"Ütle, kes on su sõbrad ja ma...

...ütlen, kes oled sa ise". Teate küll seda ütlust, onju!? No eile oli meil igatahes normaalne vahupidu mu vannitoas. Hõõgvein muumitassidest ja värki. Let the talve-season begin:

Paar nädalat tagasi teatas Hannula, et tema tahab igatahes siin vanni minna. Eile selgus, et eriti sõnasööja-mutt ta just ei ole :D. Tuleb meelde aeg, kui me Hannula ja Kaiaga öösel pidžaamade ja hommikumantlitega mäkki burksi läksime ostma.

Kusjuures nendest muumitassidest. Sõbrakesed, kes mulle need kinkisid, ütlesid, et nad valisid põhimõtteliselt puhtalt kirjelduse järgi mulle sobivad välja (üks on Muumimammaga ja teine väikse My'ga) ja ma pean tunnistama, et tõi naeratuse näole küll, kui lugesin neid kirjeldusi: "Moominmamma is a gentle mother who cares for others. She never reveals the secrets that she has been told. She makes sure that the Moominhouse is safe and feels loving to both her family and to visitors" ja "Little My is one of Mymble's children. She is the smallest and most energetic. Little My always decides herself what she will and won't do. She isn't bothered by a mess, and she is so small that she fits into a pitcher or kitchen drawer between the whisks and spoons". Ma igatahes rahul!

Ja et veel edvistada, kui toredad sõbrakesed mul on, siis paar päeva tagasi tulid ka töökaaslased soolaleivale ja küsisid, mida tuua võib. Ma siis ütlesin, et davaiiiii köögirätikuid!! Ja nad ütlesid, et davaiiiii ok, aga ütle ikkagi veel midagi!! No ja siis ma hakkasin kirjutama, et tegelt tahaks täiega blenderit (ja juba guugeldasin neid), aga otsustasin poole pealt, et see on ikka liiga suur asi ja kustutasin juba poolelioleva vastuse ära. Ja ei saatnudki seda soovi neile üldse. No ja tuli siis järgmine päev ja nad tulid külla ja OMGGGGG!! Nagu reaalselt! Nad oli täitsa ise mu mõtteid lugenud ja tõidki blenderi!! Peal oli veel kirjas, et ma saan nüüd kõik takistused oma teelt purustada või midagi :D. Okei-okei, saab-saab! Igatahes ma olin ikka megarahul ja megaüllatunud, et nad oskasidki lambist tuua täpselt selle, mida ma tegelikult tahtsin.

Ja üleüldsegi käisid mul üks päev mardisandid!! Nad mõni päev enne käisid seda komm-või-pomm ka tegemas, aga ma pean tunnistama, et minu jaoks on see mardisandivärk palju sümpaatsem. Ikka lasin laulu lõpuni laulda ja nad olid ilusti full kostüümides ja paber 25 mõistatusega ka kaasas - täisvärk! Korra mõtlesin, kas peaks laskma neil tantsida ka, aga ikka ei hakkanud. No ja siis tuli see hetk, kus neile tuli midagi anda...sellega läks nüüd niimoodi, et ma arvasin, et päev hiljem tullakse ja mõtlesin järgmine päev poodi minna midagi selle jaoks hankima. Aga no, siin nad olid, nüüd ja praegu ja ootasid koridoris, et ma midagi tooks. Lappasin kappe läbi ja vaatasin isegi sügavkülma, et äkki jäätist või marju või midagi, aga millegi parema peale ma ei tulnud, kui üks suur kommikarp, mis söömist ootas. Nojah - äkki läheb nüüd hoopis nii, et nende vanemad kadrisanditama minu juurde minna ei luba, sest see tädi annab liiga palju kommi. Aga juhuks-puhuks, kui nad ikka tulevad, siis ma tolleks päevaks katsun juba varakult valmis olla ja vähe sobivamate snäkikestega. Äkki seekord pähklid või midagi...

Lõpetuseks väike näide, kui tubli koristaja ma ikka täpselt olen: nimelt nädalavahetusel hommikul ärgates hakkasin ma hoopis esimese asjana koristama ja jõudsin täpselt ilusti nõudepesumasina enne hommikusööki käima panna. Laadnalt hommikuhelbed (või lihtsalt "helbed", sest täiskasvanud inimesena söön ma neid vahel õhtuks ka...) kausikesse ja ainult lusikas veel võtta ja...või noh...ma olin reaalselt KÕIK lusikad pesema pannud. Suured ja väiksed, kõik! (mitte, et mul neid palju oleks üldse). Otsisin siit-sealt, sest tavaliselt on mul näiteks seljakotis üks matkalusikas, aga ka see oli oma asukohta vahetanud. Kaalusin juba kahvliga söömist, aga see oleks veel veidram olnud. Kuni avastasin, et mulle tuli ju presskannuga kaasa suurepärane kohvilusikas!!

Ütleme nii, et kõige mugavam nüüd ei olnud, aga käras kah :D!

Lambaaaad vol2!!

Midagi kasu ka sellest värgist siin! Mõni võib-olla mäletab, et ma maikuus tuututasin, et OMG lambad nii nunnud, aga mul pole ühtegi ja kus ma nüüd pai saaks teha, eksole. Läksid ainult mõned hetked mööda, kui armas Tuule-Mall kirjutas mulle, et kuulõ, tule lähme maale! Ma tahtsin sinna nagunii minna (sest seal on alati nii-nii tore ja mõnus), aga alates umbest eelmisest aastast on tema maakodus uus vinge addition: lambad! Ja seal oli lambabeebisid ka!

Ega ma kaks korda kutsuda ei lasknud. Tõmbasin kohe kõned peale, yo, ja järgmine päev lendasin laivi! Või noh...arvata oli, et nii lebolt ikka ei lähe. Helistasin siis Tuulele ja hakkasime järjest otsima, millal meil mõni ühine vaba päev on. Selgus, et juba enam-vähem kaks kuud hiljem ongi sobiv hetkekene. Mul oli muidugi kohe suur mure, et ega ometi beebid selle ajaga juba täitsa täiskasvanuks ei saa, aga Tuule arvas, et vast ikka nii kähku asjad ei käi ja ma jäin rahuliku südamega ootama juulikuud.

Kohalejõudes selgus tõsiasi, et kõikidel (kaasaarvatud minul) on vaja tsipakene tööd teha. Nõnda me siis istusime seal maakodus: kõik kolm eraldi kohtades oma arvutikesega. Kuna ma sain kõige kiiremini valmis, oli vaja endale mingi tore tegevus leida. Toas vedelev kitarr sobis selleks suurepäraselt! Ja no...nii poppi kontserti pole ma veel kitarriga andnud - jõudsin vaid ühe lookese ära mängida ja leelotada, kui see lambakari juba kuskilt nurga tagant välja ukerdas (nagu päris lambakari, mitte Tuule ja Egert). Ja nad reaalselt tulidki kuulama. Tulid seisid nii lähedale, kui said ja jäid sinna observeerima. Laulsin neile siis nii nagu oskasin ja minu suureks rõõmuks nad ei läinudki kuskile minema. Ühel hetkel ilmusid isegi Tuule ja Egert välja ja isegi nemad ei jooksnud laulmist kuuldes minema. Such win, much success!

