Selle noormehe kontserdil käisime Taaliga - väga huvitav kombinatsioon oli: siuke malbe reggaevend koos sümfooniaorkestriga (mingi kontserditesari on neil, kus on erinevad muusikud koos orkestriga). Vägaväga meeldis - kui selle tüübi kontsert peaks juhuslikult kunagi kuskil läheduses uuesti tulema, olen raudselt kohal.
Aga. Kanad.
Ükspäev kõndisin mina rahulikult poodi mune, leiba ja piima juurde ostma, kui tee peal vaatasin, et vahiiiii, kanakesed on puu otsas ronima õppinud. Aga kui nüüd lähemalt uurida, siis vaadake, kui salakavalalt nad seal on:
Umbes siuke just-chilling-nothing-to-see-here olemisega. Hirmuskahtlane, onju? Arvata on, et siin oli käimas mingisugune salapärane missioon, mida nad piinlikult hoolikalt täitma olid asunud. Kui ma järgmine kord poodi läksin, olid nad endiselt seal - ilmselgelt selleks, et mitte liigset tähelepanu järskude liigutustega endale tõmmata. Sest et puu otsas tsillivad kanad on ju täiesti okei. Igatahes - läks 2 nädalakest mööda ja ma läksin jälle poodi ja keda ma näen: see tüüp jalutas mulle megabäädäässilt vastu:
Ja nii nad nüüd seal jalutavad ringi. Eile poes käisin, siis üks tuli enne nende aedikut vastu ja teine oli ca 20 meetrit pärast aedikut - kaevandas seal midagi. Tuletan teile meelde, et ma omateada elan täitsa Utrechti kesklinnas, mitte maakohas...
Igatahes, kanad kanadeks, kui poest süüa tuua, siis võiks need kalorid kuidagi maha ka sportida, eksole. Muidu saan suvel nagu kakuke ringi rullida ja seletada kõigile, kuidas ma ühe ja teise käest veeresin. Kuna aga ainult jooksmine kisub nüriks, siis peab ära kasutama seda võimalust, kui korterikaaslased hirmussportlikud on. Kõigepealt viis Matthijs meid uisutama (sellest postitan võib-olla kunagi hiljem video, kui julgen. Käisin siiski elus esimest korda kiiruisutamist proovimas ja pean mainima, et jää oli ikka hirmuslibe!) ja üleeile otsustas Sjoerd, et nüüd on käes aeg meile sõudmist õpetada. Nalja sai kui palju, segamini hollandi ja inglise keeles hõikus ta muudkui meile juhiseid, samal ajal kui minu taga istuv tüüp malbelt oma rusikaga mu selga togis (ta vist oli kohati täpselt vastupidise rütmi otsustanud võtta). Kuna meil oli aga niivõrd suurepärane treener (pluss äraütlemata stabiilne algajate paat - tee, mis tahad põhimõtteliselt, see ümber ikka ei käi), oli meil peagi siuke hoog sees, et Sjoerdi juuksed lehvisid rõõmsalt tuules. Uhke värk - kui aega oleks piisavalt, siis läheks raudselt sinna trenni. Ülivinge koht (see esimene pilt on kohast, kus nad esialgu enne vee peale minemist algajatele näitavad, mismoodi tehnika üldse käib):
See viimane koht on nende sõudebaasi tšillimistoakene. Kui ma seal trennis käiks, siis ilmselt töllaks pärast iga trenni tunnikese seal ja jooks teed...
