Kõik on uus oktoobrikuus!

Ma nüüd kolisin. Jälle. Loodetavasti seekord veidi pikemaks perioodiks. Või noh "ma nüüd kolisin" on küll veidi palju öeldud ausalt öeldes. Pigem tuleks vist öelda "Mind nüüd koliti", sest ise ma küll seal nüüd just ülemäära palju ei teinud. Tervelt kolm asja panin ma ise kastidesse; tervelt kolm asja tassisin ma ise auto peale ja tervelt 4 asja tassisin ma auto pealt uude koju. Kõik ülejäänud käis kuidagi iseenesest (okeiokei, tegelikult asjade sorteerimine oli minu leivanumber seekord). Kõik asjad kasti ladusid ülimalt usinad Liina ja Liisi; kõik asjad auto peale ladusid Joosep ja Sven (kusjuures veel oma suurte autode peale, mitte minu mupsikusse) ja kõik asjad autost tuppa tassisid ka Joosep ja Sven. Minu osa selles tassimiseaktsioonis piirdus sellega, et toas tõstsin kastid õigetesse kohtadesse. Mis nii viga kolida, eksole! Ja nagu reklaamides: see pole veel kõik! Ühel õhtul, kui seltskonnake külas oli minu uue kodukesega tutvumas, küsis Annika, kas ta tohib köögi lahti pakkida. No mis mul ikka selle vastu olla saab :D. Kõige sellega käib kaasas muidugi see, et ma ei tea, millises kastis millised asjad on - nagu üllatusmune avaks! Ja osalt ei tea ma nüüd, millised üllatused mind köögis kus ees võivad oodata. Näiteks oli Annika suure entusiasmiga pannud kappi ka pooleldi vett täis klaasi, mille ma täiesti pahaaimamatult suure hooga sealt välja võtsin. Normaalne plärakas vett oli maas - pmst kahe meetri kaugusele jätkus veel piisakesi.

Entusiastlik Annika:

Ja vähe sellest, et ma ei tea täpselt mis kus asub - ilmnenud on müsteerium, mis pole siiani lahendust leidnud!! Nimelt oli külmkappi tekkinud purk moosi. Täiesti uus avamata purk moosi. Ja mul pole õrna aimugi, kes selle sinna sokutas. Küsisin ka paarilt inimeselt ja sain ainult mingeid veidraid krüptilisi vastuseid. Näiteks Kaia vastas: "Nele, kui elu annab sulle moosi, tee pannkooki! Hiina vanasõna.". Selle peale ma olin muidugi veendunud, et tema see oligi! Paraku aga tunnistas ta, et jätab hea idee meelde, aga tema selle peale ei tulnud. Nojah. Kes olen mina siis, et Kaia poolt vahendatud vanasõnadele vastu vaielda. Võtsin aga munad ja piima ja jahu ja andsin minna!

Mucho glamuursed papptaldrikud, ma tean. Kuna pannkookidest sai kõht mega täis, oli vaja minna kaloreid põletama. Selleks sobis suurepäraselt kevadvärvides Toomemägi. No vaata, kui rõõmsalt me lehti loopisime:

Sekund hiljem langes mingi suurematsorti pambukene kokkukleepunud lehtedest mulle pähe. Suurepärane! Võimsaks kaaslaseks oli ka see  äraütlemata armas väike põrsas, kellele pahandusi meeldib teha:

Täitsa teisest teemast. Ükspäev sõidutasin vanaema kontserdile, kui raadiost tuli Nublu üks uusimaid laule (mu meelest veel kõige uuem, aga mida ma ka tean). Ütlesin talle, et ühele me väiksele sugulasele meeldib see laul täiega. Ta siis kuulatas korra, et mis laul see on ja kui ma raadio valjemaks keerasin, tundis kohe ära "See on ju see Narva laul" "Jaa, on jaa! Kust tead?" "No ma ikka kuulan raadiot ja olen kursis eluga! Väga kihvt laul on!". Viis minutit hiljem pani meist mööda mingi grupp mootorrattureid. No ikka niimoodi korralikult ja lärmakalt ja vanaema alustas lauset "No mina ikka ei tea, mis värk mul sellega on..."  ja ma ootasin, et nüüd tuleb midagi stiilis, et peavad nad nüüd nii lärmakad olema, aga lause lõppes hoopis "...aga mulle niiväga ikka meeldivad need tsiklid! Nii vinged on! Ma siis olin ka nii vaimustuses, kui sina endale ostsid!". Tõdesin taaskord, et gränni ikka megakhuul!