Hiljem otsustas üks väike armas lambake, et ta usaldab mind piisavalt, et tulla pai küsima. Ommmmmg, ta oli nii nunnu :)

Lisaks oli neil oma hõumi, kes juhatas õigesse kohta, kui vaja:

Juba sellest kõigest + ülimalt toredast ajast mõnusate inimeste seltsis oleks piisanud, aga selgus, et there's-more! Nimelt kes veel ei tea, siis mul on kukeseentega umbestäpselt selline seis, et kui ma neid otsima lähen, siis nad lähevad lihtsalt peitu ära. Nagu päriselt. Kõik teised, kellega koos seenele lähen, tulevad tavaliselt suurte ämbritäitega tagasi ja mina leian heal juhul 20 seent. Sedagi ikka väga heal juhul. See aga ei takista mind üha uuesti ja uuesti proovimast! Läksime Tuulega jalutama ja ma optimistlikult haarasin ämbri ja noad kaasa. Hiljem selgus, et õigesti tegin! Reaalselt, ma pole mitte kunagi nii palju kukeseeni metsast leidnud. Minu all-time rekord oli see kohe kindlasti! Kolmveerand tundi jalutasime ja sellise ämbritäiega saime tagasi tulla. Ilmselgelt olin max rahul ja ei suutnud ära uskuda, kuidas siis nüüd ometigi niimoodi!

Nalja sai kah. Ca tunnike pärast seenekorjamist jalutasin ma rahulikult üksi ringi ja laterdasin telefoniga. Läksin mööda teed tagasi sinnapoole, kust me just seentega olime tulnud. Ja vat seda ma küll ei osanud oodata! Tee peal oli SITAJUNN! Nagu päris. Lambist metsa sees pisikesel autoteel täiesti tee peal. Niimoodi keset sõidurada või nii. Hunnik paberit oli ka. Kes teeb nii !??? Läinud siis kaks sammu metsa või midagi. Äkki keegi sai pahaseks, et me tema eest seened ära korjasime...vat ei tea. Igatahes läksin ma kähku-kähku sealt minema, sest mine tea, milleks selline inimene veel võimeline on. Ja muidugi ootasin elevusega, et majas teistele rääkida, mis isepärase leiu otsa ma veel sattusin.

Muidu läheb mul ikka edukalt - üks päev näiteks proovisin soola soolatopsi juurde kallata. Läks nagu ikka:

Kui on sellised sõbrad, pole kinos vaja käiagi!

Eile olin mina Piretil ja Dagnyl külas. Kahjuks juhtus niipidi, et ma jäin täitsa haigeks (best ever külaline, ma tean). Tšikid hoolitsesid mu eest muidugi suurepäraselt, tõid lausa ingverit ja sidrunit ja apelsini ja puha! Piret läks veel hoolitsemisega nii hoogu, et kui ta nägi, et mul on ninaalune nuuskamisest täitsa katki, hakkas ta uurima, kas mul oleks mingit kreemi vaja. Ma teatasin selle peale, et mul on endal kotis sobiv asi täitsa olemas. Enne, kui ma jõudsin ise sinna poole kummardada, hüppas abivalmis Piret krapsakalt tugitoolist püsti ja asus mu kotis ringi surfama. Esimesena pakkus ta muidugi Asepti, siis ühte päiksekreemi, siis teist päiksekreemi (ise seejuures siiralt imestades, miks mul praegusel ajal päiksekreem kotis on; ja veel kaks tükki) kuni jõudis õige purgikeseni. Nõiasalvi purgikeseni!

No nii vaimustuses millestki, nagu need kaks sellest nõiasalvist olid, pole ma ammu kedagi näinud! Lugenud hoolega, et tegemist on "elujõusalviga", pistis Piret teadmata suunas plehku ja ilmus kohe tagasi mini-luuaga ja selle suure koonusekujulise kübaraga, millega Aasias riisikorjajad ringi kõnnivad. Juurde haaras laua pealt väikse trummikese ning hakkas ülientusiastlikult jalalt jalale tammudes ja trummi tagudes elujõutantsu tantsima. Et ikka täiskombo oleks koos selle salviga! Mul on väga kahju, et ta seda filmida ei lubanud, aga ma võin kinnitada, et see tants töötas täiesti eesmärgipäraselt! Kõhulihased krampis ja naerust pisarad voolamas, tundsin ma ennast vägagi elujõuliselt! Ma räägin, mucho hästi hoolitsesid nad mu eest :)!

Olgu öeldud, et see salv töötas ka megahästi!

A mis sa tavaliselt külakostiks viid?

Nagu te kõik teate, olen ma absoluutselt hiilgav orienteeruja ja seepärast ei tasu minuga muidugi mitte kunagi karta, et ma kuskil ära eksiksin. Mul kohe on selline suurepärane tunnetus, et kui ma kuskil olen, siis ma täpselt tean, kuidas jõuda vajalikesse kohtadesse. Eriti siis, kui ma seda teed kunagi juba käinud olen. Nõnda siis läkski täpselt nii, et kui me Janikaga Endla raba vaatetornist tuldud teed mööda metsamajja tagasi üritasime minna, avastasime me ühel täiesti suvalisel hetkel, et me oleme juba viimased pool tundi või rohkemgi täiesti lambisesse suunda kõndinud. Nagu ikka 90 kraadi valesti või nii...et asi oleks ikka täitsa kohe suurepärane ja nagu filmis, siis just täpselt sel hetkel oli päike juba loojunud ja kohe-kohe oli täiesti pimedaks minemas. Janikal polnud muidugi telefoni ka veel kaasas. Täielikust jackpotist jäi puudu veel see, et minu telefon ka lost oleks. Õnneks minu oma oli siiski kaasas ja suurepärane orienteeruja Nele sai google-mapsi ja gps'i abil ennast jälle ilusti positsioneerida. Loomulikult kõndisime me siis veel natuke maad hoopis teise valesse suunda ja juba me saimegi õigele teele! Näe, kui rõõmsad me oleme, kui enam-vähem hakkas mingi aimdus tekkima, kuhu suunda minna võiks:






Loomulikult andsime muretsevatele sõpradele Jaksile ja Svennule ka teada, et oleme eksinud. Kirjutasin neile ja puha. Svennu ei reageerinud mitte millegagi ning mõnda aega hiljem Jaksi kirjutas "Kui kurb" ja rohkem ei midagi. Tänks täiega sõbrad!!

Sõpradest rääkides: üks päev kirjutas Joosep mulle, et ta tuleks külla ja võtaks poest koogi ka kaasa. Ma ütlesin, et tule-tule, aga kui sooviavaldusi esitada saab, siis plz too koogi asemel puuvilja. Ma mõtlesin, et umbes nii paar mandariini või midagi, aga ega ma ometigi täpsustama ei hakkanud. Lendas siis tüüp laivi ja ulatas mulle mingi täiega raske kilekoti. Ma veel mõtlesin, et mis nüüd siis, aga asusin muudkui asju lauale laduma ja no...ütle veel, et too natuke puuvilja:

Et siis järgmised päevad saan ma oma päevase vitamiinikoguse igatahes väga lebolt kätte!

