Millal teid viimati õppejõud sellise arhailise asjaga nagu floppy-disk (ehk maakeeli ümbrikketas, nagu ma just järele vaatasin) viskas? Mind igatahes eile. Kogemus oli nii vahva, et itsitasin veel paar minutit ja elevust jätkus tervele loengusaalile. Ja ega täna ka igav ei olnud: 225-inimest mahutava loengusaali teises otsas oli mingi noormees siuke crybaby, et mingi hetk ma ei suutnud enam tema hädaldamist taluda ja tegin endale facepalmi. Ja see laks oli nii uhke, et kõlas üle terve saali. Rahul!

Ma arvan, et siinkohal on paslik väike meenutus eelmise nädala raamatukoguööst:


Muideks, mul on põhjust mainida, et ma olen oma poiste üle uhke! Nad küpsetasid täna 5h köögis kalkunit ja tulemus lõpuks laual oli uhke: suur täidetud kalkun, ahjus küpsetatud köögiviljad, special kaste ja ahjukartulid. Ja kui hea maitsega see kõik veel oli! Öelge veel, et tudengid söövad ainult makarone!

Ja et mu jutt veel rohkem seinast-seina oleks, siis: Mammu ristis mind kunagi õigustatult käsipagasitädiks ja et ikka oma nimele vääriline olla, oli mul üleeile koju tagasi lennates vaja mahutamiskunstile veel üks level upgrade'i teha: lisaks tavalistele riietele, trenniriietele ja muule mahutasin ma seekord oma väiksesse seljakotti (ehk käsipagasisse) ära lumelauakiivri ja -kindad. WIN!!

Seekordseks lõpusoovituseks soovitan: üllatage ükstest! Üks vahvamaid asju üldse on näha kellegi siirast rõõmu ja hämmingut, kui oled suutnud neid üllatada :)!

Raamatukogu, mu teine kodu...

Meile anti väga vahva ülesanne - essee teemal "Creativity - normal or abnormal?". Maailma kõige loovam pealkiri üldse!! Nüüdseks on mul see 1130-sõnaline mull valmis kirjutatud ja no äkki läheb läbi... Ma vist pole just kõige teravam pliiats pinalis, kui esseede kirjutamiseks läheb. Küll aga nägin ma vaeva sellega! Ja no muidugi ei jätnud mõnitamisvõimalust kasutamata minu kallis-armas ema. Eile öösel kella ühe paiku, kui ma endiselt raamatukogus olin (hetkeliselt küll pausi tegemas ja ümber laua tantsimas), saatis emme mulle e-maili "Õpi siis, väike nohik!". Pani ära, no :D.

Muuhulgas mainiks ära, et lisaks sellele, et me siin nohikud oleme, võib kõrvaltvaatajale mulje jääda, et esimesele korrusele on sisse kolinud treeninglaager - väga uhke värk minu meelest!

PS. kas keegi on teist kunagi kirjutanud prantsusekeelse klaviatuuriga? Ma täna proovisin ja nagu...KUI SASSI SAAB SELLE ASJA VEEL KEERATA??? Muidu on erinevate keelte klaviatuurid enam-vähem sarnased välja näinud, aga no see oli ikka täiesti ära susserdatud. Kust nad sellise idee peale üldse tulid? Nagu keegi esimene, kes klaviatuuri tegi, istus sõpradega maha, jõi 10 pitsi viina ja hakkas siis suvalt tähti kleepima klaviatuurile ja mõtles, et kärab kah? Näiteks numbrite kirjutamiseks peab shifti kasutama ja lisaks sellele, et kõik tähed on kuidagi väga randoomselt, on terve hunnik imelikke sümboleid ka lisatud. Vahva :D!

Kom igen, kom igen! Kom igen, HV71!!

Seda lauset ja kõike muud sarnast sai laupäeva pärastlõunal kisendatud rohkem kui palju. Sest et kui sa juba hokit vaatamas oled, siis tuleb ju ometigi seda häälekalt teha! Ma ei tea, kas tahtlikult või kogemata (ma väga ei süvenenud, kuhu me täpselt seal läheme), aga kui me käisime laupäeval kohaliku hokitiimi (HV71) mängu vaatamas, siis tegime me seda justtäpselt fännisektoris. Ja ma võin julgelt väita, et pikemat kui 30 sekundist pausi ei tulnud seal ergutuslaulude ja -hüüete vahele küll kordagi (mänguminutite jooksul muidugi. Vaheajal istusid kõik väsinult maha ja puhkasid häält). Muuhulgas seisin ma täpselt selle suure trummi ees, millega ergutamisele taustaks rütmi taguti ja ma ei tea, kas võiks trennina kirja panna selle? Sest reaalsuses mul terve aja lihased liigutasid ennast ja kann värises ikka korralikult bassirütmis.

