ("golden-point or, shorter, g-point"), millest olime kuulnud. Samal ajal oli ekspeditsioonil ka teine rühm, kes olid tulnud salajasest tagauksest. Me kuulsime neid rääkivat salajasest aardest, milleks on merekarbi sisemuses paiknev eriline pärl, aga me teadsime! Me teadsime, et nad otsivad seda valest kohast. Üks inimene meie ekspeditsioonirühmast erutus liialt (got overexcited), nii et me pidime tema missioonilt kõrvaldama (pull out from the mission). Lõpuks pärast pikki ponnistusi jõudsime aardeni. Tunne oli nii eriline ja ülev, et me kõik läksime sellest nii elevile, et otsustasime viivitamatult ekspeditsiooni lõpetada (pull ourselves out from the mission immediately)". Poisid...

Strategy and technology püsis normaalsuse piirides. Küll aga sattus millegipärast seekord seal seminaris olema vaid kaheksa inimest (Kaia kaasaarvatud). Õppejõud küsis kõigepealt arvamust minu ees olevalt inimeselt. Siis minult ja no edasine oli juba aimatav. Sosistasin Kaiale kiirelt paar vastusevarianti, aga ta otsustas, et ta siiski eelistaks parem kohe anda teada, et ta ausalt ei tea teemast midagi, nii et selgitasin õppejõule, et Kaia tuli niisama kaasa ja olin ise selle võrra aktiivsem.

Kultuurist rääkides - oh, wait... No ma siis räägin kultuurist! Nii banaalselt kui see ka ei kõla, siis eile oli meil kultuurne burksiõhtu, mis nägi välja põhimõtteliselt nii, et pärast burkside hävitamist meie küsisime ja Pingpong vastas (siinkohal fun-fact: Pingpong käis kunagi paar aastat ping-pongi trennis :) ). Kes veel ei teadnud, siis Hiinas selliseid asju nagu Youtube, Google ja Facebook ei ole (ehk siis on ära keelatud). Küll aga on kohalikud ekvivalendid neile kõigele, näiteks kohalik YouTube, milleks on võrdlemisi sarnase välimusega sait nimega YouKu. Lisaks rääkis Pingpong (kellel veel segadus on, siis see on ainult tema hüüdnimi, õige nimi on tal Jinpeng) meile veendunult, et juhul kui ta plaanib jääda elama tulevikus Hiinasse, tahab tema endale kindlasti tütart, sest kohalike kommete kohaselt ostab paari abielludes mehe pere maja/korteri ja naise pere auto abielukingitusteks. Ja ilmselgelt on autot oluliselt kergem osta kui maja/korterit. Nii palju siis sellest. Muuhulgas õppisime rootsi hümni sõnu ja poisid otsustasid, et hädavajalik on tarbida midagi erilist ka rootsi toidukultuurist - valituks osutus ei midagi muud kui haisukala (ehk surströmming). Miks ma teda haisukalaks kutsun? Sest midagi vängevamalt haisvat pole ma veel enne näinud - isegi valge karvane kümme päeva ahjus veetnud kalkun ei saa sellele ligilähedaseltki vastu (ja nagu ma lugesin, siis isegi wikipedia väidab, et tegemist on kõige tugevama roiskumishaisuga toiduga maailmas). Põhimõtteliselt tehakse seda nii, et pannakse heeringas käärima tünni paariks kuuks, siis pannakse ta purkidesse ja lastakse veel pool aastat või aastakese käärida. Kusjuures kõige selle käärimisprotsessi tõttu on surtrömmingu-purgikesed võrdlemisi plahvatusohtlikud ja lennukiga on neid näiteks rangelt keelatud transportida (rõhumuutuste tõttu võib plahvatada ja pärast haisevad kõikide reisijate kotid meeletult). Meie rootsi keele õpetaja siin väitis, et kui poe ühes otsas see purk plahvatab (jah, ka seda juhtub vahel), siis on poe teise otsa seda ära tunda. Võimas! Me tüdrukutega olime pehmekesed ja otsustasime, et selle vahva toidu jätame seekord (ja tõenäoliselt ka järgmised korrad) maitsmata. Meile piisas väga hästi ka sekundiks selle haisu tundmisest ja ausaltöledes kerge okserefleksitunne tuli peale küll. See vänge aroom on lihtsalt kirjeldamatu. Ma ei kujuta ette, kuidas poisid üldse seda kannatada suutsid (olgu siinkohal mainitud, et kogu äkšen toimus rõdul vaba õhu käes, vastasel korral oleks Eddyl olnud mitu päeva veel korteris sellised haisud, nagu keegi reaalselt konstantselt peeretaks). Kusjuures julgemad ja kangemad neist suutsid isegi ühe ampsu seda asja süüa, teised piirdusid vaid maitse hetkelise tunnetamisega. Hehe, Dace oli asjast nii vaimustuses, et ta plaanib purgi seda imerooga oma isale jõuludeks kinkida :D.

Sai vist nüüd piisavalt pikalt, aitab ka praeguseks. Ma nüüd naudin edasi alt tulevat hiphopmuusikat (olgu siinkohal mainitud, et klubikülaliste keskmine vanus on umbes 40-50 kanti, mind täitsa kohe huvitab, mis seal toimub praegu).

