...või kuskile mujale. Kes seda enam teab, mis idee tal täpselt oli, aga igatahes jooksis Siimul üks hetk rõduuksest hiirepoiss (või hiireneiu, ma täpsemalt ei küsitlenud) sisse ja pistis plehku. Poisid mõtlesid, et on hirmus kavalad ja toovad kassi sinna ja küll see hiire käppelt kätte saab. Hehe, lootku aga :D. Kass nuuskis veidi aega lootustandvalt ringi ja hakkas siis hoopis sääski taga ajama. Nii et see plaan jäi sinnapaika ja hiirepüüdmine jäi ootama paremaid mõtteid ja aega.
Üleeile, ehk hiire tuppatulekust kaks päeva hiljem, avastasime me Karmeniga pärast suurepärast sõudmistrenni, et pole umbes seitsesada aastat niisama juttu rääkinud ja otsustasime, et on aeg minna kuskile ja teha midagi. Nii et läksime Siimule külla ja asusime innukalt telekamänge mängima (sain Karmenilt rallis haledalt pähe, aga ma süüdistan selles ainult halba autovalikut otseloomulikult!) ja kaartidega tihisid koguma (sain kõigilt pähe - hea päev oli :D ). Mängisime seal siis ja jutustasime ja ma rääkisin parasjagu mingit stoorit, kui Karmenil pilk ühele kohale seisma jäi ja ta teatas üllatunult: "Kas seal on mingi hiir vä!?". Me Siimuga hüppasime kiirelt püsti, hõiskasime "Ohhh, skoor!!!! Kähku nüüd!" ja jooksime uksi kinni panema, et hiir samas toas püsiks. Karmen ei viitsinud ka pikalt hämmingus olla ja asus koos meiega rõduuksest ja külili pandud piljardilauast barrikaadi ehitama. Siuke elevus oli sees - nagu väiksed lapsed mängiks sõjamängu ja rajaks sujuva tiimitööna kaitsemüüre. Mõned sekundid veenmist ja hiirekene nõustus uksest jälle välja jooksma. Vinge oli!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment