"No teree, kõndiv entsüklopeedia!"

Vot täpselt nii ütles mulle vend, kui ma tema kõne vastu võtsin. Selle nädala parim kompliment! Kui see just mõnitusena mõeldud polnud. Mine nüüd tea, eksole.

Igatahes, kellel veel nädalavahetuseks tantsusamme pole, siis jõuate veel, see seltskond näitab, millised on vingeimad tantsumuuvid:

Sheik thät äss, bitšes!

Ja tarkusetera neile, kes õhtul mõnda avalikku kohta fiestatama lähevad: "Minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool WC ust sa oled!"

Kuubik ja pall

Mõtlesin siia igasugust hala kirjutada, aga ei viitsi ikka. Nii et panen hoopis pildi sellest, kuidas ma neljapäeval ennast kingituseks tuunisin (sest et kellele ei meeldiks kingitused, eksole!?) ja kuidas me o-tšiikadega ennast reedel ümmargusteks sõime:

Olgu öeldud, et see polnud veel kogu söök, mis oli (paar kooki oli veel lisaks) ja söömas oli meid ainult mingi  9. Mina läksin täiega hea taktikaga peale välja - kui kõik teevad nagunii kooke, on megakaval teha kõige lihtsamaid viineripirukaid :D (eriti veel, et ma nende fääntsude koogikestega ei suuda nagunii võistelda)

Lõpetuseks veel üks pilt psühholoogide jõulupeolt:

Vot. Ilusat nädalavahetust kõigile!

Kaalust ja ilust

Kui keegi veel kahtles, kas ma ikka kaalun sama palju vähe nagu õieleheke, siis eilne tõestas, et ikka muidugi kaalun! Käsutasin Kaia sünnipäeval ühe noormehe kätekõverdusi tegema ja läksin ise talle samal ajal selga - poiss tegi kätekõverdusi nagu muiste ja laulis veel samal ajal "Üks-kaks-kolm-neli, meile meeldib kaitsevägi!". No näete, noh! Eesti kuulsaim naisräppar Kerstin-U oli kõigest sellest nii inspireeritud, et tuli kohe välja oma uusima riimiga "Üks-kaks-kolm, Nele kaalub vähe!" ja see on täiesti teie oma viga, kui te olete nii ebakultuursed, et ei suuda seal riimi näha!* Mul on hea meel olla nõnda suure kunsti muusaks. Mul on tunne, et sellest saab veel tõsine hitt - miks mitte ka rahvusvahelise publiku püüdmiseks.

Kes veel ei teadnud, kes on Eesti kõige kaunim naine, siis vastus on siinkohal väga lihtne - see on muidugi Hannula! Ja kuna ta on nii kaunis, siis ta on ise ka sellest täiesti teadlik ja antud teemal absoluutselt enesekindel. Näiteks eile, kui me pilti tegime ja fotokas pakkus esimese variandina kohe funktsiooni "beauty fix", oli Hannula automaatne reaktsioon jõuline "BEAUTY FIX!??? Käigu perrrrrr*e! Ma olen niisamagi väga kaunis! Olgu omaette oma beauty fix'idega!". Jah, Hannula on õige naine - teab, mis ta väärt on :D!

*Kindlasti ei ole asi selles, et Kerstin totaalselt andetu on :D

Lõpetuseks väike videokene, kust näete, kuidas me nii kaunid näonahad oleme saanud:

Hey, I put some new shoes on and suddenly everything is right...

 ...ehk kuidas ma neljapäeval Taalile üheks õhtuks külla läksin ja hoopis pühapäeval tagasi koju jõudsin. Niisiis, oli neljapäeva varajane õhtupoolik, kui ma pakkisin oma kodus asjad üheks õhtuks (ehk võtsin selle seljakoti, mis mul ikka koguaeg voodi kõrval minekuvalmilt vedeleb) ja läksin naiivselt Taalile külla, et aastas ikka korra ta kodukene üle vaadata ja veidikene pläkutada. Ise olin muidugi järgmiseks ja ülejärgmiseks päevaks erinevaid plaane teinud, nagu näiteks grillimine kodus ja lõunasöök Meelisega jne. Õhtu jooksul selgus aga, et salakavalal Taalil on hoopis teised plaanid ja nii ma reede hommikul Läti poole Positivusele startisin - igapäevasesse varustusse olid lisandunud roosa sädeleva miki-hiirega pluus, kolm paari sokke ja muud tarvilikku, nende hulgas ka magamiskott, madrats ja kummikud, mis mul õnneks-õnneks teenistusvalmilt viimasel ajal pagasnikus igaksjuhuks igale poole kaasa on rännanud. Täitsa vinks-vonks varustus mu meelest - üheks nädalavahetuseks kärab küll!

Läks ainult neli tundi ja juba me olimegi kohal! Et kellelegi nüüd ei jääks muljet, et me täitsa Läti-Leedu piirile pidime sõitma, siis ei-ei, mingi imega suutsime me 184 kilomeetri läbimiseks nõnda palju aega kulutada. Igatahes, jõudsime kohale ja kuna juba ammu on teada, et öösel ei viitsi keegi telki hakata püsti panema, otsustasime selle toimingu kohe kaelast ära saada. Grete sissejuhatus telkidele oli muidugi paljulubav: maas vedeles kaks telki, mille kohta Gretel oli öelda järgnevat: "See siin (markeriga erinevate maalingutega kaunistatud telk) on normaalne ja see teine on täis Muumiorg". Minu küsiva näo peole nad lihtsalt naersid - jah, ka mina ei teadnud alguses, mida väljend "Muumiorg" võiks ühe telgi kohta öelda. No igatahes nägi ta välja täpselt selline, nagu järgneval pildil on näha - olgu öeldud siinkohal, et tegemist on kuppeltelgiga:

Ma polnudki vist varem nii valu ja vatti saanud telki näinud - ristisime ta hellitavalt Püramiidikeseks. Seest nägi ta muide veel vingem välja kui väljast ja pärast malbet paduvihma olid madratsite all basseinid: puhas kunst, ma ütlen! Mitte, et seda telki nüüd palju kasutatud oleks. Esimesel ööl näiteks olin mina see ainuke nõrguke, kes powernappi vajas, pärast mida tundus juba oluliselt lahedam näiteks võrkkiikedes hängida, mitte telgis. Nii me krabasimegi hommikusöögi ja jätkasime päeva ranna juures lebotamise alal, kus parimat huumorit ümbruskonnale pakkus Grete sellega, kui ta graatsiliselt võrkkiigest välja lendas. Pole paha!

