Millal teid viimati õppejõud sellise arhailise asjaga nagu floppy-disk (ehk maakeeli ümbrikketas, nagu ma just järele vaatasin) viskas? Mind igatahes eile. Kogemus oli nii vahva, et itsitasin veel paar minutit ja elevust jätkus tervele loengusaalile. Ja ega täna ka igav ei olnud: 225-inimest mahutava loengusaali teises otsas oli mingi noormees siuke crybaby, et mingi hetk ma ei suutnud enam tema hädaldamist taluda ja tegin endale facepalmi. Ja see laks oli nii uhke, et kõlas üle terve saali. Rahul!

Ma arvan, et siinkohal on paslik väike meenutus eelmise nädala raamatukoguööst:


Muideks, mul on põhjust mainida, et ma olen oma poiste üle uhke! Nad küpsetasid täna 5h köögis kalkunit ja tulemus lõpuks laual oli uhke: suur täidetud kalkun, ahjus küpsetatud köögiviljad, special kaste ja ahjukartulid. Ja kui hea maitsega see kõik veel oli! Öelge veel, et tudengid söövad ainult makarone!

Ja et mu jutt veel rohkem seinast-seina oleks, siis: Mammu ristis mind kunagi õigustatult käsipagasitädiks ja et ikka oma nimele vääriline olla, oli mul üleeile koju tagasi lennates vaja mahutamiskunstile veel üks level upgrade'i teha: lisaks tavalistele riietele, trenniriietele ja muule mahutasin ma seekord oma väiksesse seljakotti (ehk käsipagasisse) ära lumelauakiivri ja -kindad. WIN!!

Seekordseks lõpusoovituseks soovitan: üllatage ükstest! Üks vahvamaid asju üldse on näha kellegi siirast rõõmu ja hämmingut, kui oled suutnud neid üllatada :)!