Grammatikakunn Kaia

Kiidan Kaia lauseehitust ühes meie vestluses :D! Lause muutmata kujul ja täies pikkuses: "seened on jõulu peolauale vanaema tehtud ma harjund sööma vb".

Kaia, sa üldse vaatad, mis sa kirjutad või viskad lihtsalt sõnad suvaliselt kokku?

Totaalne randoomsus. Muideks, fun-fact: see tšikk sai kirjandil minust oluliselt rohkem punkte...nii et tehke omad järeldused :D!

Mõtlesin süüa teha veits...

Täna praadisin  muna endale ja see plahvatas panni peal. Selline lahe laupäev siis.


Ja mitte nagu lihtsalt ei praksunud veidi, vaid ikka nii, et munakollane maandus tagurpidi tagasi peale ja osa muna oli kuskil pliidi ja pottide peal laiali. Otseloomulikult üritasin ma kohe guugeldada ja leida põhjust sellele vingele nähtusele ja midagi leidsin ka: munakollase ümber on membraan, mis vahel võib väidetavalt võrdlemisi tugev olla ja kui ma muna praadisin ja munakollane soojenemise tagajärjel paisuma hakkas, siis membraan pidas peaaegu terve aja vapralt vastu sellele pingele, aga mingi hetk otsustas, et enam ei viitsi ja siis plahvatas. Noh, umbes nagu kui õhupalli natuke liiga palju õhku puhuda, siis ta mingi hetk otsustab, et aitab naljast ja plahvatab.

Kui keegi teab paremat seletust asjale, siis kuulan huviga!

Magus valu üle kogu keha

Eelmine nädalavahetus sai poolkosmiline - reedel kõigepealt muidugi õppimine ja siis pärast seda pidu nagu filmis - paar inimest korraldasid mullivannis korraliku vahupeo, mis levis üle terve ruumi ning ülejäänud seltskonnaga olime kõrvaltoas, kus minu rõõmuks jämmiti igausugu erinevatel pillidel (kaks kitarri, klaver, harf, suupill, paar pisikest trummi + ilusad lauluhääled) - mul teadupoolest täiega nõrkus selle vastu, kui peol keegi muusikat teeb. No nii meeldib :)! Ja no muidugi boonusena sain ära proovida harfimängimise :D. Täitsa loogiline pill isegi.

Laupäev möödus sporti tehes - või noh. Kõva 500 meetrit suusaergomeetril. Kui kellelgi tekib vastupandamatu soov teada saada, mis tunne on, kui jalad ei kanna, käed huugavad ja tervet keha täidab magus valu, siis proovige 500 meetrit suusaergomeetril kellegagi võidu teha - soovitatavalt aeg kuskile alla 2.30, siis ikka tunneb seda õiget värki. Müstika, kuidas paar minutit sporti võib niiiii läbi võtta.

Spordilainel jätkates, siis neljapäeval läksin panin jälle jala joonele orienteerumisfanattidega - seekord vallutasime AHHAA-keskuse, mis on siseorienteerumiseks vägagi sobiv koht. Lahe oli näha, kuidas terve seltskond hämmingus ringi siblib. Ja kui AHHAA-keskus tõmbas nii mõnelgi mõistuse kokku, siis Suusahullud hoolitsesid selle eest ka, et lihased vähemalt sama palju vatti saaks - nagu ma ette ennustasin, oli finiš Tigutorni tipus (või noh...20 korrusel). Võimas! Ootan huviga juba kevadisi ettappe :).

Vahepalaks lõbus muusikapalakene (kes veel kuulnud ei ole):

Mõistuse kokkujooksmisest rääkides: ei saa jätta mainimata, et eile oli see piinlik hetk, kus mul kontrolltööl jooksis mõistus kokku. Ma ei tea, kuidas see nii juhtus... 9 küsimust oli, neist neljale olin ilusti pika (ja ilmselt liiga) põhjaliku vastuse ära kirjutanud, kui ma avastasin, et aega hakkab väheks jääma. Ja siis tuli sellest pänik ja kõik läks meelest. Siis tuli viha selle peale, et kõik oli meelest läinud ja kõik läks VEEL rohkem meelest. No ja siis oli juba täitsa lootusetu seis ja kirjutasin selliseid vastuseid, et endal oli ka piinlik - asjale lisas vunki, et mul samal ajal käis peas lugu "Dumb ways to die". Siuke totaalselt liimist lahti. Samas - kah omamoodi huvitav kogemus :D!


Lõpetuseks väike osakene klaveripalast, mida Helen soovis, et ma ära õpiks:

Et kõik ikka täna ja homme diskodel särada saaks!

Kellel tänaõhtuseks peoks veel tantsusamme ei olnud, siis siin teile järjekordne hitihoiatus geniaalse koreograafiaga:

Kujutan ette, kuidas üheksakümnendatel bänditegemise by-default eeldus oli vähemalt viis korda nädalas tantsimise rühmatrenni teha. Lahe! Järgmisel reedel juba uus video uue koreograafiaga!