Et aga tema ainsana kõigi tähelepanu endale ei saaks, hakkas lähedaloleva lava juures järsku mingi naine marureipa häälega midagi seletama - NÕNDA VARA HOMMIKUL!? Hääl muutus küll rahulikumaks, aga kuna ta järele ei jätnud, otsustasime tsekkima minna, mis värk on - haa, hommikujooga! Selgus, et see oli maru hea sissejuhatus hip-hop tantsule, mida me pool tundi hiljem Taaliga tantsima sattusime. Peaks iga hommik hakkama hommikuvõimlemist tegema ja paar tantsu tantsima - fiiling on pärast seda maruhea :)!


Võib öelda, et nädalavahetus kokku oli marumuhe, täis häid kontserte ja vingeid inimesi. Et ülevaateid toimunud kontsertide kohta on igal pool juba niigi piisavalt, siis ma sellel teemal siinkohal pikemalt ei peatu - ütlen vaid, et minul oli neid mõnus kuulata ja vähemalt minu hinnangul oli päris tegija värk :)!

Lõpetuseks pilt meres plätserdamisest ja Gretest koos tema mehe uue autoga.

Otse-otse-PAREMALE-PAREMALE!!!!

Ehk kuidas me Janika maal jaanipäeva ja Janika sünnipäeva tähistasime.
Talle omaselt oli Janika orgunninud asja nii, et äkšen käis kõik kolm päeva jutti ja sööki oli mägedena. Nii, kui me olime oma autotäiega kohale jõudnud ja mašiinast välja kepsutasime, pidin ma tõestama, et ma ikka oskan rõngakest puusade peal keerutada. Kui see tehtud, ei olnud mingit mahaistumist, vaid kohe orienteerumisvõistlus tiimidena. Tasavägisest ringirallimisest on mul siiani jalad kriimustatud ja katkised, aga võitsime! Haa! Paar võistlust veel ja oligi aeg rändtsirkus randa kolida ja lasta uutel geniaalsetel ideedel lennata. Üks neist oli näiteks selline:

Pärast veel võimas eeljaanituleke ja Saladuste lugemised ning oligi juba päike tõusmas ja aeg veidikene unetunde koguda, et hommikul päästemissiooni läbi viima asuda. Nimelt oli öösel nõnda võimas tuuleke olnud, et telk, mis muidu paistis eelmisel päeval veel pealtnäha täiesti tavaline telk, oli otsustanud digimuutuda vesiroosiks. Uhke värk!

Ma saan küll aru, et igaüks peaks saama olla see, kes/mis ta tahab olla, aga meil olid siiski teised plaanid selle telgikesega, nii et hommikune esimene ülesanne oli talle selgeks teha, et ta võiks siiski vähemalt veel paar päeva telgina käituda. Mõeldud/tehtud ja juba samal õhtul sai DJ Janika selle telgi mõnusas varjus taustamuusikat valida.

Ja mis teema selle otse-otse-PAREMALE-PAREMALE asjaga on? Noh. See on uus ja vinge mäng, mille Janika täitsa ise meile kohapeal välja mõtles. Võiks öelda, et sellest mängust sai lausa õhtu hitt. Kes soovib kodus järele proovida, siis see käib nii: mõlemast võistkonnast valitakse üks, kes paneb silmad kinni ja teine, kes teda juhendab. Noh ja edasi on juba lihtne - see, kellel on silmad kinni, teeb teise meeleheitliku "VASAK-VASAK-OTSE-PAREMALE!!!" karjumise saates võimalikult kiirelt ringi ümber tiigi. Või noh...võiks siiski mitte just nii kiirelt teha. Meil näiteks läks täpselt niimoodi, et juba esimestel võistlejatel oli selline võiduhimu sees, et esimese kurvi peal lendas üks võistlejatest tiiki. Võib öelda, et järgmised ringid tehti juba vähe rahulikumalt ja ettevaatlikumalt.

Sealt edasi tuli juba mõnusa live-muusika saatel lõkkeõhtu ja imekombel oli jälle hommik koos grillimise ja muude võludega käes. Janika, kiidan su fiestat - oli jaanipäev nagu jaanipäev olema peab! Jään su järgmist sünnipäeva ootama :)!

PS! Kes veel ei teadnud, kui palju ma kaalun, siis kui ma täie lennuga Jaksi ja Joosepi peale maandusin, ütles Jaksi malbelt "Nele, sa oled nagu lilleõieke!". Guugeldades leidsin ma igatahes, et lilleõieke kaalub alla ühe grammi. Vot sulle siis. 

Ja jälle aastake juures

NAGU NIUHTI! olen ma juba 23 saanud. Ja võib öelda, et uue numbri lõi seekord ette võrdlemisi suure fiestaga. Ma olen nõnda-nõnda õnnelik, et inimesed mu ümber on nii toredad ja vinged :). Nad viitsivad tulla mu sünnipäevale paar tundi varem, et hakkida salatit, valmistada tohututes kogustes pajarooga (pärast selle kokkamist on kulbikeerutamisest massiivsed lihased garanteeritud) ja üleüldse et aidata mul kogu seda kraami kokku osta ja koju tassida. Nad veavad kohale suure tünni vedelat lämmastikku, et teha uhke teadusteater rõdul. Nad mängivad õhtu jooksul kokku mitu tundi erinevaid pille, et sünnipäeva taustaks ei oleks tavaline raadiobiit, vaid oluliselt toredam live-muusika. Nad trollivad, nagu jaksavad - miks ma muidu pidin emmele hommikul seletama, mis põhjusel meil garaažis kaks kana on. Ja otseloomulikult soovivad nad mulle ainult head - miks muidu sain ma sünnipäevaks laskumise Türisalu pangalt? Nad küpsetavad mulle imearmsad koogikesed (kaks poissi kusjuures ei olnud kunagi varem ise kooki küpsetanud - pfffft, raudselt valetasid. Need koogid olid liiga head selle jaoks!). Nad hoolitsevad selle eest, et ma pärast kogu seda tramburaid saaksin лаавакивимассажаис lõõgastuda. Ei saa mainimata jätta, et Allan hoolitseb selle eest, et mul alati vinge rahakott oleks - jään viie aasta pärast järgmist ootama :D! Sellel poisil stiilitunnetust on :). Ja mis kõige vingem ja olulisem - nad aitavad mul öösel/hommikul kogu selle segaduse ära ka koristada :). On ju põhjust nõnda-nõnda õnnelik olla :)!

