Matkakest alustsime seekord pargi sellest otsast, kust ma varem mägedele lähenenud polnud, aga igal pool mujal olid teed absoluutselt super olnud, nii et miks sealgi peaks teistmoodi olema, onju...eksju...ei vä!? Selgus, et ei. Mingid ülitillukesed lehmarajad olid (nagu reaalselt - muda ja lehmasita segu kitsastel radadel, super) ja needki kippusid pidevalt ära kaduma. Selline korralik rännak oli, mille jooksul mul õnnestus mitu korda korralikult tossuservani mudasse astuda. Korra sain täiega tünksi veel: tundus, et on mingi siuke kiviplaat või asi ja võtsin selle riski, et sinna peale astuda (selliselt, et tasakaal läks sellele jalale). No selgus, et ei olnud kiviplaat. Ilus plägane muda oli. Tee peal pakkusid mõningates kohtades meile seltsi metslehmad:
Nõnda me siis pool tundi enne päikseloojangut mäekesteni jõudsimegi, aga kui juba sinna oli ära tuldud, siis ei saanud ju enam loobuda ka, nii et asusime muudkui aga mäkke tõusma. Seekord pakkusid teel seltsi väidetavalt uudishimulikud lehmad (hoiatussilt oli: curious cows), kes tegelikult nii uudishimulikud ei olnudki ja lehmadest veidi uudishimulikumad lambakesed.
Nagu näha, oli kõik ilus ja nunnu. 30 min hiljem, kui me mäe otsa jõudsime, oli päike igatahes loojunud ja loodus kostitas meid meeldivalt tugeva tuulega ja paduvihmaga. Oligi liiga lebo juba siiani olnud! No egas midagi, vihmakeebid ja pealamp välja ja asusime mööda mõnusat muda läbi vihma tagasi rühkima. Täitsa ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsime bussipeatusse ning veendusime seal, et jaa, 1h15min on bussikeseni aega. Ideaalne! Selle aja sai mõnusalt peatuse lähedal maakõrtsis sooja snäkki süüa. Leboxxxxx. Mõtlesin juba, et näe, seekord jõuab küll marulebolt tagasi. Mündid olid ju ka olemas ja puha.
Istusime siis rõõmsalt pubis ja kui 10 min oli bussini aega, hakkasime ennast minekule sättima. Noh, et varakult kohal olla või nii. Hästi sõbralik kõrtsitädi tuli veel küsima, et kas teil tüdrukutel on ikka auto vä? Ütlesime uhkelt, et ei, aga buss ju tuleb kohe! Selgus, et tädi teadis paremini. Ei tule. Mingi tee-ehituse tõttu oli bussile ümbersõit tehtud ja täpselt selle meie peatuse jätab ta vahele. Eelmine ja järgmine peatus on 15 min jalgsi. Aega oli malbed 9 min, väljas kottpime ja paduvihm ja minema oleks pidanud mööda maanteeäärt. Super! Õnneks kuulis meie segadust pealt kõrtsi teises otsas olev Poolast pärit paar, kes ütles, et nad võivad meid Edinburghi ära viia, kui me nende koeraga ok oleme. Pfffft, loomulikult! Nad olid lõpuks veel nii täiega toredad, et viisid meid otse minu maja ukse ette ära :). Huhh, super! Ma ei teagi, mida nüüd järgmine kord teha, et sealt normaalselt tagasi saada...ei tundu nagu väga võimalik olevat, vahet ei ole, mida ma üritan :D
No comments:
Post a Comment