Eelmisel nädalal, kui ma haige olin, käisin ennast vanemate pool ravimas - noh, et emme teeb teed ja värki ja saan päevad läbi magada ja nii. Ja kui ma järjekordselt keset ööd üles ärkasin, kuulsin järsku mingit veidrat siutsumist. Natuke küll hämmingus olin, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Veidi küll juurdlesin, et huvitav...kuskilt katuse alt ei saa nii valjusti küll linnukesed laulda...aga ometigi nii selge ja kõlav linnulaul on. Mõtlesin veel, et äkki väike õde on endale vahepeal papagoid võtnud - ta on ennegi järsku mitu uut looma endale võtnud, nii et ma ülemäära palju just ei oleks imestanud. Aga rohkem ma selle üle ei juurdlenud. Kuni paar ööd hiljem jälle...suvalisel hetkel keset ööd kuulen valjult linnulaulu...selline kõlav ja selge siutsumine. Järgmine päev siis küsisin õe käest, et kas ta on endale linnukesed võtnud. Ja selgus vägagi kurioosne tõde!! Seda linnulaulu produtseeris üks väikse õe merisigadest. Selgus, et osad, aga üldse mitte paljud, meriseakesed oskavad linnu moodi siutsuda (ja no...ausalt...täiega linnulaul oli!) ning üks minu väikse õe sigadest on sellise suurepärase andega õnnistatud. Väidetavalt teeb ta seda siis, kui tal täiega hea tuju on. Vat mina ei tea, miks tal ainult keset ööd suvalisel ajal nõnda hea tuju on. Igatahes oli see megavalju ja ta võiks oma rõõmulaulu ajastada pigem keset päeva. Vot. Iga päev ikka õpib midagi uut.

Ilmselgelt olen sigahea laps olnud!

No reaalselt!! Vähe sellest, et ma arvasin, et see aasta tuleb esimene, kus mul päkapikke ei käi. Selgus, et käib küll! Ja juba novembri lõpus! Seda saab küll selgitada ainult sellega, et ilmselgelt olen ülimalt hea laps olnud. Esmaspäeval tööle minnes tahtsin oma tennisekesed jalga panna ja sealt vaatas mulle vastu selline:



Ilmselt poes kassaaparaat ei ole nii hea laps olnud. Nimelt eile, kui ma tahtsin hakklihakastet hakata tegema, avastasin suure hurraaga, et kastet võiks teha küll, aga jahu mul küll igatahes ei ole. Mis seal ikka, jooksuga poodi, jahupakk kaenlasse ja iseteeninduskassade poole teele. Minu kõrval oli mingi tšikk oma kassaga megahädas. Muudkui vehkis mingi pakiga selle ees, aga aparaat väga reageerida ei viitsinud. Kutsus siis turva appi ja see, olles edasi sama muheda naeratusega, nagu enne, virutas rusikaga sellise pauguga kassaaparaadile tutaka, et see tšikk, kes enne hädas oli, hüppas ehmatusest meetri eemale. Mina olin muidugi marurahul - ammu polnud poes midagi nii naljakat olnud! Ja muideks, see meetod isegi töötas! Aparaat piiksutas asju edasi nagu polekski midagi viga olnud!

Lisaks poodidele on siin maruomapärased ka bussid. Lisaks nendele järjekordadele, millest ma rääkisin ja lisaks sellele, et iga 100-200 meetri tagant on peatused ja igalepoole nii aeglaselt jõuab, võtavad bussijuhid kõike marurahulikult. Kui buss saabus jaama 5 min liiga hilja, oli rahulikult aega bussijuhivahetuseks, sõiduraamatute täitmiseks ja siis, selle asemel, et kiirustada, selgitas bussijuht pikalt ja rahulikult meile, millises peatuses peaks maha minema (sest meie peatus oli ümbersõidu tõttu vahele jäetud). Kuidagi selline tsilläx-küll-üks-hetk-ikka-jõuad-kohale. Mõni ime siis, et ükskord, kui töökaaslased läksid bussiga ja mina jalgsi, jõudsime me mõlemad 4km kaugusele sihtkohta kohale täpselt sama ajaga. Ja mõni ime, et bussiga tulijad tihtipeale hiljaks jäävad.

Ja üleüldsegi. Rongi peale ka ei õnnestunud saada. Läksin küll sinna kohale, kustkaudu Sigatüüka ekspress sõidab, aga näe, ei tulnudki!

Tulid hoopis mingid tegelased porgandeid küsima:

Šotimaalased on ikka huvitavad küll!

Järgmised lõigud ei üritagi omavahel seotud olla. Lihtsalt igaksjuhuks ütlesin.

Ükspäev ammu üleeile käisin mina linnaekskursioonil - lisaks Edinburghi võrdlemisi verisele ajaloole sain teada nende suurepärase rahvuslooma. Noh umbes nagu Soomel on karu ja Austraalial on känguru ja nii (kes veel ei teadnud, siis Eesti rahvusloom on hunt). Šotimaa rahvusloom on igatahes ükssarvik! Kõikidest võimalikest loomadest, kes maailmas olemas on, valisid nad selle, keda ei ole! Väidetavalt oli see selle põhjusega, et ükssarvik on see bäädääss, kes lõvi suudab võita ja Inglismaa rahvusloom on muidugi lõvi...

Keset Edinburghi on üks väike aga väga suure ajalooga surnuaed. Kui seal veidi ringi jalutada, võivad suured Harry Potteri fännid silmata niimõndagi tuttavat nime. Nimelt kirjutas J.K. Rowling selle surnuaia lähedal kohvikus Harry Potteri esimest osa ja käis väidetavalt aeg-ajalt surnuaias jalutamas ja sai sealt mõnedeks nimedeks inspiratsiooni. Ei teagi, kas tegemist on nüüd suurte Potteri fännidega või otsivad inimesed omapäraseid elamusi, aga millegipärast on mulle juba viimased paar nädalat seal jalutades silma jäänud telklaager. Reaalselt: inimesed on haudade kõrvale oma telgikesed rõõmsalt püsti pannud:


Kui see veel vähe veider on, siis on osad inimesed, kes põhimõtteliselt püsivalt elavadki surnuaias. Ma olen ennegi näinud, et surnuaia kõrval on majad, täitsa tavaline, aga mitte, et köögiaken sujuvalt kahe hauakivi vahel asetseb:


Šotlastele hirmsasti meeldib järjekorratada. Kui meil on nii, et linnaliinibuss tuleb, siis kes-ees-see-mees ja ise oled loll, kui õigel ajal pingilt püsti ei hüppanud, siis siin midagi sellist küll nüüd ometigi juhuse hooleks ei jäeta. Kõik on nagu kord ja kohus järjekorras ja ootavad, et buss ennast ette veeretaks. Kui ei teaks, mida jagatakse, võtaks äkki ise ka järtsu, tundub marupopp ja hea asi olevat (kes ei näe, siis need mingi sada täppi seal rivis on järjekorratajad):


Ja viimasena üks bäädääss keskealine mees, keda ma nägin ringi kõndimas casually kolme kelgukoeraga ja lumelaua suuruse rulaga. See nägi juba ette välja selline, et midagi lahedat hakkab juhtuma! Ja ma ei pidanudki pettuma!! Läks mööda mõni sekund, kui tüüp lõi letti oma vinge transpordivahendi - ma tahan ka!!

