Yo tengo bloqueo mental! Que maloooooooo!

Ja jõudiski Pirru mulle külla - oli lausa kaks ööpäeva külas! Koos peedipirukaga, mis üllataval kombel oli isegi söödav. Mul muidugi oli talle üllatus varuks - 5h järjest pidi ta motiveerima mind koolitöid kirjutama, enne kui me võisime fiestatamisega algust teha. Ja ma võin öelda, et ta sai sellega perfektselt hakkama - täitsa nostalgia tuli peale, oleks veel Dagny ka kõrval küüsi lakkinud, oleks olnud täitsa nagu päris juba. Küll see ülikool on alles tore!

No igatahes võtsime me Dagnymoni ka tema häärberi juurest peale ja suundusime minu poole, et rääkida maast ja ilmast ja et ma saaks läbi viia suurepärast muusikaviktoriini Pireti ja Dagny teadmiste testimiseks (olgu siinkohal öeldud, et teadmised olid maruvõrdsed: seis jäi 28:30). Muuhulgas tulid esitamisele täielikud hitihoiatused Eesti 90ndatest, näiteks Anaconda "Ei soovi, et lahkuksid veel", Maarja-Liis Ilus "Kohtumine", Code One "Kuum" ja no muidugi täieliku pärlina see lauluke, mille teile siia nautimiseks ka panin. Minu uus pick-up line on igatahes "Sa minu ahi, mille küte ma olen!". Kujutan ette, kuidas 15-18 aastat tagasi said vanemad pooleks ennast naerda, kui me väikeste pätakatena nendele lauludele 7-vapra saatel kaasa laulsime, ise absoluutselt aimamata, kui vinge sõnumiga need on :D. JA NO MIDA TANTSULIIGUTUSI!

PASTALIINID ja VIITELEHED on värsked eesti keelt kaunistavad uudissõnad - otse Pireti peast ja teile nüüd kasutamiseks! Ja kusjuures ta isegi ei teinud nalja või midagi, ilmselt üleõppimise tulemusel on ta jõudnud sellisesse seisu, et talle reaalselt tundusidki väga normaalsed ja kasutatavad sõnad. Esimene neist siis tähendab kriite ja teine neid lehekesi, mida õpetajad tunnis aeg-ajalt jagavad (handout). Dagny ei saanud ka jääda feilimata - naeris pisarateni ära Pireti vaimusünnitiste peale ja siis tõdes tõsiselt, et "Pasteliin on ju tegelikult täitsa tavaline sõna". Õhh, ma siis seletasin, et "PLASTILIIN, kallikene, PLASTILIIN on see sõna!"

Täna käisin muidu siseorienteerumisvõistlustel, kus seekord pea töötas natuke rohkem, kui Lõunakeskuses toimunud etapil - muidugi arenguruumi jäi veel küllaga. Ja nüüd - kõigile teile, kes te olite veendunud, et minusugune ei jõua trepist alla ka veereda - viimasest punktist, mis asus Tasku esimesel korrusel, finišisse, mis asus Pläsku 13. korrusel, jooksin mina 1 minut ja 15 sekundit! Maruuhke värk. Mis siis, et ma natuke enne seda kõndisin, sest ma olin no niiiiii läbi - lugesin pärast isegi kokku, enne seda uhket finišisirget sain ma ronida Taskus 19 korruse jagu treppe üles ja no need korrused seal on ikka eriti kõrged ehitatud :D! Muuhulgas otsustasin jätta võistlustel kasutamata valvega pakihoiu ja jätsin oma dressika suvalt Joosepi kätte, kes ülilahkelt-pooleldi-sundivalt ütles "Anna siia dressikas!". Naiivne nagu ma olen. Kui ma tagasi jõudsin finišist, oli tal igatahes parasjagu pooleli pooletunnine telefonikõne...minu telefoniga. Siuke põrsas, no :D!