Mul on nüüd mööbel! (ja suvisteks rattamatkadeks olen ka valmis)

Nagu eelmisest postitusest näha, siis nädal aega tagasi ostsin mina endale ratta. Sõitsin siis rõõmsalt (kann valutamas ja reied tuld purskamas) ja kui nädalaga oli 160 km ära sõidetud, otsustas see pann, et talle aitab - otsustas katki minna. Ma ei tea, kas keegi on tahtlikult jupi tuuri lasknud või otsustas see ise oma teed minna, aga igatahes see kruvimoodi julla, mis esiratast raami küljes kinni hoiab, on kadunud. Mis seal ikka, ju tuleb täna putitama hakata - homme vaja jälle kooli kärutada!

Muuhulgas on toimunud arengud kodu osas! Eelmine nädal tulime koos Michaeliga koju mingilt kooliürituselt ja otsustasime, et on aeg viia läbi suurematsorti köögikoristus (nagu tõesti, isegi uks oli nii räige rasva- ja tolmukihiga kaetud, et kui tahaks sinna märkmeid panna, siis poleks paberile liimi vajagi: viruta aga paber vastu ust ja püsib ilusti!). Mehhiko kuumimad tantsuhitid makist käima, mõlemale pudel nõudepesuvahendit ja nuustik kätte ja poolteist tundi hiljem võis päris uhke olla juba! Nagu mainitud, siis külmkappi koristama polnud mõtet hakata, sest selle pidime uue saama. Praegu näiteks on külmkapiga väga lihtne seis - seda lihtsalt pole! Nii et tsill - pole külmkappi, pole muret, et seda koristama peaks.

Teine väike murekene oli mööbli puudumine - õigemini öeldes selle IKEAst koju toomine. Pasundasin siin ja seal kõigile, et siuke häda, et tahaks hirmsasti IKEAst mööblit koju saada, aga kellelgi autot ei ole (ja 45€ kojutoomisteenuse eest tundub ka päris räige hind), kuni lõpuks üks neiu tegi vea ja poetas "Oot, aga mu noormehel on ju auto!". Haa, mis te arvate, et ma jätsin selle lause kuulmata vä? Kui nüüd päris aus olla, siis mul oli hirmus hea meel, et nad olid valmis mind aitama. Et õigeks ajaks valmis olla ja mitte nende aega liigselt raisata, tuiskasin pühapäeval täie tempoga läbi IKEA, vähemalt nii palju, kui see võimalik oli - see rada, mis erinevatest osakondadest läbi viib, on megakitsas ja kui sul on iga kahe meetri tagant paarikene, kes käest kinni hoiab ja sellega tee kinni blokib, on maru raske neist kiirel sammul prügikastiga, tekiga ja padjaga mööduda. Lisaks muidugi see vinge värk, et kui tahad midagi magamistubade osakonnast ja midagi köögiosakonnast, siis pead tingimata külastama tervet vannitubade ruumi ja otseloomulikult ka potilillede osa...sest noh, kui sa juba padja ostad, siis äkki tahad mullivanni ka endale keset tuba. Nii umbes impulssostuna või nii.

Kui koju jõudsin, siis esimese asjana pärats tolmuimejaga ringi tuhisemist pakkisin lahti riiuli. See nägi välja selline:

Haa! IKEAst saadud mööbel on täielik 2in1, saad nii edevad riiulid-kapid-lauad kui ka tundide kaupa rõõmu nende kokkupanemisest. Nagu täiskasvanud inimeste pusle või nii. Tuleb tõdeda, et ma ülehindasin natuke oma võimeid ja lustisin võrdlemisi poole ööni oma mööblikokkupanemise skille proovile pannes. Mingil imelikul põhjusel olin ma Tartust kodust kaasa võtnud ka oma uhke kruvikeeraja (no päriselt on uhke - lausa antenn on küljes ja puha. Ma ei tea, milleks päristäpselt see funktsioon vajalik on, aga küll üks päev selgub), mis nüüd päris hästi asja ette läks.