Oeh, nad on ikka nii veidrad ja vahvad oma kiiksudega :)!

Kuidas me Agnesega mägedesse üritasime minna - komöödia viies vaatuses

Ükspäev eile mõtlesid kaks optimistlikku neiut, Agnes ja Nele, et lähevad mägedesse matkama. Umbes et kui keeruline see kohaleminek ikka olla saab, onju. Ärkame ilusti varakult, rendime auto ja muudkui aga kõnnime ja naudime ilusaid vaateid ja õhtul muljetame, kui kaunis armas väike matkake ikka oli.

Nõnda me siis ärkasimegi vara ja marssisime ilusti autorenti (tee peal muidugi avastasime, et meil kummalgi ei ole sularaha kaasas, aga suva, sest et autorent on nagunii pangakaardiga). Seal aga selgus, et neil on küll kõik autod juba välja renditud ja mingu me lennujaama, sest seal on 8 erinevat rendifirmat ja sealt saame ilusti kõige odavama välja valida. Okei. Läksime siis lennujaama...Agnes asus usinasti rendifirmade letikesi läbi küsitlema. Esimesed küsisid 100£ ühe päeva autorendi eest, järgmised küsisid 200£, ülejärgmistel olid autod otsas ja sellest omakorda järgmine küsis 162£. Selliselt hakkas see 100£ ka juba enamvähem okei tunduma ja kuna aeg muudkui tiksus edasi, mõtlesime, et võtame siis selle. Otsus langetatud, marssis Agnes tagasi leti juurde, et teatada, et me siis võtame selle! Kaks minutit hiljem marssis ta tagasi minu juurde ja ütles, et ikka ei võta kah. Selgus, et nad olid nõus seda autot rentima ainult nendele, kes on vähemalt 30-aastased. Sellest on mul aga paraku pool aastat veel puudu, nii et kähku tuli alternatiiv välja mõelda. Sest et ilm oli nõnda-nõnda päikseline ja seda ometi ei taha raisku lasta.

Alternatiiviks said mäekesed siin lähedal, millest olen paar korda juba pilte postitanud. Selgus, et lennujaamast saab enamvähem kohale sinna lausa ühe bussiga - nagu arvata võite, oli loomulikult tegemist avasta-Edinburghi bussiga, mis millegipärast sõitis läbi kõikide tee peale jäävate kaubanduskeskuste parklad. Bussis olles teatas Agnes teatraalselt, et tema igatahes kavatseb autorendi-feili tähistamiseks matka jaoks mõeldud võileivad ära süüa. Mina tegin selle peale muidugi sama.

Pärast bussilt mahaminekut otsustasin mõnes kohas väikse shortcuti teha, mille jooksul Agnes malbelt porises ja juba me jõudsimegi veidi valesse kohta välja, kust pidi ringi sisse kõndima, aga ei ole hullu! Miks Agnes malbelt porises: nimelt oli tal kaasas paks linnamantel (sest et no...mantli saab ju autosse jätta...), millega oli sutsu ebamugav kuskilt võssist shortcutte teha. Suht nunnu kadrisant nägi ta välja oma dresside, tossude ja mantlikesega. Ise ta muidugi parajalt kirus seda olukorda, sest nõnda palav oli olla, et mantlit ometi vaja ei ole.



Kadrisant:


Juba tunnike hiljem selgus, et mantel oli siiski best valik ever. Täiesti ilma ühegi ettehoiatusega, absoluutselt tühja koha pealt hakkas järsku pihta lumetorm!!! Sutsu hämming oli muidugi, aga mis seal siis ikka - marssisime julgelt aga edasi, sest õhtu hakkas vaikselt kätte jõudma ja päikseloojanguni ei olnud enam väga palju jäänud. Ja kuna me olime nii hilja alustanud, siis oli teada, et lähedalasuvasse bussipeatusesse ei pruugi enam väga busse tulla. Pluss tuli meile meelde, et sularahaga on veidi selline seis, et seda just ülemäära palju kaasas ei olnud.



Matkaraja lõpus lugesime oma sendid ja mündid kokku ja leidsime, et minul on 2,05£ ja Agnesel on 0,1£. Olgu öeldud, et üks bussipilet maksab 1,7£. No mis seal ikka - ju mõni pangaautomaat ikka tee peale jääb. Läbi paduvihma (jep, vahepeal hakkas see hoopis pihta) 2 km kaugusel oleva bussijaama poole jalutades tšekkisin guugelmäpsist, kus sealkandis siis lähim pangaautomaat asub. Selgus, et ei asu. Hoopis kõrvalkülasse näitas ühte ja see oli 2,3 km kaugusel sealt, kuhu me juba jõudnud olime. No mis seal siis ikka - vaikselt hakkas küll pimedaks minema, aga no...see pool tundi veel ja siis saamegi koju hakata sõitma. Ja no...see järgmine oli nüüd küll selline feil, mida mitte kuidagi ei oskanud oodata: see pangaautomaat asus reaalselt militaarbaasi alal! Me isegi nägime seda, ainult 50m kaugusel meist. Agnes läks isegi automaatidega poiste käest uurima, kas äkki saaksime raha välja võtta, aga nad väga ei soovinud meid sinna lubada ja ütlesid, et järgmine pangaautomaat asub kõigest 500 meetri kaugusel.

No mis seal siis ikka. Väike pilk guugelmäpsile ja selgus, et tegelikkuses on see nende mainitud pangaautomaat 1,2km kaugusel. Nõksa oli juba väsimus peal, kõht tühi ja jahedaks hakkas ka vaikselt minema. Rääkimata sellest, et vahepeal oli väljas pimedaks läinud. Suur oli meie rõõm, kui seal reaalselt oli võimalik raha välja võtta ja lausa 14 minuti pärast tuli sobiv buss. Seda kõike selleks, et bussis teada saada, et maksta saab vaid müntides!!! Oehhhh. Isegi bussijuhil hakkas meist vist kahju, igatahes maksis ta puuduoleva osa meie eest ise ja saime lõpuks ometi teele asuda tagasi koju. Nii et bussijuhitädi, kes iganes sa oled ja kus iganes sa oled, ma loodan, et sul läheb kõik niiii hästi ja suur-suur aitäh sulle! Nõnda me igatahes väsinud ja näljasena oma maagiliselt seikluselt minu poole koju tagasi jõudsime. Soe dušš, soe tee ja soe toit olid ikka mucho mõnusad.

