Puutöömutt

Kui eelmise suve projektiks oli rõdukene, siis see suvi võtsin midagi vähe pisemat ette: köögilaua! Emps on juba mitu aastat vihjanud, et laud näeb veits vana omadega välja ja vajaks pisut värskendust. No ma siis mõtlesin, et mis see ära ei ole, hangin taldlihvija ja laki ja teen paari tunniga ära. Pfft, nagu ikka, olin ma naiivselt ennast ülehinnanud.

Mind assisteeris sellel päeval oma asjatundmatute kommentaaridega Piret, ja ütleme nii, et mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, miks tal ei lastud ise oma tuba remondi ajal üle värvida :D. See-eest pakkus ta ülihead seltskonda, tulles iga mõne hetke tagant välja mõne hea mõnitusega :D.

Niisiis oli kõige esimeseks sammuks rentida taldlihvija. Vedas täiega, mingi sõbralik tüüp oli seal tööl, kes minu lolli küsimuse "Nii, kuidas see asi nüüd üldse töötab?" peale ei visanudki meid välja, vaid hakkas hoopiski rahulikult seletama. Muidugi lisas sealjuures, et kui ma ära lõhun, siis pean ma neile sinna tööle tulema. Karm värk!

Edasi lakk! Mõtlesin, et sellega läheb küll nüüd kiiresti: kõnni riiuli juurde, võta lakk ja maksa ära - mis see siis ära ei ole. Pfft, kui me pool tundi hiljem endiselt riiulite vahel ringi surfasime (hommikusöögi olime muidugi vahele jätnud, sest et "Me käime ju ainult korraks ära!"), oli küll selline tunne, et kohe-kohe tuleb tüdimus peale. Aga ei tulnud! Sest et mul oli kaasas ju assistent, kes hakkas kõva häälega draamat tegema ja hüüdis üle poe "HALLOOOO! Kas keegi ometi aitaks meid!??". Läks veel 10 minutit ja siis fainalli aidati - huhh, lõpuks ometi! Sest no neid lakke, värve, peitse, puidukaitsevahendeid ja ma ei tea mida oli seal miiiiitu-mitu suurt-suurt riiulit ja ma ise oleks nagunii mingi totaalselt vale asja võtnud. Kuigi Pirru oleks kindlalt valema, ma ei kahtlegi selles!

Noh, kõigest pool sellest ajast läbi, mis ma töö jaoks plaanisin ja näe, juba ma jõudsingi alustamiseni! Selgus, et lihvimine ei olegi nii lõbus ja kerge töö, kui see pealtnäha välja paistab: käed valusad, ise juba ruigasin, saepurutolmu lendas ja Piret mõnitas - ja nii neli tundi järjest. NELI TUNDI! Hea seegi, et lakkimine läks kiiresti. Või noh, väikse vaheintsidendiga, kui ma andsin järele ja lasin Piretil proovida lakkida - eeskujulikult toppis Piret pintsli viimseni laki sisse ja alles siis taipasin ma küsida "Mida kuradit sa teed??" "Ma ei tea, ma ei ole ju enne lakkinud ja värvinud!". Ja vot siis me mõlemad taipasime, miks Piretil ei lubatud ta oma toas seinu värvida :D.

Kvaliteet on asjal muidugi küsitav (lihvimise praagid tulid välja alles pärast laki pealepanemist) ja ma ei tea, kas 5 tundi on päris see aeg, mis sellise töö peale peaks kuluma, aga vähemalt valmis sai! Heijuhhei :)!