Palju võib, no!?

Täna läksime Annikaga poodi, et Kaiale sünnakingitus osta. No ja kuna meil mõlemal olid kõhud täiega tühjad, siis mõtlesime, et läheks õige võtaks ühed mõnusad burksid. See oli VIGA!!! Rääkisime just parajasti sellest, kuidas piinlikud lood on alati nii naljakad ja kuidas osad mitte kunagi ei jaga piinlikke lugusid. Ja siis naersime parajasti erinevate feilide üle, kui ma järsku tundsin, et kuidagi väga soe on jalgadel. Vaatasin siis alla ja...ma nägin reaalselt välja, nagu ma oleks endale sülle oksendanud:

Selgus, et burksikaste koos lisanditega oli otsustanud paberi ja burksi vahelt kuidagi ära põgeneda ja otse minu sülle. No jackpot! Mis te arvate, kui palju mul kingitust shopates vahetusriideid kaasas oli...Üritasin seda asja salfakatega veel puhastada ka, aga selgus, et musta värvi salfakad tekid need plekid veel rõvedamaks. Annika igatahes toetava sõbrannana ei saanud naeru pidama (olgem ausad, mul endal ka pisarad voolasid suurest naerust):

Okei, nali naljaks, aga kuidagi oli vaja ikkagi pärast seda poes ka käia niimoodi, et nüüd ülemäära piinlik ei oleks. Tark tüdruk, nagu Annika on, pakkus ta kohe lahkelt välja, et ma võin tema mantli endale peale panna ja niimoodi me mulle uusi pükse ostma suundusime (poe sulgemiseni oli muidugi jäänud 45 min ja kingituse vaatamiseni me veel jõudnud ei olnud, klassika). Kui ma siin viimasel ajal olen kurtnud, et need roosad on mu ainukesed püksid ja mul teksasid ei ole, siis nüüüüüüüüüüüüüd, nüüd on mul musta värvi teksad! Nendega vähe kergem act-cool ka olla, kui pool tassi vett peaksin tööl sülle kallama või midagi.

Täiesti teisest teemast: täna saatis üks sõbrants mulle pildi postkaartidest, mille osas ma olin täiesti unustanud, et ma need kunagi saatnud olin. Lisaks olin ma unustanud, et ma olin reaalselt nõnda palju effortit pannud, et teksti luulevormis kirjutanud. Vat sulle!

Ausalt öeldes oli endal ka kuidagi megatore seda näha ja meenutada. Kui läbi lugesin, siis tuli meelde küll, kuidas ma Hollandi esimesel aastal rõõmsalt mõtlesin, mida sinna kirjutada. Saatke ikka üksteisele postkaarte - neid nii tore saada :)!

Ja et randoomselt jätkata: eile jutustasin tööl teistele, et lisaks mitokondrile on mul nüüd teine lemmik-rakuorganell ka ja selleks on ribosoom, sest ta on niiiiiii tubli! Selle peale üks teatas kohe maruteadjalt, et ribosoomi teine nimetus eesti keeles on "pihukeha". Wtf...!?? Kuna mul oli seda nõnda raske uskuda, et keegi talle sellise nime ometi oleks võinud anda, otsisime üles ka ühe magistritöö, mis seda teemat käsitles ja tõesti: seitsmekümnendatel oli keegi sellise kavala idee peale tulnud, et ribosoomi ilus eestikeelne nimetus võiks olla "pihukeha". Mingil väga veidral põhjusel see väljend aga väga lendu ei tõusnud ja paraku tänapäeval keegi seda ei kasuta :D

A milleks üldse kellelegi midagi nõmedat öelda, kui saab ka toredaid asju öelda?