Tegelikult tegime Agnesega muud ka. Näiteks käisime kuulamas kohalikku stand-up comedy't, kus ma sain aru, miks inimesed räägivad, et šoti aktsendist on hirmuskeeruline aru saada. 4 esinejat viiest olid päris Glasgow'st ja no see aktsent...ma tõesti üritasin, aga ühe mehe jutust ma ei saanud suurt enamust aru :D. Ja loomulikult käisime Agnesega ka trennis, mis lõppes nõnda suurepäraselt (kellele sõna "s*tt" ei meeldi, siis plz ära vaata):

Ja loomulikult sain endale ka uued tätokad. Ärge nähke guugeldamisega vaeva. Üks nendest tähendab "väga suur naine" ja teine "riis":



Lõpetukeks ühed rõõmsad sellid, kelle tabasin koosolekut pidamast (kes aru ei saa, siis need on tolmuimejad, kellel on parajasti torud küljest võetud - mu meelest on äraütlemata nunnu, et neil nimed on):

Well, that's a nice wee hike

Ma nüüd vahepeal kolisin! Kui keegi mäletab, kuidas ma millalgi Hollandis kolisin ühest kodust teise minikäruga jalgrattaga, siis nüüd sai täitsa ilusti jalgsi kogu kraami kolitud. Sõbranna ja ta noormees tulid appi ja nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui tatsata ainult oma väikse armsa seljakotikesega. Eriti leboxxx. Siinkohal kasutan võimalust: aitäh-aitäh minu toredatele abilistele!

Uus kodu on ilmselt võrdlemisi vana maja (nagu ka eelmine) ja siin on vanades majades superretrod pesukuivatussüsteemid. Vähemalt mina polnud enne Šotimaaletulekut kunagi varem midagi sellist näinud. Umbes et lased laest alla mingi naljaka pesuresti, siis laed sinna uhkelt oma pesukollektsiooni peale ja tõmbad lae alla tagasi. Ja see kõik on loomulikult köögis, et kõik külalised saaksid mu suurepärast puhta aluspesu ja sokikeste näitust imetleda. Peaks mingi päev proovima pesu kuivamise ajal koogikest küpsetada, et toidulõhnad ilusti riideid värskendaksid - siis saaksin terve järgmise nädala ringi käia nagu väike kakukene :)



Asjad ilusti ära kolitud (tegelt kui ma päris aus olen, siis pole riideid veel lahti pakkinud), oligi aeg minna loomulikult uuele matkale! Päike paistis, ilm ilus, suurepärased ilusad matkarajad, kus lausa lust tatsata! Või siis ka mitte. Nõksake feil oli ja üks hetk oli raja asemel mingi suur lai risune mudamülgas. Umbes selline rada:

Samal ajal Šotimaa näitas, mida kõike ta ilmaga teha oskab: meie 2,5h kestnud jalutuskäigu kestel nägin tormituuli, vertikaalselt sadavat vihma, kiirelt-kiirelt minust otse mööda kihutavaid pilvi, imelist päikesepaistet, vikerkaart, lambaid jnejne.

Nagu reaalselt. Mäe taga oli kaunis päiksekene ja mäe üleval oli täielik siilike udus tunne. Pilved tuhisesid kohe siinsamas mööda ja riided laperdasid tuules. Tegin paar pilti ka (ei, ei ole pildi ülemine osa lihtsalt vussi läinud - pilv hakkaski sellise koha pealt pihta):





Kuna mul uues kohas kohe maja kõrval mõnusat sileda maaga pargikest ei ole, tuli jooksutrennikene ette võtta selles suuremas pargis, kus sutsu mägine on. Minu jaoks muidugi rohkem, kui sutsu, sest ma ausalt pole harjunud sellega, et reaalselt terve kilomeetri järjest saab lihtsalt tõusu joosta. Keha oli ka juba sellises wtf-sa-nüüd-ometi-üritad seisus ja rahuliku tempoga oli pulss pmst sama nagu üritaks oma 2km rekordit joosta. Google väidab, et selle kilomeetrikese peale oli ca 70m tõusu. Ma ei tea, what you, aga mina tavaliselt ei ole harjunud Munamäe kõrguseid tõuse niisama keset tavalist jooksutrennikest võtma (ma tean, ma tean, teile päris sportlastele on see nagu lumme k**ta). Vähemalt ringi lõpus tulid luigefämilid kõiges oma ilus tervitama:



Ja siia lõppu muidugi väike fun-fact nurgakene. Kes ei tea, siis piima saab siin poest osta kahes erinevas suurepärases koguses - valida on täpselt selliste numbrite vahel nagu 1,136 liitrit või 2,272 liitrit. Vinge! Teine fun-fact puudutab keelelisi eripärasid. Nimelt ma enne ei mõelnud kuidagi selle peale, et Šotimaal võiks olla oma sõnad. Mitte et neid nüüd hirmus palju oleks, aga tuleb aeg-ajalt ette. Näiteks minu uus lemmik (ja tundub, et ka siin paljude lemmik, hirmuspalju kasutavad) on selline nunnu sõna nagu "wee" ja tähendab see lihtsalt "väike" või "natuke".

Räägi lihtsalt!

Üks õhtu otsustasid kohalikud sõbrakesed, et nemad siis tutvustavad mulle kultuuri ja otsustasid mu viia kokteilibaari. Tee peal veel niimoodi kavalalt ütlesid, et see on speakeasy. Ma väga tähelepanu sellele ei pööranud, mõtlesin, et ju lihtsalt ütles midagi...üks hetk ikkagi mainis jälle, et see, kuhu me läheme, on speakeasy. Ma mõtlesin, et no...riläks, mis seal ikka...räägi-lihtsalt, või midaiganes see spiikiisi ka tähendab, onju. Ma võin ju lihtsalt rääkida küll, ma ei pea tantsima või midagi. Täiesti okei. Kes nüüd siin on sama harimatud, kui mina, siis need on need baarid, mis on salaja! Ajalootund: tegelikkuses vist nimetati niimoodi neid baare, mis alkoholikeelu ajal ammu-ammu salaja eksisteerisid ja nendesse said ainult siis, kui teadsid, kus need asuvad ja/või teadsid salasõna. Täitsa ise guugeldasin! Siin muidugi tähistab see lihtsalt neid baare, mida oskad leida ainult siis, kui sa tõesti nendest tead. See konkreetne oli näiteks sellise sissepääsuga kuskilt kõrvaltänavast:



Ei mingeid silte ega midagi. Kusjuures - olgugi, et see on nii salaja, tasub seal enne laud kinni panna. Nagu igas teises söögikohas/baaris/igas-kohas, nagu ma olen õppinud, et siin elu käib. Minu jaoks oli täiesti uus kontseptsioon, et baari või pubisse minnes peaks enne kindlasti laua kinni panema, sest muidu lihtsalt ei pruugita lubada sinna (sest no...kesse siis ometigi baaris püsti seisab...). Igatahes rääkida-lihtsalt sai seal küll, sest taustamuusika oli mahe, ilus ja mitte selline, et peab kas karjuma või viipekeelt vehkida vuhkima. Igati timm-timm! Lisaks selgus ühes teises baaris oma aega oodates (meil polnud otseloomulikult laud broneeritud ja kuna muidugi kultuurielamust oli hädasti vaja, siis panime ennast aga järjekorda ja ootasime kolmveerand tundi kuskil mujal), et kui lauakaaslastest kopa ette viskab, on alati võimalik Angela appi kutsuda (kes aru ei saa, siis see pilt pole mingi suur poster, vaid õllealuse alumine pool):




See, et nädalavahetus ilma looduseta ei saa siinkohas mööduda, on ka juba väga selgeks saanud. Seekord avastasin, et 2,5km kaugusel on selline imeline pärl:





Ilmselgelt olin vaimustuses! Õige kohalikuna võttis sõbrants Triin teed (piimaga muidugi) ka kaasa, sinna kõrvale veel Kalevi šokolaad ja no...mis sa ikka veel tahad!

