Ilmselgelt olen sigahea laps olnud!

No reaalselt!! Vähe sellest, et ma arvasin, et see aasta tuleb esimene, kus mul päkapikke ei käi. Selgus, et käib küll! Ja juba novembri lõpus! Seda saab küll selgitada ainult sellega, et ilmselgelt olen ülimalt hea laps olnud. Esmaspäeval tööle minnes tahtsin oma tennisekesed jalga panna ja sealt vaatas mulle vastu selline:



Ilmselt poes kassaaparaat ei ole nii hea laps olnud. Nimelt eile, kui ma tahtsin hakklihakastet hakata tegema, avastasin suure hurraaga, et kastet võiks teha küll, aga jahu mul küll igatahes ei ole. Mis seal ikka, jooksuga poodi, jahupakk kaenlasse ja iseteeninduskassade poole teele. Minu kõrval oli mingi tšikk oma kassaga megahädas. Muudkui vehkis mingi pakiga selle ees, aga aparaat väga reageerida ei viitsinud. Kutsus siis turva appi ja see, olles edasi sama muheda naeratusega, nagu enne, virutas rusikaga sellise pauguga kassaaparaadile tutaka, et see tšikk, kes enne hädas oli, hüppas ehmatusest meetri eemale. Mina olin muidugi marurahul - ammu polnud poes midagi nii naljakat olnud! Ja muideks, see meetod isegi töötas! Aparaat piiksutas asju edasi nagu polekski midagi viga olnud!

Lisaks poodidele on siin maruomapärased ka bussid. Lisaks nendele järjekordadele, millest ma rääkisin ja lisaks sellele, et iga 100-200 meetri tagant on peatused ja igalepoole nii aeglaselt jõuab, võtavad bussijuhid kõike marurahulikult. Kui buss saabus jaama 5 min liiga hilja, oli rahulikult aega bussijuhivahetuseks, sõiduraamatute täitmiseks ja siis, selle asemel, et kiirustada, selgitas bussijuht pikalt ja rahulikult meile, millises peatuses peaks maha minema (sest meie peatus oli ümbersõidu tõttu vahele jäetud). Kuidagi selline tsilläx-küll-üks-hetk-ikka-jõuad-kohale. Mõni ime siis, et ükskord, kui töökaaslased läksid bussiga ja mina jalgsi, jõudsime me mõlemad 4km kaugusele sihtkohta kohale täpselt sama ajaga. Ja mõni ime, et bussiga tulijad tihtipeale hiljaks jäävad.

Ja üleüldsegi. Rongi peale ka ei õnnestunud saada. Läksin küll sinna kohale, kustkaudu Sigatüüka ekspress sõidab, aga näe, ei tulnudki!

Tulid hoopis mingid tegelased porgandeid küsima:

Kuidas me Hannaga mägedesse üritasime minna - mõnel ikka alati juhtub, no

Kui me Hannaga mägedesse läksime, olin ma juba targem, kui eelmine kord. Mündid olid ilusti taskus, et bussipilet osta! Buss küll kohale läks 10-minutise hilinemisega ja piletit oleks selles bussis saanud kaardiga ka osta, aga mis seal siis ikka. Tubli lisana oli seekord ära vaadatud juba ka tagasituleku bussiaeg - nii et kõik igati timmis!

Matkakest alustsime seekord pargi sellest otsast, kust ma varem mägedele lähenenud polnud, aga igal pool mujal olid teed absoluutselt super olnud, nii et miks sealgi peaks teistmoodi olema, onju...eksju...ei vä!? Selgus, et ei. Mingid ülitillukesed lehmarajad olid (nagu reaalselt - muda ja lehmasita segu kitsastel radadel, super) ja needki kippusid pidevalt ära kaduma. Selline korralik rännak oli, mille jooksul mul õnnestus mitu korda korralikult tossuservani mudasse astuda. Korra sain täiega tünksi veel: tundus, et on mingi siuke kiviplaat või asi ja võtsin selle riski, et sinna peale astuda (selliselt, et tasakaal läks sellele jalale). No selgus, et ei olnud kiviplaat. Ilus plägane muda oli. Tee peal pakkusid mõningates kohtades meile seltsi metslehmad:



Nõnda me siis pool tundi enne päikseloojangut mäekesteni jõudsimegi, aga kui juba sinna oli ära tuldud, siis ei saanud ju enam loobuda ka, nii et asusime muudkui aga mäkke tõusma. Seekord pakkusid teel seltsi väidetavalt uudishimulikud lehmad (hoiatussilt oli: curious cows), kes tegelikult nii uudishimulikud ei olnudki  ja lehmadest veidi uudishimulikumad lambakesed.