Ja muideks - rõdu jäi seekord terveks! Ju sai piisavalt tugev ehitatud, jeesjees!

Paar pilti ka illustreerimaks seda juttu:

Ülemisel pildil füüsikud hoos oma katsetega ja alumisel pildil katse tulemus - pesukausitäis megamaitsvat jäätist :)

Poiste tehtud koogid. Ei saa mainimata jätta, et oli siiski veel lisaks nendele ka ehtsa professionaali Heleene poolt tehtud megamaitsev kook :)

Kas mulle meeldib live-muusika või jaa?

Saage tuttavaks, need on Ne ja Le. Minu kanad. Praegu nad elavad sisse maaellu ja saavad teiste kanadega sõpsideks, ma loodan et neil õnnestub see hästi :)

Aitäh-aitäh kõigile, kes kohale tulid ja kes mind muidu meeles pidasid :)!

Natuke tudengipäevadest

Ma nüüd see aasta nõnda pikalt ja detailselt ei hakka kõike kirjeldama, kui eelmisel korral - võtan lühidalt kokku paar pärlit.

Kindlasti üheks suureks pärliks oli traditsiooniliselt tudengiekstreem koos rõõmurattaga, mis nägi välja täpselt selline (kuna mul ei ole just eriti palju pilte veel, siis panin siukse pildi, kus ei ole küll meie võistkond peal, aga poindist saab päris hästi aru):

Me Kaarliga kolisesime seal sees ja Hannes lükkas korraliku hoo sisse - ma ei tea, kuidas Kaarliga lood on, aga minu põlvi kaunistavad igatahes sellest rõõmurattakesest armsad rõõmusinikad. Jah, rõõmu kui palju! Hoolimata mõningatest viperustest sai meie vahva tiim tubli teise kohta, mis on täpselt ühe koha võrra parem, kui eelmisel aastal, nii et järgmisel aastal lihtsalt PEAB tulema esimene koht! Jah!

Juba sama päeva õhtul toimus öötantsupidu, kuhu vedasin kaasa ka oma sakslasest sõbra Benedikti. Kui ma eelmistel aastatel olen sellel üritusel peamiselt piirdunud niisama pealtvaatamisega, siis seekord jäi tantsimata umbestäpselt 2 tantsu ja ülejäänud aja kepsutasin rõõmsalt kaasa ning õppisin innukalt samme selgeks. Sedasama tegi Bene ning peab tõdema, et poisil tulid Eesti rahvatantsud päris hästi välja. Ühtlasi saime seal tantsupeol Karmeniga tuttavaks veel ühe sakslasest noormehega, kes hetkel töötab Tartus. Kuna ta oskab veidike (või siiski võrdlemisi palju, nagu tundus) eesti keelt rääkida, olid tal vahvad elamused öölaulupeolt, mida ta kirjeldas nii "And then I was there, singing nanananananana, saksad surevad....WTF is this shit!??". Hehe :D.

Ära ei saa ka unustada volbriööpidustusi, mil mina plaanisin algselt marurahulikult olla ja näiteks õppida või raamatut lugeda. Raamatulugemisplaanidega läks täpselt nii, nagu ikka läheb ning põhiline ärarääkija oli Maarja-Liis, kes väitis, et ilmtingimata peab minema korporatsioonidesse peole - aitäh talle selle eest :)! Kleit selga, kontsad alla ja peole! (endal oli ka hämming: kui üritasin meelde tuletada, millal ma viimati kleidi ja kontsadega olin, siis võttis ikka täitsa kohe mõtlema ja väga tõenäoliselt oli see kunagi eelmise suve alguses, ehk umbes aasta aega tagasi). Fiiling oli hea, peod rohkem kui vinged (kõik ilusti kleitide ja ülikondadega ja fiestad kestsid hommikuni) ning et peol veel eriti muhe lõpp oleks, serveeris Maarja-Liis mulle, Mardile, Dagnyle ja Teelele päiksetõusu saatel varajast hommikusööki. Pidu nagu üks pidu olema peab :)!

Üritusi ja melu oli muidugi oluliselt rohkem, aga kes teist ikka nõnda palju lugeda jõuaks, nii et ma soovin teile parem siinkohal naeratust näole ja sära silmadesse :)!

Tantsin nagu looooooooom!

Eile sai lausest "Tantsi nagu keegi ei vaataks!" sujuvalt "Tantsi nagu ise ka ei vaataks..." ja nii ma täna traumapunktis diagnoosiks parema jala deltasideme venituse sain. Veits piinlik oli seletada neile seal "Noh, ma tantsin veidi...hoogsalt...". Ma nüüd ei teagi, kas peaks vahetama jalanõusid või tantsimisstiil: siuke emma-kumma värk on...

Ma ikka kohe oskan!

Miiiiismõttes ei saa kõike korraga ja hästi palju???

Siinkohal võlgnen ma vabanduse oma õpikutele, slaididele ja muudele nohikutegevusega seotud atribuutidele, kelle jaoks ei ole ma viimasel ajal piisavalt aega pühendanud. Ja seda kõike selle pärast, et ma olen põhimõtteliselt lulli löönud juba viimased umbes kaks nädalat. Mingil määral süüdistan kindlasti Mel'i, kes on nõnda jobu, et helistas peaaegu iga päev umbes lõuna paiku ja väitis, et kooki on vaja süüa (mille tõttu võite isegi arvata, milline ma nüüd välja näen...). Ning kuna ma iga päev kooki söön ja ühel päeval selle vea tegin, et kaalule astusin, siis oli ju vaja hakata rohkem trenni tegema. Ja see võttis ka aega.

Aga see selleks. Mis ma ikka neid mitte-õpiku-taga veedetud minuteid taga nutan, kui selle asemel sai ometi kõike vahvat ja toredat teha. Näiteks kuulsin ma üle hulga aja ära kodulaulu (mis teadupoolest tähistab peo lõppu...), mis polnud nõnda-nõnda ammu mu kõrvu paitanud, ning mida on ikka vahva väsinult kaasa ümiseda. Siinkohal fun-fact: kes taipas sarnasust Hiiumaa-peoga? Ju neil kombeks on hommikuni meeldivat seltskonda nautida, sest ka seekord oli tegemist Luusuga, kellele oli külla sõitnud Hiiumaalt ta väike õde. Nad ikka oskavad!