PS. teksad läksid ka jälle katki. Ilge jama. Vähemalt selgus uute eest makstes, et tudengitele on siin igatahes 20% soodustust - ülibueno!

Hollandi keel algajatele

Minu armsad korterikaaslased hoolitsevad innukalt selle eest, et ma siit tagasi koju minnes ikka piisava keeleoskusega oleks - see on ääretult vinge neist minu meelest! Ja täna oli järjekordne hollandi keele lühikursusekene pärast õhtusööki. Üks tüüp me korterist küsis mult kavalalt "Kodutöö on tehtud vä?" "Eks ikka.." (loomulikult mingit kodutööd ei olnud, nagu arvata võite). Tüüp siis ütles, et okei, testime. Seisis minust paari meetri kaugusel veepüssiga ja ütles, et kui ma sõna ei tea, siis...

No ja kohe mitte ei tulnud niimoodi pinge all meelde, kuidas hollandi keeles täpselt need "jänesepabulad" nüüd on, nii et sain mõnusa sahmaka vett näkku. Ju järgmine kord läheb paremini!


(olgu siinkohal öeldud, et "magustoidukausike" ja "nõudepesuvesi" olid eeskujulikult meeles!)

Tagasiiii

Tagasi kodus ja uuuuh, kui mõnus on :)!

Enne oli muidugi vaja kõik asjad kuskile toppida, sest no...kogu värgi Eestissevedamine osutus tsipake keerukaks ülesandeks. Õnneks oli kursaõde vahvalt nõus pakkuma mu tavaarile ajutist kodu, nii et need tuli kuidagi sinna saada. Mäletate, kuidas ma eelmine kord kolisin põhimõtteliselt rekkaga? No vot, seekord oli aeg järelikult teise äärmusesse minna ja kolida Hollandi moodi:

Täiega säästuäss diil! Tervelt 2 eurot maksis selle huumori rentimine, nii et ma ise olin täiega rahul. Voodimadratsit sellesse kaarikusse pressides olin ma alguses muidugi veidike skeptiline, aga kui ei saa nõuga, siis saab jõuga, nii et voltisin madratsi põhimõtteliselt kolmekordselt kokku ja läks uue hooga! Veitsa muidugi kartsin, et poole tee peal otsustab madrats oma jõudu näidata ja lendab kärust välja plaksti originaalkujusse tagasi, aga õnneks jäi ta siiski seekord viisakaks. Suurepärane!

Kuna ma nüüd tagasi olen, siis olen ma loomulikult jõudumööda hakkanud sõpru külastama - eile näiteks käisin Agnesel külas. Tegime seda, mis sõbrantsidel külas käies ikka tehakse: lugesime venekeelseid füüsikaõpikuid ja sõime ahjukartuleid. Pärast, kui ära hakkasin minema, siis küsisin nii möödaminnes koridoris, et kelle rula see seal vedeleb. Agnes vastas sama igapäevaselt "Aa, see, mul koer sõidab sellega". Hähh, arvata on, et ma tahtsin kohe näha, mismoodi see tsirkus veel välja näeb! Ja, reaalselt, läksime välja ja Pippin hakkaski maja ees rulaga edasi-tagasi sõitma. Pole vist vaja mainida, et ma olin absoluutselt vaimustuses! Eriti vinge nägi veel siis välja, kui ta kolme käpaga oli rula peal ja ühega hoogu lükkas - täiega stiilipuhas! Nüüd me igatahes plaanime mingi varahommik kuskile parklasse harjutama minna ja siis teen pilti kah! Ainuke müstika on, mis imemoodi Agnes, kes ise rula peal ei püsi, oma koera sõitma õpetas :D. Näitasid talle juutuubi videosid ja ütlesid, et tee järgi?

Oh neid hollandlasi :)

Tundub täiega chill, onju? Jeap, tervelt 15 minutit järjest oli nii chill ja siis tagasi arvuti taha koodi kirjutama või valemeid vahtima. Nii vinge ja lõbus ongi!

Ehk viimased paar nädalat on paras uuhuuhuu olnud. Vähemalt: 64h veel ja siis peab kõik nagunii tehtud olema (või noh...üks väike kodutöö on pärast toda veel). Et aga hoiduda järjekordsest valemipildikesega postitusest, räägin ma hoopis millestki muust: hollandlastest!

Nimelt mind hirmsasti-hirmsasti-hirmsastiiiii häirib see, kuidas nad nina nuuskavad. Täpsemalt see, et nad ei nuuskagi nina...See on siin kuidagi nii olematu ja müstiline tegevus, et ma päriselt-päriselt ükspäev guugeldasin, kas hollandis on ninanuuskamine üldse käitumisnormidega vastavuses või mitte. Noh, et ise mitte nüüd väga ülemäära ebaviisakas olla. Midagi sellist, mis otseselt nuuskamist keelaks, ma õnneks ei leidnud. Küll aga sain kinnitust, et ka teised välismaalased on kohati nohuste hollandlaste käitumisest hämmingus. Nimelt nad luristavad tatti ninna tagasi...või kuidas iganes seda ka ei kutsuta, kui sa tugevalt sisse hingad, et tatt ninast välja ei voolaks (nii rõvedalt, kui see ka nüüd ei kõlanud, muidugi). Ja kuna seesama tatt voolab ometigi tagasi, siis tuleb seda sama tegevust 20 sekundit hiljem korrata. Ja nii terve loengu! Suurepärane! Guugeldamise tulemusel ma muidugi veel lugesin, et hollandlaste enda arvates on see versioon asjast oluliselt tervislikum ja loomulikum, kui tati väljanuuskamine ja seetõttu nad kõik teevad seda (ma ei kujuta ette, kas see arvamus on omane ainult tollele ühele kindlale inimesele või on laiemalt üldistatav - ma kursakatelt pole julgenud selle kohta otse küsida). Mina kavatsen igatahes ka edaspidi jätkata loengutes salfakate jagamist, kui asi ikka liiga täiega häirima hakkab - siiani on igatahes viisakalt vastu ka võetud ja enam-vähem sihtotstarbeliselt kasutatud.

Teine ja palju vingem asi, mida hollandlased teevad, on aiandustunnid kunagi algklassides. Nimelt nad vist jõudsid üks hetk seisu, kus väiksed lapsed ei tajunud enam biiti, kustkohast täpselt need munad ja tomatid ja piim ikkagi tulevad. Tundub ju loogiline ometigi, et poest või tehasest. Et lapsed täitsa teadmatuses ei oleks, otsustati et on aeg teha nii umbes kümneaastastele põnnidele (siuke neljas klass siis vä?) koolis aiandustunnid. Mul kursaõde rääkis, et see käis umbes nii, et kõigepealt oli pool aastat teooriat: õppisid, kuidas taimed kasvavad ja mis nendega tegema peaks jne. Ja siis sai iga mats endale kuskil kuus ruutmeetrikest aiamaad, kus ta pidi enda tomateid ja juurikaid kasvatama. Nii et terve klassiga käisid iga nädal korra aiamaadel askeldamas (ilusti busside ja värkidega pidid kohale minema - siuke iganädalane ekskursioon) ja pärast said oma aiasaadused endale. Täiega bäädääss mu meelest kevadel oma kurkide ja sibulatega uhkelt koju minna! Kui ma õigesti aru sain, siis neil ainult ühel aastal ongi see asi ja järgmine aasta saavad järgmised oma võimaluse head ja parema kasvatada. Mu meelest võiks Eestis ka algklasside õppekavades selline asi sees olla - ma oleks täiega kõrvitsaid ja asju kasvatanud ja pärast koju tassinud!