Olgu teil nädalavahetus sama vinge kui minu eelmine laupäev:

PS! Jõu-ja ilunumbrite tegemine omal vastutusel!

Yo tengo bloqueo mental! Que maloooooooo!

Ja jõudiski Pirru mulle külla - oli lausa kaks ööpäeva külas! Koos peedipirukaga, mis üllataval kombel oli isegi söödav. Mul muidugi oli talle üllatus varuks - 5h järjest pidi ta motiveerima mind koolitöid kirjutama, enne kui me võisime fiestatamisega algust teha. Ja ma võin öelda, et ta sai sellega perfektselt hakkama - täitsa nostalgia tuli peale, oleks veel Dagny ka kõrval küüsi lakkinud, oleks olnud täitsa nagu päris juba. Küll see ülikool on alles tore!

No igatahes võtsime me Dagnymoni ka tema häärberi juurest peale ja suundusime minu poole, et rääkida maast ja ilmast ja et ma saaks läbi viia suurepärast muusikaviktoriini Pireti ja Dagny teadmiste testimiseks (olgu siinkohal öeldud, et teadmised olid maruvõrdsed: seis jäi 28:30). Muuhulgas tulid esitamisele täielikud hitihoiatused Eesti 90ndatest, näiteks Anaconda "Ei soovi, et lahkuksid veel", Maarja-Liis Ilus "Kohtumine", Code One "Kuum" ja no muidugi täieliku pärlina see lauluke, mille teile siia nautimiseks ka panin. Minu uus pick-up line on igatahes "Sa minu ahi, mille küte ma olen!". Kujutan ette, kuidas 15-18 aastat tagasi said vanemad pooleks ennast naerda, kui me väikeste pätakatena nendele lauludele 7-vapra saatel kaasa laulsime, ise absoluutselt aimamata, kui vinge sõnumiga need on :D. JA NO MIDA TANTSULIIGUTUSI!

PASTALIINID ja VIITELEHED on värsked eesti keelt kaunistavad uudissõnad - otse Pireti peast ja teile nüüd kasutamiseks! Ja kusjuures ta isegi ei teinud nalja või midagi, ilmselt üleõppimise tulemusel on ta jõudnud sellisesse seisu, et talle reaalselt tundusidki väga normaalsed ja kasutatavad sõnad. Esimene neist siis tähendab kriite ja teine neid lehekesi, mida õpetajad tunnis aeg-ajalt jagavad (handout). Dagny ei saanud ka jääda feilimata - naeris pisarateni ära Pireti vaimusünnitiste peale ja siis tõdes tõsiselt, et "Pasteliin on ju tegelikult täitsa tavaline sõna". Õhh, ma siis seletasin, et "PLASTILIIN, kallikene, PLASTILIIN on see sõna!"

Täna käisin muidu siseorienteerumisvõistlustel, kus seekord pea töötas natuke rohkem, kui Lõunakeskuses toimunud etapil - muidugi arenguruumi jäi veel küllaga. Ja nüüd - kõigile teile, kes te olite veendunud, et minusugune ei jõua trepist alla ka veereda - viimasest punktist, mis asus Tasku esimesel korrusel, finišisse, mis asus Pläsku 13. korrusel, jooksin mina 1 minut ja 15 sekundit! Maruuhke värk. Mis siis, et ma natuke enne seda kõndisin, sest ma olin no niiiiii läbi - lugesin pärast isegi kokku, enne seda uhket finišisirget sain ma ronida Taskus 19 korruse jagu treppe üles ja no need korrused seal on ikka eriti kõrged ehitatud :D! Muuhulgas otsustasin jätta võistlustel kasutamata valvega pakihoiu ja jätsin oma dressika suvalt Joosepi kätte, kes ülilahkelt-pooleldi-sundivalt ütles "Anna siia dressikas!". Naiivne nagu ma olen. Kui ma tagasi jõudsin finišist, oli tal igatahes parasjagu pooleli pooletunnine telefonikõne...minu telefoniga. Siuke põrsas, no :D!

Millal te viimati postiga kirja saite?

Ma ükspäev lahmisin Piretile, et kui ta tahab, külla tulla, siis tuleb ikka kiri ette saata postiga. No täna siis maandus postkasti jõulukaart teatega:
"Mul on au teatada, et Tema Kuninglik Ägedus Piret palub luba külastada Teie residentsi. See õnnelik päev on 6. november 2012, mil ta ilmub te juurde. Palun teavitada residentsi emandat sellest suurepärasest sündmusest.
PS! Kaart oli odav, selle pärast jõulukas.
PS2! Ta tuleb ka ilma loata, et te teaks!"

Hähh, hea töö, Pirru :D!


Täna viipekeeles muidu õppejõud järsku teatas "Nii, mulle tundub, et nüüd on vist aeg laulma hakata!" ja nii me kõik vehkisime muusikarütmis "Mu koduke on tilluke" laulu teksti. See oi-lii-oi-laa koht oli ikka täiega raske!