Kui ma siin juba sellest kleidist nii palju sädistasin, siis olgu ka ära näidatud, milline see siis ometigi täpselt on:
Noormees minu kõrval on värske doktorikraadi omanik, kes soovis ka väga-väga minuga koos pilti teha (ilmselgelt selle kleidi pärast). Okeiokei, tegelt tal hakkas ilmselt minust lihtsalt kahju ja siis mõtles, et ah, las see tüdruk siis saab ka ühe pildi. Nimelt ma sattusin õigel ajal õiges kohas istuma, kui oli vaja kedagi, kes temast ja erinevatest pildihuvilistest paar klõpsu teeks - ikkagi värske PhD omanik ja puha (tema, mitte mina, obvioosselt).
Kui juba nende kleitidega edvistamiseks läks, mis mulle sünnaks kingiti, siis ühes suvises pulmas käisin sõbrants Luusu kingitud kleidiga. Ausalt öeldes kui ta mulle seda poes näitas ja selga proovida palus, siis ma olin maru skeptiline, aga ei julgenud päris öelda ka midagi ja mõtlesin, et "nooh...jaah...eks ma siis vähemalt proovi" ja kui siis proovisin, olin ikka päris üllatunud. Ma vist peaksingi edasipidi ainult sõpradel laskma endale riideid valida või kinkida, ilmselgelt ma ise selliselt valida ei oska. Selline edev punane riidekene:
Rekvisiit (st noormees) on ka sellel pildil mujalt laenatud. Ehin ennast võõraste sulgedega. Küll aga tuleb tal ehmatuse teesklemine maruhästi välja! Pulm ise oli mucho-mucho ilus ja sellele eelnenud tüdrukuteõhtu ka äraütlemata meeleolukas. Suviste saginate keskel jäi sellest tookord kirjutamata, aga kuna pildid tollest õhtust on äraütlemata edevad, siis ju ma mingi hetk ikka teen tagantjärgi pisikese postituse.
Edevatest piltidest rääkides. Mingi õhtu otsustasid sõbrad ühtäkki, et ma olen nüüd nende jaoks kuulsus. Muudkui jaurasid ja päurasid ja lõõpisid kuni üks hetk hakkasid salaja minust pilte tegema. Välguga loomulikult. Selliselt, et samas baaris oli veel palju inimesi. Esimesed katsetused nägid välja umbestäpselt sellised:
Veidi hiljem olid kohalikud isehakanud paparazzid juba veidi rohkem asja käppa saanud:
Oh jah. Mis sa ikka sellistega teed.
Lõpetuseks lugu valgusfoorist (või noh...ülekäigurajast. Seal foori tegelt polegi)! Nimelt ületan ma võrdlemisi tihti Võidu silla otsas mööda ülekäigurada autoteed. Eks ta ole, jaa, selline tee, kus peab sutsu rohkem jälgima, aga et nüüd kohe nii palju rohkem...sinna installeeriti umbes eelmine nädal uued edevad ülekäiguraja sildid. Sellised suurte vilkuvate hüüumärkidega. Ja kui sellest veel vähe on, siis suhteliselt randoomsetel hetkedel tuleb seal kuskilt kõlaritest paanikas naisterahva hääl "ETTEVAATUST, AUTO!!!". Ka siis kui mitte ühtegi autot lähiümbruses ei ole, on see tädi paanikas ja hoiatab kõiki. Ta ütleb seda veel nõnda läbilõikavalt, et isegi nüüd, kui ma tean, et see seal on, ehmun ja muigan iga kord. Väga meeleolukaks muudetud see üle tee minemine!
No comments:
Post a Comment