Palju võib, no!?

Täna läksime Annikaga poodi, et Kaiale sünnakingitus osta. No ja kuna meil mõlemal olid kõhud täiega tühjad, siis mõtlesime, et läheks õige võtaks ühed mõnusad burksid. See oli VIGA!!! Rääkisime just parajasti sellest, kuidas piinlikud lood on alati nii naljakad ja kuidas osad mitte kunagi ei jaga piinlikke lugusid. Ja siis naersime parajasti erinevate feilide üle, kui ma järsku tundsin, et kuidagi väga soe on jalgadel. Vaatasin siis alla ja...ma nägin reaalselt välja, nagu ma oleks endale sülle oksendanud:

Selgus, et burksikaste koos lisanditega oli otsustanud paberi ja burksi vahelt kuidagi ära põgeneda ja otse minu sülle. No jackpot! Mis te arvate, kui palju mul kingitust shopates vahetusriideid kaasas oli...Üritasin seda asja salfakatega veel puhastada ka, aga selgus, et musta värvi salfakad tekid need plekid veel rõvedamaks. Annika igatahes toetava sõbrannana ei saanud naeru pidama (olgem ausad, mul endal ka pisarad voolasid suurest naerust):

Okei, nali naljaks, aga kuidagi oli vaja ikkagi pärast seda poes ka käia niimoodi, et nüüd ülemäära piinlik ei oleks. Tark tüdruk, nagu Annika on, pakkus ta kohe lahkelt välja, et ma võin tema mantli endale peale panna ja niimoodi me mulle uusi pükse ostma suundusime (poe sulgemiseni oli muidugi jäänud 45 min ja kingituse vaatamiseni me veel jõudnud ei olnud, klassika). Kui ma siin viimasel ajal olen kurtnud, et need roosad on mu ainukesed püksid ja mul teksasid ei ole, siis nüüüüüüüüüüüüüd, nüüd on mul musta värvi teksad! Nendega vähe kergem act-cool ka olla, kui pool tassi vett peaksin tööl sülle kallama või midagi.

Täiesti teisest teemast: täna saatis üks sõbrants mulle pildi postkaartidest, mille osas ma olin täiesti unustanud, et ma need kunagi saatnud olin. Lisaks olin ma unustanud, et ma olin reaalselt nõnda palju effortit pannud, et teksti luulevormis kirjutanud. Vat sulle!

Ausalt öeldes oli endal ka kuidagi megatore seda näha ja meenutada. Kui läbi lugesin, siis tuli meelde küll, kuidas ma Hollandi esimesel aastal rõõmsalt mõtlesin, mida sinna kirjutada. Saatke ikka üksteisele postkaarte - neid nii tore saada :)!

Ja et randoomselt jätkata: eile jutustasin tööl teistele, et lisaks mitokondrile on mul nüüd teine lemmik-rakuorganell ka ja selleks on ribosoom, sest ta on niiiiiii tubli! Selle peale üks teatas kohe maruteadjalt, et ribosoomi teine nimetus eesti keeles on "pihukeha". Wtf...!?? Kuna mul oli seda nõnda raske uskuda, et keegi talle sellise nime ometi oleks võinud anda, otsisime üles ka ühe magistritöö, mis seda teemat käsitles ja tõesti: seitsmekümnendatel oli keegi sellise kavala idee peale tulnud, et ribosoomi ilus eestikeelne nimetus võiks olla "pihukeha". Mingil väga veidral põhjusel see väljend aga väga lendu ei tõusnud ja paraku tänapäeval keegi seda ei kasuta :D