Muideks. Testisin tänasel trennil oma fääntsu telefoni veel fääntsumat app'i, mis salvestab treeningu nõnda uhkelt, et ma saan hiljem netist mäpi pealt vaadata, kus ma täpselt jooksin (kui ma mingil imelikult põhjusel peaks nii mõttemullis sees olema, et ise ei mäleta...), palju ma täpselt jooksin ja kui ma väga eputrilla tahan olla, siis võin trenni ajal veel pilti ka teha ja trenniandmetele lisada. Lahe! Järgmisena proovin selle asja pulsivööga ühendada ja siis võiks järgmisena näiteks rösterit proovida või külmkappi või akutrelli või midagi - tänapäeva tehnikal ei ole piire! Ju ma siin annan teada, kuidas läks!

Ja et kaootilisust hoida, siis mis värk sellega on, et kui muidu punne polnud, siis nüüd tuli nii võimas variant, et nina on reaalselt paistes ühelt poolt? Kas ma tahtsin krõll välja näha vä?


Naeratage üksteisele ja lugege näiteks üks raamat läbi!

Mõista-mõista, mis see on...

Ei saaks öelda, et vahepeal midagi toimunud ei ole - on küll! Samuti ei saa kohe mitte väita, et ma vahepeal kuidagi tobedalt feilinud ei oleks - olen küll! Alles eile see oli, kui ma kooli minnes bananat süües muhkliku jää peal sujuvalt pikali vajusin. Ma ei teagi, kas tänu eelmise kevade maasvõitluse kursusele või minu suurele tagumikule, aga millegipärast oli kukkumine nõnda pehme, et haiget ei saanudki ning sain muiates ja "no normaalne!" tõdedes edasi jalutada ja rahulikult jätkata banaani söömisega.

Igatahes pole ma millegipärast siia sattunud kõigest rääkima ja no ju siis ei pidanudki - mis oli see oli. Küll aga teeks Meelise teadmistest ajendatult siin väikse küsitluse ning selleks keerukaks küsimuseks on: "mis pill on solfedžo?" Kõige mahlakamate õigete kirjelduste vahel loosin välja auhinnaks pätsi täitsa minu enda poolt küpsetatud leiba. Nii et andke tuld!

Lisaks mainiks ära, et mulle kohe täitsa meeldivad meie teisipäevased kohvihommikud Dagny pool :)! Nii muhe, et nii minul, Dagnyl kui ka Maarja-Liisil algab kool teisipäeval alles kell 12 - selline pikk hommikusöök koos tassi hommikukohvikesega on täpselt see, mis toob naeratuse näole ja ilusa alguse päevale! Kadestage kõik, kes te kell 8 kooli lähete! (ja noh...sellele ärme süveneme eksju, et ma pärast kella 18'ni koolis olen :D)

Lõpetuseks pilt nädalatagusest lazers-peost ja Vaido sünnipäevast:

Nohik vabal ajal.

Algusesse natuke nohikujuttu. Kellele väga igav tundub, rulligu kohe julgelt edasi! Nagu ma siin juba korduvalt maininud olen, siis oli meil imevinge marketingieksam, mille jaoks ma nautisin öiseid tunde raamatukogus, katsetasin erinevaid tehnikaid (õpiku lugemine, õpiku kõrval magamine, õpikuga tuule lehvitamine, õpiku lugemine tagurpidi, piltide vaatamine...KÕIKE!), kasutasin kõikvõimalikke abivahendeid (MSN, FB, ajalehed (nende kõigi mittetsekkimine otseloomilikult!!); kohv, coca-cola, tee ja mida kõike veel) ning olin muidu roosa ja rõõmus. Ja hea on, et ma seda kõike tegin! Kui tulemustefaili lahti võtsin, ei sarnanenud pilt seal just eriti sellele tavalisele normaaljaotuskõverale, mis olema peaks, vaid oli ikka korralikult vasakule kallutatud graafikuke. Eksam iseenesest ei olnud midagi ülemõistuse rasket, aga hindamine...haa! Kui ma õigesti kõigest aru olen saanud, kukkusid selle eksami läbi 47 ja positiivse tulemuse said 58 koolijütsi, mis on selgelt kuidagi natuke liiga karm värk. Üks keegi väga õnnelik (või siis tark, eksole...) inimene suutis isegi A saada. Ja ma veel kuulsin kuskilt varem, et tegemist on päris-päris lihtsa ainega.

Ma loodan, et ma tean oma tulemusi ikka õigesti ja kui see nii on, siis suutsin ma täpselt oma eesmärgid täita - rootsi keel A ja marketing C :). Skoor!

Kui juba nohikujutule teema läks, siis mainiks ära, et praegu on mul kohe eriti vahvad ained. Kohe nii vahvad, et see semester küll sellist nalja hästi teha ei saa, et ma nüüd läheks nädalaks ära kuskile või midagi.

Aga. Kuidagi peab ju vaimu vahepeal virgutama ja selleks sobib ideaalselt näiteks trenn - miks mitte siis juba teha postist üles kiirenduslõike!?

Või jälgida ümberringi toimuvat freakshowd, mille eesmärki või põhjust ma ei saanudki teada:


Aga noh...samas, miks mitte tulla kluppi keefiripakina, sõjamaalinguga või vangiks maskeerituna?

Või siis tegeleda minu lemmiktegevusega...SIGATSEDA!!

Müür igati uhke ja ilus! Ma oleks tahtnud hommikul Nigeli nägu näha, kui ta oma toast välja üritas murda, aga no eeskujuliku nohikuna olin mina ammu juba koolis, kui tema lõpuks ometi üles suvatses ärgata.

Endiselt - naeratage üksteisele :)!

What a night!

Oma viis päeva olin juba siuke pooltõbine olnud ja eile otsustasin, et aitab kah - küll värske õhk asja paremaks teeb. Google maps lahti, väike taustauuring ja selgus, et meist kuskil 13 kilomeetri kaugusel asub raba laudteedega. Miks mitte!? Pool aega otsisime muidugi linnuvaatlustorni, mis lõppkokkuvõttes oli täpselt selline, et kui tal kõrval seisad, siis imestad "Kuskohas see torn nüüd siin asub??".

Kuna Benedikt on täielik jõulufänn, siis ta oli otseloomulikult termosetäie hõõgveini kaasa võtnud, et minimatka keskel väike piknikupaus teha. Ise ta väitis, et tema jaoks hakkas eile pihta jõuluperiood. Ma siiralt loodan, et see meie elutuppa jõululaada püstipanemine koos põdrakujude ja muu asjakohasega oli ikka nali, mitte reaalsus.


