...ehk kuidas ma neljapäeval Taalile üheks õhtuks külla läksin ja hoopis pühapäeval tagasi koju jõudsin. Niisiis, oli neljapäeva varajane õhtupoolik, kui ma pakkisin oma kodus asjad üheks õhtuks (ehk võtsin selle seljakoti, mis mul ikka koguaeg voodi kõrval minekuvalmilt vedeleb) ja läksin naiivselt Taalile külla, et aastas ikka korra ta kodukene üle vaadata ja veidikene pläkutada. Ise olin muidugi järgmiseks ja ülejärgmiseks päevaks erinevaid plaane teinud, nagu näiteks grillimine kodus ja lõunasöök Meelisega jne. Õhtu jooksul selgus aga, et salakavalal Taalil on hoopis teised plaanid ja nii ma reede hommikul Läti poole Positivusele startisin - igapäevasesse varustusse olid lisandunud roosa sädeleva miki-hiirega pluus, kolm paari sokke ja muud tarvilikku, nende hulgas ka magamiskott, madrats ja kummikud, mis mul õnneks-õnneks teenistusvalmilt viimasel ajal pagasnikus igaksjuhuks igale poole kaasa on rännanud. Täitsa vinks-vonks varustus mu meelest - üheks nädalavahetuseks kärab küll!
Läks ainult neli tundi ja juba me olimegi kohal! Et kellelegi nüüd ei jääks muljet, et me täitsa Läti-Leedu piirile pidime sõitma, siis ei-ei, mingi imega suutsime me 184 kilomeetri läbimiseks nõnda palju aega kulutada. Igatahes, jõudsime kohale ja kuna juba ammu on teada, et öösel ei viitsi keegi telki hakata püsti panema, otsustasime selle toimingu kohe kaelast ära saada. Grete sissejuhatus telkidele oli muidugi paljulubav: maas vedeles kaks telki, mille kohta Gretel oli öelda järgnevat: "See siin (markeriga erinevate maalingutega kaunistatud telk) on normaalne ja see teine on täis Muumiorg". Minu küsiva näo peole nad lihtsalt naersid - jah, ka mina ei teadnud alguses, mida väljend "Muumiorg" võiks ühe telgi kohta öelda. No igatahes nägi ta välja täpselt selline, nagu järgneval pildil on näha - olgu öeldud siinkohal, et tegemist on kuppeltelgiga:
Ma polnudki vist varem nii valu ja vatti saanud telki näinud - ristisime ta hellitavalt Püramiidikeseks. Seest nägi ta muide veel vingem välja kui väljast ja pärast malbet paduvihma olid madratsite all basseinid: puhas kunst, ma ütlen! Mitte, et seda telki nüüd palju kasutatud oleks. Esimesel ööl näiteks olin mina see ainuke nõrguke, kes powernappi vajas, pärast mida tundus juba oluliselt lahedam näiteks võrkkiikedes hängida, mitte telgis. Nii me krabasimegi hommikusöögi ja jätkasime päeva ranna juures lebotamise alal, kus parimat huumorit ümbruskonnale pakkus Grete sellega, kui ta graatsiliselt võrkkiigest välja lendas. Pole paha!
Võib öelda, et nädalavahetus kokku oli marumuhe, täis häid kontserte ja vingeid inimesi. Et ülevaateid toimunud kontsertide kohta on igal pool juba niigi piisavalt, siis ma sellel teemal siinkohal pikemalt ei peatu - ütlen vaid, et minul oli neid mõnus kuulata ja vähemalt minu hinnangul oli päris tegija värk :)!
Lõpetuseks pilt meres plätserdamisest ja Gretest koos tema mehe uue autoga.
No comments:
Post a Comment