Tunnike hiljem oli igatahes riiul koos ja mahalaotatud pleedide peale (seal oli see vaip muidu, mille all on betoon) sai visata kõik asjad, et teises toas oleks ehitamiseks ruumi ja midagi ette ei jääks. Nii et selle toaga oli nüüd valmis:

Ja sai alustada selle toaga, kus ma tegelikult enamik aega olla plaanin. Kui enne oli see täiesti tühi, siis pärast järgmist tunnikest mööblipusledega lustimist oli seis juba selline:

Täitsa nagu kodune tunne juba! Minu lemmik on muidugi see väike roosa lauake, mis maksis tervelt 7€. Ülinumpsik mu meelest, peaks sinna veel mingid maalingud ka peale tegema. Eelmise elaniku suitsuhais mu toast hakkab ka vaikselt lahkuma - selleks puhuks ostsin seekord eukalüptiõli asemel hoopiski apelsinilõhnalise küünla :)

Et ma nüüd ainult kodust ei räägiks, siis mulle on välisriikides alati meeldinud erinevate klubide/pubide/söögikohtade nimed. Siinse parima nime auhinda hoiab hetkel keset linna olev klubike Woolloomoolloo. Juba keset päeva oli Iiri noormeestel meelest läinud, kuhu nad täpselt õhtul lähevad ja seletasid innukalt, et nad lähevad sinna Hoollomolloollosse. No muidugi. Ja kõige vingema kohviku/baari auhinda hoiab hetkel kooli raamatukogu katusele ehitatud rannabaar. Ma ei kujuta ette, kust tuli inimestel idee, et raamatukogu katus on täpselt see õige koht rannabaariks, aga igatahes mulle jättis väga vinge mulje:

Et nüüd ei jääks mulje, et ma siin ainult koristan kodu ja kõnnin mööda linna ringi erinevate asutuste nimesid observeerides, siis siin on kokkuvõte minu eilsest päevast:

Homme on esimene loeng aines Fundamentals of Statistics ja selleks puhuks olen ma vihikusse juba ca 10 lehekülge kirjutanud erinevate matemaatikaülesannete lahendusi. Seda pole vähemalt mina küll kunagi varem kogenud, et õppeainete esimesteks loenguteks peavad olema kodutööd tehtud ja ca 15h jagu valmistutud. Tuleb ilmselgelt vinge semester!

Lihtsamad torutööd naistele (esimene praktikum)

Kes veel ei teadnud, siis just selline kursus on olemas Kopli ametikoolis. Täiega vinge mu meelest. Kuna aga see kursus lõppes just paar kuud tagasi ja ma ei tea, millal järgmist korda on ning mu köögikraan lekkis justtäpselt nüüd, mitte määramatus ajas tulevikus, oli vaja kiirelt mingi alternatiiv leida.

Ma alguses mõtlesin naiivselt, et mis see siis ära ei ole, ostan poest uue segisti, võtan paar kruvikeerajat või midagi ja vahetan ära. Õnneks, ÕNNEKS(!) jõudsin ma oma naiivsetest plaanidest teistele ka pläterdada ja üks noormees tõi mu maa peale tagasi ning pakkus ennast abiks. Olgem ausad, hiljem ma sain aru küll, et ma täiesti ise oma peaga tehes oleks ilmselt terve õhtu köögipõrandalt lombikest ära kuivatanud.

Igatahes sadas ta eile üks hetk platsi ja ma vaatasin, et "Ohh, tsillll, ma siis lähen vaatan seni netis ringi natuke...". Aga ei, kaks sammu elutoa poole tehtud ja ta ütles "Tegelt. Sul on vaja seda nagunii endal ka osata. Tule siia ja võta tangid kätte ja hakka tegema!". Täiega vinge! Mis mul saakski olla tasuta torutööde algkursuse praktikumi vastu!? Torutöödeks sobiv lumivalge särgike seljas, tahtmist rohkem kui oskusi ja kõik vajalikud materjalid olemas - täiesti super combo mu meelest! Aega läks umbes kolm korda rohkem, kui tal endal oleks läinud ja selgus, et ma ei oska vasaku käega vabsee mutrivõtmega midagi teha, aga vahetatud see segisti igatahes sai. Pärast terve õhtu olin otseloomulikult maru härga täis ja seletasin kõigile, et ma sain TÄITSA ISE köögikraani vahetatud :D.

Puutöömutt

Kui eelmise suve projektiks oli rõdukene, siis see suvi võtsin midagi vähe pisemat ette: köögilaua! Emps on juba mitu aastat vihjanud, et laud näeb veits vana omadega välja ja vajaks pisut värskendust. No ma siis mõtlesin, et mis see ära ei ole, hangin taldlihvija ja laki ja teen paari tunniga ära. Pfft, nagu ikka, olin ma naiivselt ennast ülehinnanud.

Mind assisteeris sellel päeval oma asjatundmatute kommentaaridega Piret, ja ütleme nii, et mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, miks tal ei lastud ise oma tuba remondi ajal üle värvida :D. See-eest pakkus ta ülihead seltskonda, tulles iga mõne hetke tagant välja mõne hea mõnitusega :D.