Pärast metsaskäiku oli selline mõnus magus väsimus peal - täpselt nii nagu olema peab (oma rolli mängis ka kindlasti see, et üle hulga aja algas mul eile kool kell 8)! Nii et ma mõtlesin, et teen rahuliku õhtu raamatu seltsis ja kuskile minema ei hakka (tol hetkel ma ei mõelnud muidugi selle vapustavalt laheda disko peale, mis allkorrusel iga reede on ja mille tõttu nagunii poleks rahulikult oma toas saanud lugeda/magada).

Igatahes segas mu plaani totaalselt tõsiasi, et teise korruse mehhiklastel oli halloweeni tarbeks uhke komplekt näovärve muretsetud, sest kui juba nii vinge asi on, siis peab ju ära proovima.

Ja väga loogiline, et kui oled juba endale mingi jama näkku teinud, siis tuleb seda kellelegi näidata, muidu oleks ju ilmaasjata! Selleks puhuks sobisid väga hästi linnatänavad ja Skeppsbroni ühikas. Olgu siinkohal ära mainitud, et ma olen väga õnnelik, et ma elan justtäpselt Deltas, mitte seal! Sellest olenemata oli eilne pidu seal võrdlemisi võimas. Vastu tulid igasugused erinevad kollid, zombied ja muidugi nunnakostüümidega mehed (wtf??). Muuhulgas põrkasin peolt koju tagasi tulles väljas kokku Bruno Marsiga (oli ka aeg!) ja ma võin öelda, et ta on päriselus palju lühem kui videotest tundub.

Sellesmõttes oli värk päris edukas, et bussipeatuses mingi tsikk hakkas kiljuma ja muidu ka tänaval paar inimest jäid vahtima. WIN!

Lõpetamine, lõpetamine, lõpetamine

Huhh, nüüd peaks nende asjadega vist valmis olema. Pea juba nii lõpetamist täis, et mõte liigub ikka vägisi sinnasuunda. Ühel varajasel (okei, hilisel) hommikutunnil ühes Tartu pubis küsis mööduv väga ebakaine noormees "Kas sa oled ka midagi lõpetanud vä?..." (tegin vastu vaid küsiva näo ja olin peaaegu valmis vastama, et ma see aasta veel ei lõpetanud, aga siis ta tegi asja lihtsamaks ja jätkas oma küsimust) "...näiteks poolese Laua Viina või midagi??". Sellele küsimusele sain vähemalt kindla "Ei!" vastata :).

Öösiti on üldse inimesed nii omamoodi ja huvitavad. Näiteks ühel päeval istusime Rüütli tänaval ühes väga popis kohas mõnusalt rahuliku seltskonnaga, kuni järsku meie ringikesest ühe noormehe juurde lendas kohale võrdlemisi kogukas neiu, kes hakkas oma mitte just eriti vaikse häälega koheselt meeletult räuskama. Tal vist otsest põhjust polnudki, aga põhjuse puudumise korvas ta väga osavalt suure sõjakuse ja tühjade argumentide kiire pildumisega. Uhke värk! Välja nägi kõik umbes nagu vaataks teatrit, nii et mina olin rahul: poiss üritas rahulikult väikeste naeruturtsatustega neiule vastu rääkida, aga see läks selle peale üha rohkem ja rohkem närvi. Asjale andis vunki veel juurde selle tsiki selline pluus, millest rinnad põhimõtteliselt kohe välja hüppavad - üleüldse polnud see pluus just eriti kattev. Igatahes kui ta lõpuks suure ruigamisega ära läks, pahvatas koheselt üks teine noormees meie seltskonnast välja teda juba terve vestluse painanud küsimuse :"Kust sa seda Nuff-Nuff'i veel tead??", mille peale esimene noormees vastas "Me olime korterinaabrid kuu aega" "Kus?? Õlest ehitasite maja vä??". Ma vaagisin natuke omaette just toimunud sündmust ja jõudsin järeldusele "Kosmiline naine...", mille peale noormees, kellele endiselt ilmselt meeldis küsida, uuris kohe "Mis mõttes? Selles mõttes, et tal on oma gravitatsiooniväli vä?". Noh...põhimõtteliselt :D.

Aga. Lõpetamised. Eelmine postitus jäi vist sinna pooleli, kus ma läksin kodu peale münte ja sente otsima. Noh...leidsin igatahes piisavalt, et mõlemale lõpetajale osta kena roosikene, nii et probleem oli lahendatud. Liisi küll esialgu ei tundnud mind ära, aga pole hullu - ta vist polnud mind väga kleidiga nägema sattunud enne. Liisiga pildid-värgid tehtud (mida mul kahjuks enda arvutis pole, eksole), suundusin Nõkku Kristoferi lõpetamisele. Jõudsin perfektse ajastusega muidugi, nii et aktust vaatasin 2 minutit ja olin esimene õnnitleja. Kuna ma olin ka perepeol kohal ilusti, siis need sugulased, kes mind enne näinud ei olnud, uurisid Marliisilt poolsosinal: "Kas see on Kristoferi pruut vä?". Kuigi oleks olnud vinge natukeseks intriige tekitada, rahustasime nad siiski maha ja seletasime, et nii hull see lugu ka nüüd pole. Sellegipoolest näeme me kahtlemata äraütlemata armsad välja, eksole:


Järgmisel päeval oli minu kalli Katre lõpetamine :). Ongi nüüd sellest tsikist saanud näitleja! Pidu, mis pärast ametlikku värki tema noormehe vanemate pool toimus, oli ikka tõeline simman! Vanaemad-sõbrad, kõik segamini (kokku kuskil 25 inimest), 20 kilo liha (suitsutatud kana, mmmmmm :)), lõke koos laulvate inimestega selle ümber, torupill ja labajavalss ning muidugi setude puskar hansa. No oli vinge! Mingi hetk tekkis laua ümber vaidlus, kui kange see hansa on ja kõik hakkasid oma variante pakkuma (varieerus 40st kraadist 70ni). Vaidluse lõpetas Heimari isa oma imeaparaadiga - mina polnudki enne näinud, et on selline asi, mis mõõdab vedeliku alkoholisisaldust. Igatahes oli joogi kanguseks 57 kraadi - päris vänge kraam! Muheda naeratusega ja heade emotsioonidega sõitsin lõpuks koju tagasi, oli vahva :)!

