Kui ma olin sekeldustest hoolimata lõpuks Kaia ja Tõnise juurde jõudnud, sain ma tervelt pool tundi, et käia duši all, teha kiire asjade ümberpakkimine ja jälle me olimegi teel. Sedapuhku siis Sevillasse, sest et sinna oli vaja ometigi minna. Tee peal kirusime hoolega Hispaania halba raadiolevi, mis vahel nagu oli, aga siis ikka ei olnud kah. Peamiselt oli siiski meeleolu loomas võluv sahina-raadio. Jõudnud Sevillasse, nautisin täiega sealset liiklust ja lootsin, et vast kuidagipidi õnnestub jõuda ilma vahejuhtumiteta kuskilegi parkimismajja. Selleks puhuks unustasin igasuguse pirtsakuse ja valisin kõige esimese parkimismaja, kuhu vähegi oli võimalik minna - huhh, läks õnneks seekord. No ja sealt edasi juba linna peale laiama:
Kui päev otsa oli edevasti ära laiatud, oli aeg õhtu lõpetada mäkiburkse süües ja selle kõrvale arutledes, mis nüüd siis edasi - sest teadupoolest olid Sevillas sellised pidustused, et kuskile ööbima polnud küll lootust saada. Aga pole probleemi! Kui Sevillasse ei saa jääda, ju tuleb siis kuskile mujale sõita. Nii et uuesti masinale hääled sisse ja sahinaraadio saatel Atlandi ookeani äärde. Jõudnud kauni pimedas-peaaegu-nähtava ookeani juurde, otsustasime, et on juba öö küll ja oleks äraütlemata asjakohane veidikene magada. Kuna meil ei olnud ei telki ega magamiskotte ega madratseid, ega põhimõtteliselt mittekuimidagi, tuli veidikene loominguline olla (seejuures auto oli meil nii pisikene, kui vähekenegi võimalik). Selline tunne oli, nagu üritaks keset suve niigi täis külmkappi kolme suure arbuusi jaoks ruumi teha. Tõstsime asju edasi-tagasi, kruvisime toole nii- ja naapidi, üritasime pagassi ära mahtuda ja tagaistet täiesti alla lasta ja no lõpuks leidsime mingi variandi, kuidas kolmekesi enam-vähem ära mahtuda ja autouksed ka veel kinni saada. Suurepärane! Paar tundi niimoodi mugavas asemekeses magatud, otsustas Tõnis, et aitab, tema enam ei viitsi. Saatis minu tagaistmele, istusi ise rooli ja hakkas muudkui aga sõitma. Kui ma ärkasin, olime me igatahes Portugalis ja kui me seal juba olime, oli ju ainuõige hakata hoolega turiste mängima:
Need pildid olid kõik tehtud ühe edeva mõisa õue peal. See mõis oli kohe nii ülivinge, et me vist matkasime põhimõtteliselt terve päeva selle suurtes aedades, maaalustes käikudes ja hoonetes ringi. Kui kunagi uuesti Portugali peaksin minema koos mingi seltskonnaga, siis sinna ma plaanin igatahes veel sattuda!
Kuna me ei olnud väga huvitatud veel ühe öö autos veetmisest, guugeldas Kaia mäkis burksisöömise kõrvalt meile ööbimiskoha Lissaboni kesklinnas. Hinna järgi (15€ öö) kahtlustasime, et midagi väga uhket sealt küll ei saa, aga meie suureks õnneks eksisime täielikult. Ülinumps hostel: puhas, ilus, suurte vooditega, hommikusöök hinna sees, kohe saabumisel pakuti kohvi ja teed ja iga sammu eest ei pidanudki lisatasu maksma. Pöörfi! Kuna aga tegemist oli siiski backpacker'ite hosteliga ja meid oli ainult 3 tükki, pandi meie neljakohalisse tuppa veel üks tüüp ööbima. Saime Marco'ga kiirelt tuttavaks ja kutsusime endaga kaasa ülisuurde okeanaariumisse, kus ta ei saanud kohe mitte kuidagi naeru pidama, kui lind mulle pähe sittus (ise vahtisin samal ajal rõõmsalt pingviine. Õnneks see lind, kes huumorit tegi, oli siiski pingviinidest oluliselt väiksem). Oh jah, elu on selline. Minu suureks rõõmuks olid kraanid selles asutuses ilusti olemas ja siin on minu kaunis soeng vahetult pärast seda, kui olin sealt linnus*ta välja pesnud:
Siin-seal veel Portugalis erinevates kohtades turiste mängitud, otsustasime, et külastamist vajab ka mandri-Euroopa läänepoolseim punkt. Loomulikult ei läinud me sinna mööda tavalisi korralikke asfaltteid, vaid sattusime GPS'i järgi kuskile täieliku offroad'i variandi peale. Mul tekkis juba pänik, aga Tõnis vaatas, et saab-saab, ikka saab. Et auto kuskile aukudesse kinni ei jääks, hüppasime Kaiaga välja ja asusime Tõnist juhendama, milliseid kive mööda sõites kõige paremini kohale saab - ise seejuures juukseid sättides, sest et äkki keegi kuskilt juhtub pilti tegema siis, kui me üksi keset tühermaad oleme. Tuleb tõdeda, et Tõnis on päris osav juht! Kuskile kinni ei jäänud ja auto jäi ka terveks. Juhhei! Ja vaade oli kogu seda teekonda väärt:
Üks hetk igatahes otsustasime, et sai juba Portugalis tsillitud küll ja üleüldse on mõnel järgmine päev tööpäev. Nii et asusime tagasiteele sahinaraadio saatel - üks hetk olime jõudnud juba sinnamaale, kus panime raadio kinni ja kuulasime ära kõik 10 aegumatut hitti minu telefonist ja kõik suurepärased heliteosed teiste telefonidest. Siis jõudis kätte see tase meeleheitest, kus me laulsime mõnda aega, et oleks muusikat. Kui laulda enam ei jõudnud, pidime omahakatuslikult tegema jutusaateid ja vaidlema päevakajalistel teemadel. Kuna sõita oli kuskil 700 kilomeetrit selle päevaga, sai põhimõtteliselt kõik teemad läbi arutatud ja kõik laulud ära lauldud.
Väike sliip ja hommikul kõndisin jälle auto juurde, et asuda koos Kaiaga teele mandri-Euroopa lõunapoolseimasse tippu (kui juba siukseks turistitamiseks läks) ja mis te arvate, mis oli esimene asi, mis ma Kaiat oodates kõrvalistuja ukse taskukesest leidsin? Loomulikult antenn, mis ei olnud autole veel külge kruvitud. Suurepärane! Panin antenni autole külge ja näe imet - töötabki raadio nii nagu üks raadio töötama peab. Lõunapoolseim tipp ise on muidu umbes selline:
Ja nüüd minu lemmikkoht: ahvidega mägi Gibraltaril. Kuna Kaia oli samal ajal tööl, läksin sinna täiesti üksi ja passisin lausa mitu tundi varemetel turnides ja ahve jälgides. Nagu kinos! Üks väike Soome põnn oli päris pahane ahvide peale, et need ta banaanid ja sõõrikud ära varastasid. Samuti oli mingi seltskond veidi pänikus, kui ahv ühel tädil seljakoti seljast tõmbas ja sealt seest asju välja hakkas tõstma - nii et äkšenit sai küllaga.
Lõpetuseks mõttetera Kaialt tagasiteel: asjad kaovad, mälestused jäävad!
No comments:
Post a Comment