Kolmas asi, mida neile meeldib hirmsasti teha, on klaaskasti sisse inimesed midagi tegema panna. Kui ma sügisel vanalinnas ringi jalutasin, siis ma nägin näiteks, kuidas üks vend istus suure klaaskasti sees oma tiibklaveriga ja mängis ja mängis ja mängis. Üks hetk sain ma aru, et ta oli selleks hetkeks juba üle 20h järjest mänginud ja plaanis teise vähemalt sama palju veel mängida (eks ikka selleks, et rekord teha). Kui nii, siis nii. Nüüd reedel kõndisin ma samast kohast uuesti mööda ja ennäeee, uus suur klaaskast! Seekord oli see ilusti seest mööbliga ja puha ja ma alguses mõtlesin, et ju mingi mööblipoe reklaam või midagi. Kuni ma üks hetk aru sain: keegi reaalselt elab seal! Ja see keegi oli just voodisse heitnud ja magama läinud. Mingi selline projekt on neil, et üks vend elab kümme päeva järjest keset väljakut suure klaaskasti sees - isegi WC ja kõik on seal olemas (ma loodan, et sellele käib kuidagi siiski kardin ette). Ma ju ütlesin, et siin linnas on keeruline kodu leida, lausa niimoodi elab mõni:

"Läheme Lätti ka vä?"

Ehk ma käisin vahepeal korraks nädalakese Eestis. Vahetult enne seda oli vaja otseloomulikult iga päev kodutöö esitada, nii et ma ülemäära palju igasuguste plaanide tegemistega ei tegelenud, vaid süvenesin rõõmsalt R'is koodi kirjutamisele ja muule taolisele.

Üks hetk sadas Helen feissbukis platsi ja küsis "Lätti ka läheme vä?". Kuna ta on selline, kes küsib nagunii koguaeg lampi küsimusi stiilis "Lähme homme Tahitile vä?", siis ma ei hakkanud üldse süvenema ja kirjutasin niisama vastu ära "Ikka, jah, muidugi!". Ma muidugi mõtlesin, et ta ajas järjekordselt niisama kelbast. Selgus, et seekord siiski ei ajanud, nii et ma olin veidi üllatunud, kui mulle üks hetk teatati "Tavai, reede hommikul kell 8.45 võtame su peale!". Suurepärane!

Et tegemist oleks siiski fääntsu-fääntsu reisiga, oli vaja midagi üübervinget kaasa võtta. Sellekspuhuks marssisime poodi ja ostsime 9 kilo apelsine - noh, umbes et nagu ikka puudu ei tuleks või nii. Allahinnatud olid veel pealegi. Sellest laadungist pressis Helen hommikul suure hoolega 5 liitrit mahla kaasavõtmiseks. Kohe nii suure hoolega, et jäi veidi hiljaks väljasõiduga, aga mis seal ikka - isegi üllatavalt õigel ajal saime minema.

Esimeseks atraktsiooniks oli Escape-Room nimeline asi, millelaadset värki ma olen juba ammu tahtnud külastada. Meile omaselt jõudsime kohale stiilse kaheminutilise hilinemisega (kusjuures kohe esimese korraga leidsime õige koha üles) ja saime hakata ajusid ragistama ja ringi tuulama. Kes ei tea, siis escape-room on selline värk, kuhu lähed 2-4'kesi sisse, oled mingis kontekstis (meil oli punkrist põgenemine) ja pead sealt 60 minuti jooksul välja saama. Selle jaoks tuleb lahendada terve hunnik erinevaid ülesandeid, mis enamasti panevad proovile loogika (samal ajal anti raadiosaatja teel aeg-ajalt vihjeid). Siuke mõnus tunnikene nuputamist.

Muidugi esimese hooga olime me kõik nii kanad, et arvasime, et ainult üks ruum ongi ja üritasime täiega seal kõik ülesanded ära lahendada. Hiljem muidugi selgus, et see oli kõigest väike osa tervest ülesandest ja terve hunnik erinevaid peamurdmisi oli veel järgmises ruumis ootamas. Ma kõike siin päris kirjeldada ei taha, sest äkki keegi tahab ise proovima minna ja siis pole ju ometigi huvitav, kui kõik on ette teada. Lihtne ta igatahes polnud...või siis polnud meie piisavalt taibud...kuskil 2-3 minutit jäi igatahes puudu, et oleks kogu värgi ära lahendanud. Nii et väga-väga lähedale jõudsime. Nüüd on igatahes hammas verel ja tahaks mõnda muud escape-room'i proovida.

Nagu iga õige Läti-reis ikka, oli vaja Lidos söömas käia ja pärast seda avastada, mida huvitavat selle ümber aias pakkuda on. Selgus, et aial oli pakkuda meile teadmine, et Liina ei oska vabsee oma fotoka taimerit kasutada. Parim, millega ta hakkama sai, on see:

Pärast seda oli aeg vaadata, mis Jurmalas huvitavat on. Ja no...need majad!! Iga maja on nagu omaette väike lossikene oma tornide ja kuplitega. Tagasi pole nad seal küll igatahes hoidnud. Täitsa väärt koht ringi jalutamiseks. Isegi siis, kui on sellised sõbrad nagu mul, kes töllavad telefonidega:

Okei-okei, tegelikult olin mina esimene, kes kõne vastu võttis, aga mul olid jutud juba selleks ajaks räägitud, kui pilt tehti.

Igati muhe päev oli. Koju tagasi toodi mind alles kell 4.45 ja selle 20 tunni jooksul jõudis tõesti kõigest rääkida ja siiralt südamest naerda. Täpselt selline värk, millest ma Hollandis olles puudust olen tundnud, nii et täitsa oma koha peal oli see väike armas ühepäevatripp muheda seltskonnaga.

Nohust ja Haagist

Jeeijee, täna sain oma praegusele aadressile esimese postkaardi!! Džäksimon Austraaliamaalt saatis ja loomulikult on mingi palja kanniga mees pildi peal - mida ikka temast muud oodata, eksole.