Pärast seda tuli Allani lõpetamine. See mees sai ka lõpuks oma bakalaureuse tehtud :D. Kui ma endale teed rajasin inimeste vahelt läbi trügides, et Allanit õnnitlema minna, kummardus üks noormees täpselt ja virutas mulle kanniga. Ma nüüd ei saa ju ometigi mainimata jätta, et see oli Lauri Pihlap. Tunnen ennast nüüd nii erilisena, et lasen ilmselt oma külje ära raamida.

Pärast Allani lõpetamist suundusime kohe Tuulega ja minu vanaisaga Agnese sünnipäevakinki otsima - sellel tsikil oli samal päeval jalgratas eksami ajal kooli eest ära varastatud, nii et ilmselge, mida talle kinkida tuli. Mina muidugi algselt asjast midagi ei teadnud ja oleks juba peaaegu midagi suvalist kinkinud, aga kui Tuule mulle keset päeva helistas ja jutu ära rääkis ning küsis, kas ma ühineda soovin, olin ma muidugi nõus! Tsekkisime poes ringi ja leidsime ühe, mis tundus sobivat. Et asi vingem välja näeks, suundusime sellega Tuule aeda ja hakkasime tuunima:

Lõpptulemus sai minu arvates igatahes päris vinge:

Väga tore oli näha sünnipäevalapse siirast rõõmu :)!

Täna oli Kaia lõpetamine. Aktus venis, nagu ikka, aga lõpuks ta läbi sai! Kõht oli mul muidugi meeletult tühi, nii et pärast lillede andmist ruttasime terve seltskonnaga Kaia juurde šokolaadiga maasikaid sööma ja ju ta ise ka kunagi järele jõudis. Kõigepealt oli suurepärane fotoshuuting:

Ja siis sai Kaia kätte oma vinge läpaka. Põhimõtteliselt saab nüüd igal pool kodus ja kasvõi rõdul feissbukki minna! Uhke värk.

Aitab lõpetamistest, nüüd on aeg kõigeks muuks, näiteks selleks:

Palun mulle motivatsiooni!!

Täna istusin maha, et kirjutada valmis üks essee. Iga minut vasardas peas mõte "tahaks hoopis pikali visata...". On kellelgi äkki veidi õpimotivatsiooni üle? Mu oma peidab ennast kuskil, on alles vigurvänt! Ju ma ta üles leian! Kuu ja vähem kui kahe nädalaga peab igatahes kogu selle koolihuumori valmis saama ja saab loodetavasti suvega alustada :).

Muidu vabal ajal otsustasin demonstreerida, kui kõva trikimutt ma ikkagi olen. Järgmisel päeval tundsin ennast küll nagu pensiokas - lihased olid kanged ja hääl oli kähe, aga noh, vähemalt katki ei kukkunud ennast kordagi :)! Video sellest on siin:

Video tegelt polnud ainult selle jaoks, et ma saaksin jätta muljet nagu ma midagi oskaks ka, vaid ikka palju üllama eesmärgi jaoks - Meelise sünnipäevaks oli vaja teha järele ühte Madonna videot. Täispikka videot ma teatud põhjustel siia panna ei saa ja ega ma seda nõrganärvilistele ei soovita kah! AGA, nagu ma mainisin, oli see Meelise sünnipäevaks, nii et järelikult pidi ju ometigi pidu ka olema. Jaa! Ega see mees juba pidu tegemata ei jäta. Algselt oli plaan minna tema sünnipäeva puhul Rootsi kruiisile (jah, jälle), aga õnneks jäi see ära: keegi kavalpea oli terve laeva endale kinni pannud. Justnimelt õnneks oli see sellepärast, et siis läks käiku palju vingem variant: Meelis viis läbi oma noorenduskuuri Ilumetsa metsamajas. Oli kahtlemata muhe koht! Enne seda oli muidugi kohustuslik poeskäik, kus Meelise põhimõte oli "Peaasi, et puudu söögist ei jääks!". Ega ei jäänud ka. Mina, kes ma mõtlesin sinna metsa minna kerget salenduskuuri tegema, feilisin armetult - pole ammu nii palju söönud, kui nende kahe ja poole päeva jooksul... Eriti nautisin ma aga hoopiski laupäeva hommikut. Ma armastan hommikuid, kus lihtsalt istudki mitu tundi toredate inimestege laua taga, sööd pikalt-pikalt hommikust, jood teed ja räägid juttu. Nii mõnus :)!

Lõpetuseks väike näide Meelise parandamatust optimismist: laupäeva hommikul oli väljas sombune ilm vihmasajuga, see lillelapseke vaatas rõõmsalt aknast välja ja teatas:"Näeee! Isegi vihm on meid minu sünnipäeva puhul tervitama tulnud!"

PS. tudengipäevad hakkavad nädala pärast! Tulge kõik lustima!

Fun, fun, fun, fun. Konstantne randoomsus.

Eile läksin Piretile ja Dagnyle külla. Selle asemel, et midagi asjalikku teha, läksime Dagnyga hoopiski peole, Trehvi Jam Sessionile. Pireti jätsime otseloomulikult bakatööd kirjutama, tubli tüdruk on! Väga muhe oli igatahes, meie suureks rõõmuks tuli esitamisele ka unustamatu hitt, mida olen ka siin blogis paar korda juba maininud (no see laul on ju ometigi nii hea, et teda peabki iga nädal vähemalt korra mainima!!):
We so exited. Natuke aega kuulasime erinevaid huvitavaid esinejaid poolimproviseeritud paladega ja siis oli aeg juba järgmisse kohta edasi minna - me oleme ju ometigi nii tahetud tšikid, et ei lasta rahulikult õhtu jooksul ainult ühes kohas peol olla! Nii, kui sinna kohale jõudsime, nägime kohe Piretit. Ta seekord ei kirjutanudki öö otsa bakatööd.