Mäng ise meeldis mulle muidu väga! Keskmiselt umbes iga minuti tagant läks keegi ikka teisele hambasse andma ja muljet avaldasid ka väga vinged pea ees kõhuli pikalt libisemised - nagu noored uljad hülgepoisikesed pühapäevaõhtul salaja õue peal hullamas! Nii et äkšenit kogu raha eest. Mängu tipphetk oli see, kui sinise võistkonna mehed otsustasid, et rahvale peab ikka korralikku kino tegema ja viskasid valge meeskonna mehe üle piirde oma varumängijatesse. LAHE!

Ja ma juba ammu tahtsin mainida, aga pole veel kuidagi sattunud - igatahes on minu arvates äraütlemata tore, et kui oled haige ja no tõesti selline tunne, et ei jõua poodi minna ja otsustad kõigepealt hoopis paaritunnise powernap'i teha, avastada ärgates ukse tagant kott sidrunite, ingveri, salfakate ja kirjaga "Kallis Nele! Saa hästi ruttu terveks!". Ja need õhtused jutuajamised siin Deltas - näiteks kui ma olen jälle poole ööni oma kodutöid kirjutanud ja pärast seda lähen kööki süüa otsima, vaatavad seal maailmaasju arutavad poisid mulle otsa ja ütlevad murelikult "Nele, sa näed nii kurb välja, kui sa niimoodi pikalt oma toas õpid. Istu maha ja räägi meiega juttu!". Ja siis avastad hommikul kell pool viis märkamatult, et jututeemad on nõnda huvitavad olnud, et märkamatult on hommik kätte jõudmas. Sellistel hetkedel mõtleb küll, et no kuradi hea on olla :)!

Jah, inimesed mu ümber on nii ilusad ja head!

Nohik vabal ajal.

Algusesse natuke nohikujuttu. Kellele väga igav tundub, rulligu kohe julgelt edasi! Nagu ma siin juba korduvalt maininud olen, siis oli meil imevinge marketingieksam, mille jaoks ma nautisin öiseid tunde raamatukogus, katsetasin erinevaid tehnikaid (õpiku lugemine, õpiku kõrval magamine, õpikuga tuule lehvitamine, õpiku lugemine tagurpidi, piltide vaatamine...KÕIKE!), kasutasin kõikvõimalikke abivahendeid (MSN, FB, ajalehed (nende kõigi mittetsekkimine otseloomilikult!!); kohv, coca-cola, tee ja mida kõike veel) ning olin muidu roosa ja rõõmus. Ja hea on, et ma seda kõike tegin! Kui tulemustefaili lahti võtsin, ei sarnanenud pilt seal just eriti sellele tavalisele normaaljaotuskõverale, mis olema peaks, vaid oli ikka korralikult vasakule kallutatud graafikuke. Eksam iseenesest ei olnud midagi ülemõistuse rasket, aga hindamine...haa! Kui ma õigesti kõigest aru olen saanud, kukkusid selle eksami läbi 47 ja positiivse tulemuse said 58 koolijütsi, mis on selgelt kuidagi natuke liiga karm värk. Üks keegi väga õnnelik (või siis tark, eksole...) inimene suutis isegi A saada. Ja ma veel kuulsin kuskilt varem, et tegemist on päris-päris lihtsa ainega.

Ma loodan, et ma tean oma tulemusi ikka õigesti ja kui see nii on, siis suutsin ma täpselt oma eesmärgid täita - rootsi keel A ja marketing C :). Skoor!

Kui juba nohikujutule teema läks, siis mainiks ära, et praegu on mul kohe eriti vahvad ained. Kohe nii vahvad, et see semester küll sellist nalja hästi teha ei saa, et ma nüüd läheks nädalaks ära kuskile või midagi.

Aga. Kuidagi peab ju vaimu vahepeal virgutama ja selleks sobib ideaalselt näiteks trenn - miks mitte siis juba teha postist üles kiirenduslõike!?

Või jälgida ümberringi toimuvat freakshowd, mille eesmärki või põhjust ma ei saanudki teada:


Aga noh...samas, miks mitte tulla kluppi keefiripakina, sõjamaalinguga või vangiks maskeerituna?

Või siis tegeleda minu lemmiktegevusega...SIGATSEDA!!

Müür igati uhke ja ilus! Ma oleks tahtnud hommikul Nigeli nägu näha, kui ta oma toast välja üritas murda, aga no eeskujuliku nohikuna olin mina ammu juba koolis, kui tema lõpuks ometi üles suvatses ärgata.

Endiselt - naeratage üksteisele :)!