Kõik on nii lahked ümberringi

Näiteks eile, kui me sõudmas käisime ja mina väga pingsalt igale aerutõmbele keskendudes otse ette vahtsisin, sain ma Karmeni itsitamise järgi aru, et mingi jahikene on meile kõrvale sõitnud ja elab väga innukalt kaasa meie trennile. Tundus, et neil on võrdlemisi lõbus. Mõni hetk hiljem muutusid nad lõbusast veel lahkeks ka ja hakkasid järjest pakkuma "Võta võileib! Meil on kommi ka, ei taha vä?". Mhmh, eks ma ikka võtan võileiva paadi pealt, kui ma suudan juba kohapealseistes paadikese kõikuma ajada. Tänks!

Kui päeval oli ilusti trenni tehtud, võis õhtul ju ometigi niisama tsillida ja selleks puhuks sobis suurepäraselt Liisi imearmas rõdukene (siinkohal mainiks ära, et neil on ulmehuvitava ehitusega korter: wc'l on kaks ust, köögil on kolm ust ja enamikest tubadest ei ole võimalik kööki pääseda ilma, et ei läheks läbi ühe tüübi toa või wc):

Sattusime lausa nõnda jutuhoogu, et üks hetk oli kell saanud pool neli hommikul ja järsku hakkas väljas mingi imelik vuhin pihta. Alguses ma mõtlesin, et ju korraks on midagi ja siis lõppeb ära, aga ei lõppenud. Muudkui vuhises. Kuna uudishimu ületas laiskuse, ronis Liisi aknast välja kiikama ja ütles poolüllatunult "Keegi vist harjutab tuletantsu seal...". Selle peale hüppasin mina ka loomulikult püsti ja tõesti - nurga tagant sähvatasid aegajalt kiirelt tulekerad suure vuhina saatel ja kostus natuke kellegi juttu ka. Ilmselgelt oli sellist pulli vaja lähemalt tsekkima minna, nii et võtsime pleedikesed ümber ja läksime nagu väiksed muhvid läbi pimeda poolhirmsa koridorikese õue. Seal mingi tüüp vehkis oma tulekeradega ja kaks sõbrakest olid talle andunud publikuks. Kahjuks kustusid tal üsna täpselt siis kuulid ära, kui me kohale jõudsime ja šõu oligi läbi. Küll aga oli tüüp nii lahke, et lubas meile uue etenduse korraldada, kui me mõnel järgneval ööl soovime - ta justnimelt öösiti käibki oma huvitava hobiga tegelemas. Vot sulle siis.