Kuna pidu EI OLNUDKI stiilipidu, otsustasime Piretiga selle fiestakese ise sujuvalt muuta stiilipeoks pealkirjaga "Vargad ja ohvrid" (või noh...asjade käik lihtsalt viis selleni). Et asi ikka õige välja näeks, oli vaja kähku ennast tuunima hakata. Sattusime oma esimese ohvri juurde, kes jäi mõneks ajaks ilma oma kellast ja telefonist (telefoni tagastasin talle juba tunnikese või poole pärast, kui mingid tšikid helistama hakkasid - ei viitsi ma pärast mingeid jamasid klaarima hakata!). Kell kätte saadud, oli vaja muidugi see hetk jäädvustada. Pildil olen koos mitte just väga kurja ohvriga. Juhin tähelepanu vingele kellale (see on ikka kõige tähtsam sellel pildil)!
Kui mina olin ilusti tuunitud uue vinge kellaga, otsustas Piret kiirelt järgmise ohvri leida. Noormees ülikonnaga sobis selleks puhuks ideaalselt! Hall pintsak nägi Pireti seljas päris... eee... omapärane välja. Tunnikese või poole (jah, mul oli uus ja vinge kell, aga no kes sealt ikka aega vaatama hakkab! See oli ikka muidugi ilu pärast!) pärast väitis pintsakuta noormees igatahes, et tal on hädasti oma riideesemekest tagasi vaja, mille peale Piret demonstreeris suurepäraselt, et majanduslikku mõtlemist tal jätkub:
Noormees:"Äkki ma saaksin oma pintsaku tagasi..."
Piret:"EI!"
Noormees:"Aga mul on vaja..."
Piret:"EI!"
Noormees:"Ma toon sulle palju shotte selle eest!"
Piret"Mitu?"
Noormees:"Mitu sa tahad?"
Piret (pikemalt järgi mõtlemata):"Neli mulle, neli Nelele!"

Milline vinge naine! Diil tehtud, poiss sai pintsaku tagasi ja tuli Jägermeistrishottidega oma lubadust täitma. Piret oli ilmselgelt koguseid öeldes natuke liiga optimistlik. Et on ammu teada tarkus "suur tükk ajab suu lõhki", otsustasime me mõlemad igaks juhuks pärast kolmandat shotti, et neljandat meil küll vaja ei lähe. Selle asemel läksime hoopiski tantsima! Tantsuplatsi ääres istus see sama noormees, kes enne unustamatut hitti esitas ja no kuidas ma saan ometigi sellise šarmantse härraga jätta sõbrapildi tegemata?

Pildilt on muidugi väga hästi näha, et stiilipidu on täies hoos jätkunud! Piret on ära varastanud minu kena rohelise ruudulise pluusi (üritasin vastu protestida, aga selle peale viis ta mu vahva pluusikese hoopiski kuskile kaugele ära) ja vastutasuks olen ma saanud patsikummi (käe ümber), mille Piretilt varastas noormees, kellelt mina varastasin kella ja ta on natukeseks ajaks selle patsikummi minu kätte hoiule andnud (see on muideks Pireti AINUS patsikumm - milline tähtis asi!). Ääretult vajaliku aksessuaarina on kell mul muidugi kohusetundlikult käe peal!

Lõpetuseks päeva tarkusetera, mille peale ma tulin täitsa ise, viies läbi käitumisvaatlust (katseisikuks oli Dagny): kui minna kell 6 magama, siis pole just väga raske kella üheksane äratus sisse magada!

Trikimehed

Käisin täna klubis üle päris pika aja. Mulle on alati meeldinud jälgida, kuidas barmenid trikitavad - uhke värk ju ometigi! Samas sellist trikki, mida ma täna nägin, polnud ma enne veel näinud! Tegi mulle klaasi valmis minu suurepärast mineraalvee jää ja apelsinilõiguga ning kui ma maksmiseks talle viieeurose ulatasin, kortsutas ta selle rusikas täiesti kokku ja naeratas mulle kelmikalt. Ilmselgelt olen ma ajast veidi maas, et ma kohe pihta ei jaganud, kui vinge trikk see ometigi on! Hämmingus, nagu ma olin, jälgisin, kuidas ta natukese aja pärast selle rahatähe jälle sirgeks üritas teha, et seda üldse kassasse panna saaks. Pole paha! Ja et väheks ei jääks: ei möödunud minutitki, kui oma triki tegi ära DJ - käis mingi kõmakas ja muusika jäi vait. Selline klubiõhtu siis...elu nagu filmis!

"Kuradi karu, raisk!!"

Nädalake tagasi asusime Hannula, Karmeni ja Kaiaga Tallinna poole teele, et minna Rootsi kruiisile...

Auto pargitud, söögid ostetud, sadamasse kõnnitud, check-in tehtud, laevale kõnnitud...või siis ka siiski mitte nii ladusalt! Check-in'i jõudsime tervelt kümneminutise (tegelt isegi 12) varuga, mis on meie puhul tegelikult päris suur saavutus. Tundus, et aega jääb üle maa ja ilm. VALEEE! Tekkis korralik segadus, minutid tiksusid, närvilised telefonikõned, aega 6 minutit, veel närvilisemad telefonikõned, noormees kassast lahkub, aega 1 minut, noormeest kassas endiselt pole ning lõpuks kaunis naishääl teatamas "Tähelepanu, reisijad, pääs laevale Baltic Queen on lõppenud!". No kurat, mõnitab vä?? Vaatasime üksteisele otsa ja muigasime vaikselt. Paari minuti pärast jõudis noormees kassast tagasi, ütles meile naeratades "Vedas teil, jookske nüüd!!" ja ulatas piletid. Jees, saimegi kruiisima!

Laevas läksime oma vingesse aknaga kajutisse ja mõtlesime mis edasi. Üks oli kindel, üllatusmängust võtame osa!! Olekski ilmselt võtnud, kui me seda maha poleks maganud :)

Vähemalt loteriist võtsime osa: Kaia võitis minu suurepärast õnnekäega võetud piletiga kotitäie sööginänni ja ühe mängukaru. Pärast seda otsustasin esimest korda ära proovida ruleti, tundus maruhuvitav. Istusin laua taha maha, Kaia surus oma vastvõidetud karukese mulle sülle lausega "See on õnnekaru!!" ja ruletiratas hakkas keerlema. Ilmselgelt Kaia pani veits pange. Kogu mängupandud raha kaotasin hetkega ära. Tulime ruletilauast ära, toppisin mõmmikese Hannula kätte ja Hannula vaatas teda punnis silmadega ning ütles siira vihaga "Kuradi karu, raisk!!". Ja oligi meil terveks reisiks patuoinas olemas, keda süüdistada, kui midagi valesti oli :).

pilt 1: Kaia mu süles, Hannula mu seljas ja Karmen peidab pooleldi seljataha. Võidetud vein käes ja puha.

Hoolimata sellest, et Karmenil on meist neljast kõige tumedamad juuksed, suutis just tema blondi momendiga välja tulla:
mina: "30 aastasel ei saa ju olla 20 aastast last!"
tema: "JAAAA!...Oot, miks ei saa?"
einoh, tubli :D!