Vahel ütlevad inimesed nii toredaid asju, mis kohe toovad muige näole. Näiteks ma olen harjunud, et vahel teetöölised vilistavad ja hüüavad järele "Ou püss, kena kann!" või midagi. Ja tavaliselt see ei kutsu just eriti pilku pöörama ja vastama midagi. Aga eile töölt koju kõndides möödusin kividest kõnniteed laduvatest meestest ja järsku keegi ütles "Ilusat päeva teile!". Pöörasin pilgu ja üks neist naeratas. Soovisin rõõmsal häälel vastu "Aitäh! Teile ka!" ja kuidagi tore oli olla kohe ülejäänud kodutee :)

Ja siis teravmeelitses Agnes: "Nele hobid: orienteerumine, nohik olemine, kv portaal", mis oli kuidagi nii spot-on, et ajas muigama. Ja õhtul sooviti mulle "Olgu sul siis homme õigel ajal produktiivne ning õigel ajal lõõgastav päev :)". Veel veits hiljem tajusin ma, kui täppi soov see tegelikult viimasel ajal nii minu kui ka ilmselt paljude teiste jaoks on.

Öelge üksteisele toredaid asju - never ei tea, kui laia naeratuse see kellegi näole toob!

PS. Eelmise postituse lehmanimedest. Vaatasin järele - ei ole mu nimi nii popp midagi, Eestis on ainult 288 lehma, kelle nimi on Nele! Kõige popimad on näiteks Mustik, Täpi ja Mooni. Tõelised pärlid peituvad muidugi kõige vähemsagedaste nimede hulgas :D. Nagu reaalselt, kujutage nüüd ette, kuidas talumees hõigub üle aasa "Tortilla, Jamaika ja Poogen, tulge kojuuuuuu!"

Paks laps, ilus laps

Jummel-jummel küll, no. Ma vist peaks endale ikka ühed püksid veel kiiremas korras ostma, sest JÄLLE oli see seis, kus midagi polnud jalga panna. Ma tean, et ma olen nendest pükstest juba siin palju jahunud, aga! Tulid mul need roosad siis rõõmsalt pesust ja panin nad uhkelt jalga, et näe, polegi enam mingit jama peal. Edevad riided seljas, asusin sõbranna poole teele. Ta küll pidi süüa tegema, aga kuna oli suur tõenäosus, et läheb aega, siis haarasin tee pealt kaasa hot-dog'i. Mulle jääb siiani müstikaks, kuidas nüüd siis täpselt, aga üks hetk ma igatahes avastasin, et ma olen tublisti ketšupit endale peale ajanud. Mitte ainult ühte või kahte kohta, vaid ikka pääääris mitmesse. Ja et ikka korralikult oleks, siis sõbranna pool ajasin ma kohe esimese asjana neile veel karrit ka peale. Noh et kui juba, siis juba! Ilmselt viieaastasel püsivad ka riided kauem puhtad, kui mul...Selline plähmerdis, et vähe pole!

Nädalavahetusel suutsin ma vähemalt selliselt Pärnus peol käia, et ei mäkerdanudki kohe kõiki riideid ära. Ja isegi ilma selleta oli äraütlemata naljakas, nagu siit pildilt näha:

Ma pole päristäpselt kindel, mis nali parajasti oli, aga suht suure tõenäosusega sai Pirru jälle millegagi hakkama. Nagu ta alati saab. Toogem siis paar näidet! Nimelt on see suvi sattunud selliselt, et nagu ka eelmine ja üle-eelmine nädalavahetus, olen ma suhteliselt tihti sattunud temaga samas kohas ööbima. See võib kõlada küll megalebolt, et "häähää, ma olen ka tihti sõpradega samas toas ööbinud trippidel", aga temaga on see iga kord nagu uus ja huvitav seiklus teemal mille-tüütuga-ta-nüüd-välja-tuleb. Seda muidugi hommikuti, kui ma üles ei viitsi ärgata. Loomingulisusega on seda neiut ikka korralikult õnnistatud: korra näiteks tuli ta sellise suurepärase idee peale, et keeras ennast teki sisse, teatas, et "Mängime seda, mängu, et mina olen teerull ja sina ei ole!" ja rullis suure hooga üle minu. Teinekord ta jällegi haaras mu madratsiotsast kinni, hakkas seda täiega innukalt raputama ja teatas "Ma olen laine, sa oled laevuke merel!". Ma ei tea, what-you, aga mina olen igatahes megarahul, et mul on sõbrad, kes kohe hommikul pisarateni naerma ajavad :)

Täitsa teisest teemast: kas te ka vahel guugeldate oma nime? Ma enda oma aeg-ajalt guugeldan. Umbes, et kursis olla või nii. Ja ma ei tea, mis keiss on, aga igakord tuleb välja mingi kõige populaarsemate lehmanimede sait. Okeiokei, tegelt ma ei tea, kas mu nimi nüüd nende kõige populaarsemate seas on, sest ma pole sinna uurima läinud, aga igatahes "lehmanimed sageduse järgi" on alati ilusti esindatud! Tuleb meelde aeg, mil siia blogisse oli võimalik ka guugeldades jõuda ja tervelt kaks korda jõuti siia otsingusõnaga "paks laps".

