Öösiti on üldse inimesed nii omamoodi ja huvitavad. Näiteks ühel päeval istusime Rüütli tänaval ühes väga popis kohas mõnusalt rahuliku seltskonnaga, kuni järsku meie ringikesest ühe noormehe juurde lendas kohale võrdlemisi kogukas neiu, kes hakkas oma mitte just eriti vaikse häälega koheselt meeletult räuskama. Tal vist otsest põhjust polnudki, aga põhjuse puudumise korvas ta väga osavalt suure sõjakuse ja tühjade argumentide kiire pildumisega. Uhke värk! Välja nägi kõik umbes nagu vaataks teatrit, nii et mina olin rahul: poiss üritas rahulikult väikeste naeruturtsatustega neiule vastu rääkida, aga see läks selle peale üha rohkem ja rohkem närvi. Asjale andis vunki veel juurde selle tsiki selline pluus, millest rinnad põhimõtteliselt kohe välja hüppavad - üleüldse polnud see pluus just eriti kattev. Igatahes kui ta lõpuks suure ruigamisega ära läks, pahvatas koheselt üks teine noormees meie seltskonnast välja teda juba terve vestluse painanud küsimuse :"Kust sa seda Nuff-Nuff'i veel tead??", mille peale esimene noormees vastas "Me olime korterinaabrid kuu aega" "Kus?? Õlest ehitasite maja vä??". Ma vaagisin natuke omaette just toimunud sündmust ja jõudsin järeldusele "Kosmiline naine...", mille peale noormees, kellele endiselt ilmselt meeldis küsida, uuris kohe "Mis mõttes? Selles mõttes, et tal on oma gravitatsiooniväli vä?". Noh...põhimõtteliselt :D.
Aga. Lõpetamised. Eelmine postitus jäi vist sinna pooleli, kus ma läksin kodu peale münte ja sente otsima. Noh...leidsin igatahes piisavalt, et mõlemale lõpetajale osta kena roosikene, nii et probleem oli lahendatud. Liisi küll esialgu ei tundnud mind ära, aga pole hullu - ta vist polnud mind väga kleidiga nägema sattunud enne. Liisiga pildid-värgid tehtud (mida mul kahjuks enda arvutis pole, eksole), suundusin Nõkku Kristoferi lõpetamisele. Jõudsin perfektse ajastusega muidugi, nii et aktust vaatasin 2 minutit ja olin esimene õnnitleja. Kuna ma olin ka perepeol kohal ilusti, siis need sugulased, kes mind enne näinud ei olnud, uurisid Marliisilt poolsosinal: "Kas see on Kristoferi pruut vä?". Kuigi oleks olnud vinge natukeseks intriige tekitada, rahustasime nad siiski maha ja seletasime, et nii hull see lugu ka nüüd pole. Sellegipoolest näeme me kahtlemata äraütlemata armsad välja, eksole:
Järgmisel päeval oli minu kalli Katre lõpetamine :). Ongi nüüd sellest tsikist saanud näitleja! Pidu, mis pärast ametlikku värki tema noormehe vanemate pool toimus, oli ikka tõeline simman! Vanaemad-sõbrad, kõik segamini (kokku kuskil 25 inimest), 20 kilo liha (suitsutatud kana, mmmmmm :)), lõke koos laulvate inimestega selle ümber, torupill ja labajavalss ning muidugi setude puskar hansa. No oli vinge! Mingi hetk tekkis laua ümber vaidlus, kui kange see hansa on ja kõik hakkasid oma variante pakkuma (varieerus 40st kraadist 70ni). Vaidluse lõpetas Heimari isa oma imeaparaadiga - mina polnudki enne näinud, et on selline asi, mis mõõdab vedeliku alkoholisisaldust. Igatahes oli joogi kanguseks 57 kraadi - päris vänge kraam! Muheda naeratusega ja heade emotsioonidega sõitsin lõpuks koju tagasi, oli vahva :)!
Pärast seda tuli Allani lõpetamine. See mees sai ka lõpuks oma bakalaureuse tehtud :D. Kui ma endale teed rajasin inimeste vahelt läbi trügides, et Allanit õnnitlema minna, kummardus üks noormees täpselt ja virutas mulle kanniga. Ma nüüd ei saa ju ometigi mainimata jätta, et see oli Lauri Pihlap. Tunnen ennast nüüd nii erilisena, et lasen ilmselt oma külje ära raamida.
Pärast Allani lõpetamist suundusime kohe Tuulega ja minu vanaisaga Agnese sünnipäevakinki otsima - sellel tsikil oli samal päeval jalgratas eksami ajal kooli eest ära varastatud, nii et ilmselge, mida talle kinkida tuli. Mina muidugi algselt asjast midagi ei teadnud ja oleks juba peaaegu midagi suvalist kinkinud, aga kui Tuule mulle keset päeva helistas ja jutu ära rääkis ning küsis, kas ma ühineda soovin, olin ma muidugi nõus! Tsekkisime poes ringi ja leidsime ühe, mis tundus sobivat. Et asi vingem välja näeks, suundusime sellega Tuule aeda ja hakkasime tuunima:
Lõpptulemus sai minu arvates igatahes päris vinge:
Väga tore oli näha sünnipäevalapse siirast rõõmu :)!
Täna oli Kaia lõpetamine. Aktus venis, nagu ikka, aga lõpuks ta läbi sai! Kõht oli mul muidugi meeletult tühi, nii et pärast lillede andmist ruttasime terve seltskonnaga Kaia juurde šokolaadiga maasikaid sööma ja ju ta ise ka kunagi järele jõudis. Kõigepealt oli suurepärane fotoshuuting:
Ja siis sai Kaia kätte oma vinge läpaka. Põhimõtteliselt saab nüüd igal pool kodus ja kasvõi rõdul feissbukki minna! Uhke värk.
Aitab lõpetamistest, nüüd on aeg kõigeks muuks, näiteks selleks:
No comments:
Post a Comment