Kuna esimene öö mini-Läti-tripist algas minu pool ööbimisega, olin ma loomulikult ilusti valmistunud ja külalisteks valmis. See tähendas ilmselgelt seda, et ma olin suutnud endale organiseerida arstiaja täpselt selleks ajaks, kui nemad olid pool tundi jõudnud mul külas olla. Mis seal ikka - ju nad said ise ka söögitegemisega hakkama seni, kuni ma korraks ära käisin. Väga mõnus oli saabuda tagasi koju nii, et grillvorstid juba ootasid laual!
Kõht ilusti täis söödud ja seiklusteks valmis, läksime vaatama, mida on rodeopullil meile öelda. Oli öelda seda, et lendasime kõik kõige täiega sealt võrdlemisi kiirelt maha ja võitu igatahes ei tulnud. Nii et polnud mõtet pikalt passida ja oli aeg näidata, kus on Tartu popid ujumiskohad:
Ja öised söögikohad:
Järgmine hommik algas loomulikult meeldiva üllatusega: vesi oli seoses torutöödega terves majas kinni keeratud. Hästi! Suurepärane! Lausa imeline! ******! Ütleme nii, et parima vannitoale alternatiivi leidmise auhinna saavad seekord Triin ja Aare, kes otsustasid, et hambapesuks parim koht on keset tänavat, publikuks akendest välja vaatavad inimesed.
Algselt plaanitust paar tundi hiljem juba sõitsimegi Tartust välja (tavapärane, eksole) ja vurasime Tarzani seiklusparki - suvele omaselt sai loomulikult küllaga malbeid teeehitustöid nautida. Kes veel käinud ei ole selles vahvas pargikeses seiklemas ja turnimas, siis soovitan - umbõ vahva oli. Sai BMX'iga ja lumelauaga ja bobikelguga ja muude värkidega kuskil puude vahel mööda köiekesi ja trosse kimada - pole paha! Ja kui lihased veel piisavalt valusaks ei lähe selle rajaga, siis saab teha seda, mida mina edeva tüdrukuna tegema läksin: katapult! Enne sai veel loomulikult tehtud diil, et ma pean selle peal tehtud saama vähemalt 5 saltot. Alguses veidi feilisin ja ei saanud üldse vedama, aga see-eest lõpus ei saanud pidama:
Pärast seiklusparki algas päeva kõige seikluslikum osa: ööbimiskoha otsimine. Saatuslik viga tehti umbes-täpselt siis, kui lubati mul suvalisel ajahetkel öelda, millal pöörata. Nagu arvata võite, sattusime võrdlemisi kiiresti randoomsele metsateele, mis nägi ähvardavalt selline välja, nagu ta kohe-kohe lõppeks täiesti ära. Boonuseks veel konstantselt tee kõrvale paigutatud parkimist keelavad sildid (kesse kurat keset metsa neid toppis??). Just siis, kui ma kartsin, et kohekohe tehakse mulle terve mikrobussi seltskonna poolt paremhaagi-massaaž-otse-vastu-lõuga, oli päästev sildikene, mis juhatas imekauni telkimisplatsi juurde: mere ääres, päike loojumas, wc olemas, lõkkeplats olemas (ja isegi lõkkepuud) ja edevuse mõttes võike rannabaarikene ka. Mida veel tahta?
Kuna grillimisaparaati meil kaasas ei olnud, tuli kiiremas korras üles teha lõke. Selleks puhuks olid Tallinna inimesed otseloomulikult kaasa võtnud terve pudeli süütevedelikku. Silmapilkselt ristis Silvia mu ökohipiks, kui ta sai aru, et ma päriselt kavatsen lõkke saada põlema ilma süütevedeliku ja muu selliseta. Oh neid tallinlasi küll, no. Õnneks seekord õnnestus ja päris kiirelt olid meil olemas edevad söed, mille peal vorstikesi ja šašlõkki grillida. Seda, et söök sai tõeliselt maitsev, näitab tõsiasi, et lõkke kõrvale hommikusöögiks jäetud liha lasti öösel tuimalt tuuri. Tüübid sahmisid alguses sosistades meie telkide ümber ringi, siis haarasid kaasa valmisküpsetatud liha ja pistsid itsitades seitsme tuule poole plehku. Siuke seltskond. Võimas! Oleks nad veel teadnud, et kuskilt on võimalik ka Silvia tuliuued roosad karvased sussid tuuri lasta, oleksid nad seda ka kindlasti teinud.
Järgmine päev Eestisse tagasi jõudes tervitas meid kohe võrdlemisi huvitav vaatepilt: mingi vend oli nii härga täis, et sõitis autoga nõnda edevalt, et üks jalg oli aknast väljas (koos jalanõuga veel loomulikult). Ma ei saa aru, millises maailmas see veel mugav istumisasend olla saab!? Või haises tal tõesti jalg nii räigelt, et ise ka enam ei kannatanud välja? Kui temast mööda sõitsime, oli näha, et tüüp on veel eriti rahuloleva näoga ka. Selline mees ongi! Raudselt oli veel manuaalkäigukastiga auto ja siduri vajutamine on lihtsalt jobudele.
No comments:
Post a Comment