Vahepeal olid mul seiklused, kus ma üritasin paaniliselt nohurohtu leida, et see huumor edasi kõrvapõletikuks ei areneks. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab, eksole - lähed lihtsalt apteeki ja ostad karbi Sudafedi ja asi timm; edasi ainult mine koju ja kuku ravima. Velotasin enesekindlalt apteeki kohale ja asusin nohuravimite riiulit rahulikult uurima. Vaatasin vasakule ja vaatasin paremale ja üles ja alla ja diagonaalis, aga no mida pole, seda pole. Kergelt alla ka ei anna, nii et hakkasin lugema erinevatelt pakenditelt, mida need täpsemalt sisaldavad. Üsna pea pani mind tähele üks apteegitöötajatest ja küsis, kas saab mind aidata. Seletasin, mida mul vaja ja ta vaatas mind ainult hämmingus näoga selle peale ja kutsus kellegi teise veel lisaks, et nad siis koos aitavad. Seletasin uuesti pikalt ja laialt, mida ma tahan ja mis on toimeaine ja veel kirjutasin toimeaine nime ilusti ja puha ja tädid polnud sellisest asjast kuulnudki. Mis seal siis ikka, kui pole, siis pole. Läksin järgmisse apteeki. Ja sealt veel järgmisse.

Kodus guugeldasin, et mis värk sellega nüüd siis täpsemalt ikkagi oli ja mis te arvate, mis ma avastasin? Sudafed on Hollandis keelatud ravim! Suurepärane. Tore, et ma seda igalt poolt enesekindlalt nõudmas käisin. Kujutan juba ette selle apteegitädi näoilmet, kui ta pärast välja uuris, mida see imelik dressides välismaalane saada üritas. Nagu ma hiljem aru sain, siis neil ongi nohu ravimiseks kas ninasprei või piparmünditilgakesed - selle nimekirjaga asi piirdub. Ja ei, ma ei kasuta iga väikse nohu ravimiseks tablette. Rahu-rahu. Ma enne üritan ikka tavaliselt kergemate meetoditega seda ravida.

Et ma ainult nohust ei räägiks, siis natuke aega tagasi käisime Margusega avastamas, mida Haagil pakkuda on. Kõigepealt selgus muidugi, et palju vihma oli pakkuda, aga lisaks sellele kõike muud ka. KÕIKE muud - see linn oli (vähemalt minu jaoks küll) täis erinevaid üllatusi.

Esimese asjana hakkasid silma edevad hipsterrattad, millega ma oleks kevadel Kalamajas elades päris kunn olnud. Kui nüüd päris aus olla, siis ma tahaks praegugi endale sellist. Ükskõik, millist nendest:

Natuke aega hiljem jäi meile tee peale kohalik hiinalinn. Ma ilmselgelt olen täiesti algaja turist, sest ma ei teadnud, et sellistes hiinalinnades on päriselt hiinakeelsed sildid kohvikutel-juuksuritel-ilusalongidel ja kõigel muul. Meil Tartus küll hiinalinnas selliseid silte pole - täiesti tavaline Selver on!

Pärast ühe väikse armsa kanaliäärse pubi külastust läksime mere äärde randa. Ma kuidagi kujutasin ette, et see on selline väike armas rahulik rannakene. Väga valesti kujutasin ette, ilmselgelt. Jõudsime kohale ja ma ei suutnud uskuda enda silmi. Paarkümmend rannabaari mängimas reggae muusikat, lapsed hüppamas batuutidel ja tiirutamas karusselliga, rannaliiva peal lebotamistoolidega ja diivanitega kohvikud ja muidugi kõige tipp - loss!

Ja mis te arvate, mis selle lossi kõrval olid? Täiesti tavalised suured kümnekorruselised kortermajad. Kuidagi kosmiline kombo oli see kõik kokku. Eriti veel arvestades, et see loss on üldse hotell. Hetkeks oli tunne, nagu oleks sattunud Vahemere äärde kuskile. Hämmingust üle saanud, asusime tagasiteele ja kõndides bussipeatusesse möödusime mitmetest kasiinodest. Üks näiteks selline edev versioon:

Suur ja uhke ekraan oli veel küljes sellel ja puha, seal vasakul servas. Lõpuks, kui natuke edasi olime kõndinud, nägime ka, mis nõnda uhkel ekraanil üldse näidatakse linnarahvale:

Hehe, huvitav, kaua neil läks enne, kui nad ise ka aru said :D.
Vahva linn see Haag igatahes. Kõht ka tühjaks ei jää, igasugu delikatesse pakutakse:

Rotiwrapi jätsime seekord siiski vahele ja üritasime kiirelt rongile jõuda. Oiiii, kui uhked me olime, et täiesti koba peale jõudsime täpselt õigeks ajaks rongi peale. Kohe nii uhked, et ei hakkanud täpselt tsekkimagi, kuhu peale me istusime - peaasi, et sihtkoht õige on. Teades minu läbisaamisi rongidega, siis arvata on, et me suutsime kiirrongi asemel valida endale selle versiooni, mis igal pool peatub ja mitte ainult korraks, vaid ikka ilusti rahulikult. Nii et 50 minuti asemel sai suisa 1h 40min rongisõitu nautida.

Kõik on nii lahked ümberringi

Näiteks eile, kui me sõudmas käisime ja mina väga pingsalt igale aerutõmbele keskendudes otse ette vahtsisin, sain ma Karmeni itsitamise järgi aru, et mingi jahikene on meile kõrvale sõitnud ja elab väga innukalt kaasa meie trennile. Tundus, et neil on võrdlemisi lõbus. Mõni hetk hiljem muutusid nad lõbusast veel lahkeks ka ja hakkasid järjest pakkuma "Võta võileib! Meil on kommi ka, ei taha vä?". Mhmh, eks ma ikka võtan võileiva paadi pealt, kui ma suudan juba kohapealseistes paadikese kõikuma ajada. Tänks!

Kui päeval oli ilusti trenni tehtud, võis õhtul ju ometigi niisama tsillida ja selleks puhuks sobis suurepäraselt Liisi imearmas rõdukene (siinkohal mainiks ära, et neil on ulmehuvitava ehitusega korter: wc'l on kaks ust, köögil on kolm ust ja enamikest tubadest ei ole võimalik kööki pääseda ilma, et ei läheks läbi ühe tüübi toa või wc):

Sattusime lausa nõnda jutuhoogu, et üks hetk oli kell saanud pool neli hommikul ja järsku hakkas väljas mingi imelik vuhin pihta. Alguses ma mõtlesin, et ju korraks on midagi ja siis lõppeb ära, aga ei lõppenud. Muudkui vuhises. Kuna uudishimu ületas laiskuse, ronis Liisi aknast välja kiikama ja ütles poolüllatunult "Keegi vist harjutab tuletantsu seal...". Selle peale hüppasin mina ka loomulikult püsti ja tõesti - nurga tagant sähvatasid aegajalt kiirelt tulekerad suure vuhina saatel ja kostus natuke kellegi juttu ka. Ilmselgelt oli sellist pulli vaja lähemalt tsekkima minna, nii et võtsime pleedikesed ümber ja läksime nagu väiksed muhvid läbi pimeda poolhirmsa koridorikese õue. Seal mingi tüüp vehkis oma tulekeradega ja kaks sõbrakest olid talle andunud publikuks. Kahjuks kustusid tal üsna täpselt siis kuulid ära, kui me kohale jõudsime ja šõu oligi läbi. Küll aga oli tüüp nii lahke, et lubas meile uue etenduse korraldada, kui me mõnel järgneval ööl soovime - ta justnimelt öösiti käibki oma huvitava hobiga tegelemas. Vot sulle siis.