Lõpetuseks tervitaks Lindet, kes ka võrdlemisi randoomselt Delta House'i ülekaema ja mulle külla sattus!

Sööge rohkem, siis punne pole!

Dagny, peegli ees: "Tegelt see, et punnid on, tuleb kõik sellest, et mingi...ebapiisav toitumine!"

Jah, Dagny, söö veel rohkem!

Asjalikud poisid.

Mulle meeldib, kui poisid on maru hakkajad ja julgevad küsida nõu!

Hetk tagasi küsiti mult näiteks sellist asja:
"Tere, Nele! Kas sa tead, kuidas sulatada külmutatud pihve?"

Muhe :)

Ürita veel midagi planeerida...

Täna oli meil (mina, Karmen, Hannula, Kaia, Agnes) plaanis suusatama minna kell 13, pärast seda sauna ja siis üks mõnus praad süüa. Läks nii nagu ikka: kell 12 helistas Kaia, et tal palavik ja ühineb söömiseajaks; kell 12.50 helistas Agnes, et ärkas alles ja liitub ka hiljem ning kella 13 paiku saatis Hannula sõnumi, et ei tule ikka suusatama. Raudselt kõik kartsid sulalund lihtsalt! Igatahes kui Karmen kella 13.20 paiku minu poole jõudis, otsustasime, et me ei hakka kahekesi ka minema ja alustasime hoopiski suurejoonelisi ehitustöid. Ega kuskil pole ju öeldud, et alati peab selle ehitama, mis algselt plaanis! Põhimõtteliselt mõtlesime me kindluse ehitada, õue jõudes oli mul juba idee, et teeks õige püramiidi. Kui olime püramiidiga poole peale jõudnud, otsustasime, et teeme suure orienteerumiskolmnurga nelinurkse aluse peale. Kui see oli poole peal (vahepeal jõudis Agnes ka kohale), tuli idee hoopis tugitool teha! Mõeldud-tehtud! Mõtlesin tugitooli jaoks alguse teha nii, et hüppan lihtsalt tagumik ees pooleliolevasse ehitusse ja peakski nagu okei olema. Võtsin hoogu, hüppasin (massi mul peaks ju ometi nagu olema) ja põrkasin samamoodi tagasi. Vot see oli alles tugevalt ehitatud! Tugitooli ehitamise poole pealt ühtegi uut suurepärast ideed ei tulnud, nii et selle viisime ka lõpule. Lisaks väike kohvitassike ja taldrik sinna juurde :).
pilt1: meie ülimugav diivan!

pilt2: väike kohv?

Kuna trenni ei teinud, jätsime saunaosa ka sujuvalt vahele. Seega oli järgmine asi nimekirjas söögitegemine. Kui juba feilimiseks läks, siis ikka kõige täiega! Plaanisin põhimõtteliselt teha makaroni-hakklihavormi. Avastasin, et makarone väga pole, nii et helistasin Kaiale, et ta kaasa võtaks. Natukese aja pärast avastasin, et hakkliha pole...nii palju siis sellest. Tegin taktikalise muutuse: vaatasin kõigepealt, mida on ja siis hakkasin mõtlema, mida teha! Nii et söögiks sai ahjukartuleid, sealiharulle ja kanakoibasid - päris hea oli minu meelest :)! Kana ainult näitas iseloomu - ei tahtnud kuidagi valmis saada. Hoolimata sellest, et ma olin seda pakendi peal näidatud poole tunni asemel 45 minutit ahjus hoidnud, voolas kanakoivakesest verd välja, kui Agnes sellele noaga kallale läks, et Kaiale sõbralikult pool eraldada. Mis seal ikka, uuesti ahju ja ju sööb hiljem. Lasin lõpuks ikka korralikult krõbedaks, et enam mingit vaidlusmomenti ei tekiks!

Turbonuudlid

Läksin paar päeva tagasi Piretile ja Dagnyle külla ja nagu alati, oli mul kõht tühi. Piret siis tegi mulle lahkelt turbonuudleid. Ta hoiatas juba ette, et ta ei oska sellist asja teha. Kui ta imepisikese sõelakesega nuudleid tassist välja hakkas õngitsema, sain ma aru, et ta ei valetanud.

Idee!

Eile õhtul tulime suurepärase idee peale: kui on vaja hästi palju mune keeta korraga, siis saab ju seda ometigi nõudepesumasinaga teha!! Laod masina mune täis ja paned max kraadidega pooleks tunniks käima. Megahea!


Idee muide tuli viineripirukaid tehes, mis olid ka megahead! Kadestage:

Keetsin täna spagette. Läks, nagu ikka...

Kes pildilt veel aru ei saa, siis need on keetmata spagetid kraanikausis. Kui mõned inimesed on näinud, kuidas mul juba keedetud makaronid kraanikaussi kõik lendavad, siis seekord tegin ajaliselt vähemalt rekordi. Panin spagetipaki kappi nii osavalt tagasi, et need voolasid lambist sealt välja ja otse kraanikaussi.