Such ettevaatust, much hoiatus

Kui ma siin juba sellest kleidist nii palju sädistasin, siis olgu ka ära näidatud, milline see siis ometigi täpselt on:

Noormees minu kõrval on värske doktorikraadi omanik, kes soovis ka väga-väga minuga koos pilti teha (ilmselgelt selle kleidi pärast). Okeiokei, tegelt tal hakkas ilmselt minust lihtsalt kahju ja siis mõtles, et ah, las see tüdruk siis saab ka ühe pildi. Nimelt ma sattusin õigel ajal õiges kohas istuma, kui oli vaja kedagi, kes temast ja erinevatest pildihuvilistest paar klõpsu teeks - ikkagi värske PhD omanik ja puha (tema, mitte mina, obvioosselt).

Kui juba nende kleitidega edvistamiseks läks, mis mulle sünnaks kingiti, siis ühes suvises pulmas käisin sõbrants Luusu kingitud kleidiga. Ausalt öeldes kui ta mulle seda poes näitas ja selga proovida palus, siis ma olin maru skeptiline, aga ei julgenud päris öelda ka midagi ja mõtlesin, et "nooh...jaah...eks ma siis vähemalt proovi" ja kui siis proovisin, olin ikka päris üllatunud. Ma vist peaksingi edasipidi ainult sõpradel laskma endale riideid valida või kinkida, ilmselgelt ma ise selliselt valida ei oska. Selline edev punane riidekene:

Rekvisiit (st noormees) on ka sellel pildil mujalt laenatud. Ehin ennast võõraste sulgedega. Küll aga tuleb tal ehmatuse teesklemine maruhästi välja! Pulm ise oli mucho-mucho ilus ja sellele eelnenud tüdrukuteõhtu ka äraütlemata meeleolukas. Suviste saginate keskel jäi sellest tookord kirjutamata, aga kuna pildid tollest õhtust on äraütlemata edevad, siis ju ma mingi hetk ikka teen tagantjärgi pisikese postituse.

Edevatest piltidest rääkides. Mingi õhtu otsustasid sõbrad ühtäkki, et ma olen nüüd nende jaoks kuulsus. Muudkui jaurasid ja päurasid ja lõõpisid kuni üks hetk hakkasid salaja minust pilte tegema. Välguga loomulikult. Selliselt, et samas baaris oli veel palju inimesi. Esimesed katsetused nägid välja umbestäpselt sellised:

Veidi hiljem olid kohalikud isehakanud paparazzid juba veidi rohkem asja käppa saanud:

Oh jah. Mis sa ikka sellistega teed.

Lõpetuseks lugu valgusfoorist (või noh...ülekäigurajast. Seal foori tegelt polegi)! Nimelt ületan ma võrdlemisi tihti Võidu silla otsas mööda ülekäigurada autoteed. Eks ta ole, jaa, selline tee, kus peab sutsu rohkem jälgima, aga et nüüd kohe nii palju rohkem...sinna installeeriti umbes eelmine nädal uued edevad ülekäiguraja sildid. Sellised suurte vilkuvate hüüumärkidega. Ja kui sellest veel vähe on, siis suhteliselt randoomsetel hetkedel tuleb seal kuskilt kõlaritest paanikas naisterahva hääl "ETTEVAATUST, AUTO!!!". Ka siis kui mitte ühtegi autot lähiümbruses ei ole, on see tädi paanikas ja hoiatab kõiki. Ta ütleb seda veel nõnda läbilõikavalt, et isegi nüüd, kui ma tean, et see seal on, ehmun ja muigan iga kord. Väga meeleolukaks muudetud see üle tee minemine!