Tekkis ka suurepärane alternatiiv sõnale varastama. Hannula tuli silmade särades kajutisse kõrtega ja kui ma küsisin, kust ta need sai, vastas ta "Baarist tasuta võtsin! Või noh...varastasin."

Tagasitulles testisime Karmeniga, kas on võimalik trepist alla hüpata või mitte. Hiljem kunagi lisan sellest video ka :).

Tagasitulles olime ka nii palju tähelepanelikumad, et ei maganud üllatusmängu maha (või noh, ma viimasel hetkel avastasin, et oiii kell nii palju juba). Võitsime kamba peale 3 väikest pudelit veini, ühe šampuse, 3 Tallinki šokolaadikomplekti, ühe suure šokolaadi ja uue kruiisi kahele (see oli Hannulal). Päris muhe :).

pilt 2: Hannulaga tantsuplatsil

Üldiselt oli üsna vahva reis!

Milline diivan!

Täna oli meil järjekordne perepidu. Hakatuseks otsustas mu vennake, et tuleks otsida üles telekapult, mis septembris ema sünnipäeva ajal kaduma läks. Tema lapsekesed olid puldi kadumise suuremeelselt enda peale võtnud (kolmeaastased kaksikud. Olid vägagi nõus, et nemad peitsid puldi ära ja ei mäleta kuhu). Vennal oli kindel teooria, et pult peab raudselt olema diivani vahele läinud kuidagi. Tark poiss! Tõstsime kõigepealt diivani lahti, et näha, mis sees kastis on. Hurraaa! Minu koolisõrmus, mille ma enda arvates poolteist aastat tagasi Lätti ära kaotasin. Megarahul! Kuna sealt rohkem midagi väärtuslikku ei leidnud, hakkas ta kätt suvaliselt diivani vahele toppima, et äkki leiab. Leidiski! Pult ka käes. No ja pärast, kui ta teistele rääkis, kuidas ta selle leidis, pistis ta käe uuesti demonstratiivselt suvalisse kohta diivani vahele. Seekord tõmbas ta kogemata välja juba ilusa suure roosa bumerangi! MILLINE KULLAAUK!!

Tants ja trall

Mõtlesime eile minna Hemmiga püssikasse Smilersit kuulama.

Meil oli suurepärane idee, et läheme kohale tund aega varem ja siis saab ilusti head kohad ja puha. Idee ise oli hea, teostus super, tulemus pehmelt öeldes nõrk! Läksime varakult kohale, vaatasime rõõmsalt "Oiii, kui palju vabu kohti!" ning siis selgus karm tõsiasi, et iga lauakese peal ilutseb silt "RESERVEERITUD". Nojah, mis seal ikka, ega me sellest ennast ometi heidutada ei lase! Seadsime sammud teise korruse poole. Jõudes sinna oli vaatepilt huvitav: terve teine korrus oli hõivatud ülikondades meeste poolt. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, tõusid nad kõik püsti ja hakkasid laulma. Hämming! Kuna me olime selleks ajaks jõudnud juba paar astet trepist alla minna, läksime vutt-vutt üles tagasi ja kuulasime laulu. Päris huvitav oli. Kõige võimsam oli see, kui umbes 100 meest laulsid korraga "Hakkame mehed minema!" (me lootsime muidugi, et nad mõtlesid seda tõsiselt, et me siis saaks endale heasse kohta laua). Terve Püssirohukelder kajas ja tunne oli võimas!

Saime endale mingi aeg lauakese täpselt lava kohale. Põhimõtteliselt oleks saanud Sal-Sallerile salvrätikesi pähe puistada, kui oleks tahtnud. Selle asemel aga läksime meie lava ette ja rokkisime täiega!

Pärast Smilersit otsustasime linna peale jalutama minna. Püssika ees tuli meile vastu mingi noormees ja palus salvrätti. Kui me talt uurisime, milleks tal seda vaja on, näitas ta oma sõrmenukki, millest verd lahmas. Selle peale ütles Hemmi kaastundlikult "Pane teeleheke sinna peale!". Noo muidugi! Kui ma Hemmilt küsisin, mida kuradit see veel tähendama pidi, tegi ta suurte silmadega kassipoja näo ette ja ütles "Ma tahtsin ju aidata...".

Pärast seda kõndisime linnas ringi ja nagu ikka, käis Möku ees paras triangel (küll vähe rahvast, aga siiski). Oled kuulnud seda laulu? No ja nüüd kujuta ette, et sulle tuleb öösel selline kutt vastu koos oma sõbraga, kellel on akordion kaasas. Nagu sellest vähe oleks olnud, vaatasid nad mulle täpselt silma sisse, hakkasid muusikat tegema ja laulma. Einoh, mul oli vahva :D!

Pilt1: õhtul Möku ees. Poisid tegid muusikat!

Pidžaamapidu.

Kes meist poleks väiksena vaatanud Ameerika koguperefilme ja tahtnud ka pidžaamapidu teha, sest seal ju ometigi on sellised!?

Kuna kodus pidžaamapeo tegemine tundus so-yesterday ja me kõik olime pärast laupäevast metsas matkamist ära teeninud ühe burksi ja friikad, tuli pidžaamakas ilmselgelt mäkis teha. Otsisin välja oma klassikalise "Orbitman kaariesegängi vastu" T-särgi ja ruudulised Snoopy pidžaamapüksid,jalga muhupapud ning võtsin autovõtmed ja hakkasin minema. Tee pealt korjasin peale Hannula, kes otsustas siiski tulla tavalistes riietes ning Kaia, kes oli imearmsa hommikumantlikesega.

Pilt1: pärast pikka ootamist sain lõpuks ometi oma toidu kätte.


Inimeste pilgud olid võrdlemisi sellised, mida arvata oli ning üks noormees ütles imestunud häälega oma sõbrale "Need on küll vist otse pidžaamapeolt tulnud...". Või veel! Mitte tulnud, vaid pidžaamapeole me tulimegi! Aftekas toimus raekojaplatsis, kus mingi mees telefonis sõbrale ütles "Kuule, siis on mingid magamisriietega tüdrukud purskkaevu serva peal...". Pärast seda tegi ta meist lahkelt meie fotokaga pilti.

pilt2: mõtlesin väiksele unisele Kaiale kerge värskenduse purskkaevus teha.

pilt3: raekojaplatsi võlud.

pilt4: tuttu ära, hommikul hea lähedale kooli minna.