Niisiis oli kõige esimeseks sammuks rentida taldlihvija. Vedas täiega, mingi sõbralik tüüp oli seal tööl, kes minu lolli küsimuse "Nii, kuidas see asi nüüd üldse töötab?" peale ei visanudki meid välja, vaid hakkas hoopiski rahulikult seletama. Muidugi lisas sealjuures, et kui ma ära lõhun, siis pean ma neile sinna tööle tulema. Karm värk!

Edasi lakk! Mõtlesin, et sellega läheb küll nüüd kiiresti: kõnni riiuli juurde, võta lakk ja maksa ära - mis see siis ära ei ole. Pfft, kui me pool tundi hiljem endiselt riiulite vahel ringi surfasime (hommikusöögi olime muidugi vahele jätnud, sest et "Me käime ju ainult korraks ära!"), oli küll selline tunne, et kohe-kohe tuleb tüdimus peale. Aga ei tulnud! Sest et mul oli kaasas ju assistent, kes hakkas kõva häälega draamat tegema ja hüüdis üle poe "HALLOOOO! Kas keegi ometi aitaks meid!??". Läks veel 10 minutit ja siis fainalli aidati - huhh, lõpuks ometi! Sest no neid lakke, värve, peitse, puidukaitsevahendeid ja ma ei tea mida oli seal miiiiitu-mitu suurt-suurt riiulit ja ma ise oleks nagunii mingi totaalselt vale asja võtnud. Kuigi Pirru oleks kindlalt valema, ma ei kahtlegi selles!

Noh, kõigest pool sellest ajast läbi, mis ma töö jaoks plaanisin ja näe, juba ma jõudsingi alustamiseni! Selgus, et lihvimine ei olegi nii lõbus ja kerge töö, kui see pealtnäha välja paistab: käed valusad, ise juba ruigasin, saepurutolmu lendas ja Piret mõnitas - ja nii neli tundi järjest. NELI TUNDI! Hea seegi, et lakkimine läks kiiresti. Või noh, väikse vaheintsidendiga, kui ma andsin järele ja lasin Piretil proovida lakkida - eeskujulikult toppis Piret pintsli viimseni laki sisse ja alles siis taipasin ma küsida "Mida kuradit sa teed??" "Ma ei tea, ma ei ole ju enne lakkinud ja värvinud!". Ja vot siis me mõlemad taipasime, miks Piretil ei lubatud ta oma toas seinu värvida :D.

Kvaliteet on asjal muidugi küsitav (lihvimise praagid tulid välja alles pärast laki pealepanemist) ja ma ei tea, kas 5 tundi on päris see aeg, mis sellise töö peale peaks kuluma, aga vähemalt valmis sai! Heijuhhei :)!

Remondimutt

Nonii. Kes mäletab, mis mu sünnipäeval rõduga juhtus, see teab, mis remondist juttu on. Kes ei mäleta, siis:
põhjus:
tagajärg:
tulemus:



Ehk siis eelmine nädalavahetus oli mul vägagi sisustatud. Vähe sellest! Esmaspäevaks jätkus ka veel tegevust :D. Sain palju uut ja huvitavat teada ja muuhulgas valusad randmed (akutrelliga mängimisest) ja sõrmeliigesed (eks ikka rõdu imekauniks tuunimisest ehk värvimisest). Võib vist kordaläinuks lugeda. Siinjuures suur aitäh kõigile, kes abiks käisid :).

Väike seik ka ehitusest:
kuna pühapäeva õhtul läks päris kiireks, siis samal ajal, kui Mario seina kinni kruvis, mina juba immutasin sama seina teist otsa. Ja, no, ma siis viisakusest küsisin "Ega ma sulle ette ei jää?", mille peale Mario vastas muretult "Ei!" ja hakkas akutrelliga vastu mu sokita jalga suristama. Karjusin malbelt "Midaaaaa!? SIGA!", mille peale vastas kohale jõudnud isa "Ah, see vana trikk juba". Ilmselgelt olin jälle amatöör.



Muuhulgas selgus täna, et ma olen täpselt nii suur paks ja lai, et kui minust pilti teha, siis saab ühe pildiga terve film täis. True story!

Remondinaine

Minu kallikesel hakkasid jupid pudenema, nii et oli vaja panna jalga kõige vingemad dressid, haarata paar kruvikeerajat ja hakata putitama! Aega läks, aga asja sai. Eks näis, kaua läheb, et see sama osa jälle küljest kukuks...