Nagu näha, oli kõik ilus ja nunnu. 30 min hiljem, kui me mäe otsa jõudsime, oli päike igatahes loojunud ja loodus kostitas meid meeldivalt tugeva tuulega ja paduvihmaga. Oligi liiga lebo juba siiani olnud! No egas midagi, vihmakeebid ja pealamp välja ja asusime mööda mõnusat muda läbi vihma tagasi rühkima. Täitsa ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsime bussipeatusse ning veendusime seal, et jaa, 1h15min on bussikeseni aega. Ideaalne! Selle aja sai mõnusalt peatuse lähedal maakõrtsis sooja snäkki süüa. Leboxxxxx. Mõtlesin juba, et näe, seekord jõuab küll marulebolt tagasi. Mündid olid ju ka olemas ja puha.

Istusime siis rõõmsalt pubis ja kui 10 min oli bussini aega, hakkasime ennast minekule sättima. Noh, et varakult kohal olla või nii. Hästi sõbralik kõrtsitädi tuli veel küsima, et kas teil tüdrukutel on ikka auto vä? Ütlesime uhkelt, et ei, aga buss ju tuleb kohe! Selgus, et tädi teadis paremini. Ei tule. Mingi tee-ehituse tõttu oli bussile ümbersõit tehtud ja täpselt selle meie peatuse jätab ta vahele. Eelmine ja järgmine peatus on 15 min jalgsi. Aega oli malbed 9 min, väljas kottpime ja paduvihm ja minema oleks pidanud mööda maanteeäärt. Super! Õnneks kuulis meie segadust pealt kõrtsi teises otsas olev Poolast pärit paar, kes ütles, et nad võivad meid Edinburghi ära viia, kui me nende koeraga ok oleme. Pfffft, loomulikult! Nad olid lõpuks veel nii täiega toredad, et viisid meid otse minu maja ukse ette ära :). Huhh, super! Ma ei teagi, mida nüüd järgmine kord teha, et sealt normaalselt tagasi saada...ei tundu nagu väga võimalik olevat, vahet ei ole, mida ma üritan :D

Šotimaalased on ikka huvitavad küll!

Järgmised lõigud ei üritagi omavahel seotud olla. Lihtsalt igaksjuhuks ütlesin.

Ükspäev ammu üleeile käisin mina linnaekskursioonil - lisaks Edinburghi võrdlemisi verisele ajaloole sain teada nende suurepärase rahvuslooma. Noh umbes nagu Soomel on karu ja Austraalial on känguru ja nii (kes veel ei teadnud, siis Eesti rahvusloom on hunt). Šotimaa rahvusloom on igatahes ükssarvik! Kõikidest võimalikest loomadest, kes maailmas olemas on, valisid nad selle, keda ei ole! Väidetavalt oli see selle põhjusega, et ükssarvik on see bäädääss, kes lõvi suudab võita ja Inglismaa rahvusloom on muidugi lõvi...

Keset Edinburghi on üks väike aga väga suure ajalooga surnuaed. Kui seal veidi ringi jalutada, võivad suured Harry Potteri fännid silmata niimõndagi tuttavat nime. Nimelt kirjutas J.K. Rowling selle surnuaia lähedal kohvikus Harry Potteri esimest osa ja käis väidetavalt aeg-ajalt surnuaias jalutamas ja sai sealt mõnedeks nimedeks inspiratsiooni. Ei teagi, kas tegemist on nüüd suurte Potteri fännidega või otsivad inimesed omapäraseid elamusi, aga millegipärast on mulle juba viimased paar nädalat seal jalutades silma jäänud telklaager. Reaalselt: inimesed on haudade kõrvale oma telgikesed rõõmsalt püsti pannud:


Kui see veel vähe veider on, siis on osad inimesed, kes põhimõtteliselt püsivalt elavadki surnuaias. Ma olen ennegi näinud, et surnuaia kõrval on majad, täitsa tavaline, aga mitte, et köögiaken sujuvalt kahe hauakivi vahel asetseb:


Šotlastele hirmsasti meeldib järjekorratada. Kui meil on nii, et linnaliinibuss tuleb, siis kes-ees-see-mees ja ise oled loll, kui õigel ajal pingilt püsti ei hüppanud, siis siin midagi sellist küll nüüd ometigi juhuse hooleks ei jäeta. Kõik on nagu kord ja kohus järjekorras ja ootavad, et buss ennast ette veeretaks. Kui ei teaks, mida jagatakse, võtaks äkki ise ka järtsu, tundub marupopp ja hea asi olevat (kes ei näe, siis need mingi sada täppi seal rivis on järjekorratajad):


Ja viimasena üks bäädääss keskealine mees, keda ma nägin ringi kõndimas casually kolme kelgukoeraga ja lumelaua suuruse rulaga. See nägi juba ette välja selline, et midagi lahedat hakkab juhtuma! Ja ma ei pidanudki pettuma!! Läks mööda mõni sekund, kui tüüp lõi letti oma vinge transpordivahendi - ma tahan ka!!

Oeh, nad on ikka nii veidrad ja vahvad oma kiiksudega :)!