Sooviekspromptkontsert

Üleeile käisid mul külas Liina ja Dorel ja nagu korralikud sõbrad ikka, tegid ise valmis söögid ja värgid. No ja kui ma seal köögis siis rõõmsalt nautisin kõike seda head ja paremat, mis nad kokkanud olid, teatasid nad järsku, et ma võiks nüüd klaverit mängida. No heaküll...eks ma ikka mängin suurima heameelega. Võtsin muudkui aga lahti lood, mida ma enam-vähem tunnen ja laulsin rõõmsalt kaasa. Kaua see asi aga selliselt ei kestnud, sest Liina teatas, et tal on soovilugu! No ja loomulikult oli tegemist looga, mida ma polnud mitte kunagi kuulnud ka mitte - lihtne mats, nagu ma olen. Aga et Liina on põhimõttekindel inimene, teatas ta, et ma võiks ikkagi mängida. Ma olin küll veits segaduses, et mismoodi nüüd täpselt siis...!? Aga tal oli loomulikult juba idee olemas - lasi loo juutuubist lahti võtta ja ütles, et mängi siis nüüd. No ja mis mul ka ometigi üle jäi: mängisin lihtsalt kaasa. Ja siis järgmine lugu samamoodi. Ja siis järgmine... Ja mulle hakkas see täiega meeldima! Mängidagi kaasa lugudele, mida pole kunagi varem kuulnud.

Need kaks läksid sellest muidugi veel rohkem hasarti ja kujundasid ilmselt endale välja uue hobi. Olin mina eile rahulikult oma töö uusaastavastuvõtul, kui järsku hakkas täiega tulema FB messengeri teavitusi mingite juutuubi linkidega. Selgus, et nad mõlemad olid otsustanud hakata välja valima uusi lugusid, mida võiks ka kindlasti mängida. Ma siis kirjutasin Liinale selle peale, et wooww nii mitu lugu saatsid ja puha. Ja selgus, et ma olin alahindanud nende entusiastlikkust - Liina teatas hoogsalt, et see pole veel kaugeltki kõik, tal on juba terve Spotify playlist valmis tehtud lugudest, mis ootavad klaveril saatmist :D.

Kui see asi on tal uus hobi, siis GIFide tegemine on Liina hobi olnud juba mitu kuud ja saadab teda loomulikult igal pool. Üks hetk pöörasin korra ümber, et vaadata, mida ta itsitab seal ja tabasin otse teolt!!

Sellised lambised jauramised toovad ikka naeratuse näole küll :)! Lõpetuseks tsitaat Pirrult: "Iga laul on karaoke, kui sa oled Nele!".

Inimesed mu ümber on nii vahvad!

Jep, mulle kingiti kompass! Nüüd ma leian ilusti kodutee üles :)! Paar päevakest veel ja ongi Edinburghi-seiklusekene lõppenud. Marukiirelt lendas see aeg. Eriti veel, kui niiiiii toredad inimesed ümberringi on. Sellega läks küll ikka max-lvl õnneks, et mingid jorsid polnud mind siin vastu võtmas, vaid ülisupermegavinged tegelased, kellest üks huvitavam, kui teine! No mis nii viga mõned kuud siin-seal elada :).

Üks päev sattusin ma siin isegi esimest korda ööklubisse. Ei teagi, millal ma täpselt viimati sellises asjas käisin. Igatahes sattusin ma loomulikult sinna oma uue ilusa jopega ja kui teised rõõmsalt oma jakikesed nurka viskasid (seejuures naljatades, et vahel ei olegi pärast enam jakki alles ja vahel on keegi peal tallanud sellel), otsustasin mina, et ma küll igatahes oma jopekest mitte kuskile silma alt välja ei jäta!! Ja nii ma seal olin: põhimõtteliselt ainukene inimene, kes oli valmis tantsuplatsilt otse polaarekspeditsioonile minema. Kusjuures, minu suureks üllatuseks on see jope nii hea hingavusega, et reaalselt rahva keskel tantsides ei hakkanud ma kordagi higistama. Ma olin ikka malbelt üllatunud.

Enne klubisseminekut ma muidugi feilisin korraks. Ühe töökaaslase tumedanahaline sõber rääkis minuga juttu ja küsis, et mis Eestis siinsest erinevat on. Mina, mõeldes muidugi ainult ilmale ja kuidas siin on nii sombune ja Eestis on kõik nii ilus ja valge ja lumine jne, teatasin "Well...it's a lot more white...". Kui ta mind veidi hämmingus näoga jõllitama jäi, sain ma aru oma feilist. "Nooo!!! Not in that way!!! Like, you know...white Christmas and so...". Õnneks on tal huumorimeelt piisavalt ja õhtu jätkus sama lõbusalt, nagu ta juba olnud oli :)

Ja nüüd muidugi täitsa teisest asjast: pühapäeval oli mul hommikul veidi tõbine tunne, aga päris kindel ka ei olnud. Nii et muidugi oli kõige õigem otsus siis minna lazergamingut tegema ja seal full actionmode'i minna. Pärast 45 min ringijooksmist ja laserpüssiga piupiu ringijauramist olin ma korralikult higine ja väsinud ja endiselt polnud kindel, kas veider tunne on lihtsalt väsimusest, üleliigsest tassikesest kohvist või millestki muust. Õhtuks oli selge, et nüüd saab juba kindel olla, et on tõbine tunne. Nii et tuli ikka ära see minu esimene külmetusekene siin Šotimaal - isegi olin juba väga hämmingus, et sellise ilmaga siiani veel kordagi külge ei olnud hakkanud. Vähemalt laserivärk oli vinge:

Lõpetuseks pilt ühtedest jaurajatest, kes mul vahepeal külas käisid:

Ning spontaansest privaat-videokõne-kontserdist (pilt on megasuurepärase kvaliteediga, onju!):

Kellelgi vaba maja pole juhuslikult siinkandis vä?

ARGHHHH, koduotsimine, juhhei. Mitte, et midagi vinget toimunud ei oleks vahepeal - on küll! Lihtsalt iga kord, kui ma olen mõelnud "Nii, täna kirjutan blogisse ka veidi!", olen ma hakkanud jälle tegelema koduotsimisega ja sellest nii närvi ära läinud, et polegi mitte midagi lõpuks kirjutanud. Ausalt, siin kodu otsides tekib endast tunne, nagu maailma kõige rõvedamast inimesest, kellega mitte keegi koos elada ei taha. Kõige klassikalisem vastus on muidugi "Sorri, me soovime ainult hollandlast endale korterikaaslaseks!". Eks ma siinkohal olen veidi ise ka süüdi - võiks ju praeguse aja peale olla keele selgeks juba õppinud, eksole. Aga mis seal ikka, ma pole veel lootust täielikult kaotanud!

Hollandisse tagasi jõudsin ma igatahes "väga sujuvalt ja ilma probleemideta", nagu arvata võite. Olin juba lennujaamas pagasi ära andnud, kui vaatasin järsku, et telefon heliseb ja Dagny nimi särab uhkelt selle ekraanil. Ega see midagi ülemäära head just tõotada ei saanud, sest tema ja Pireti poolt olin ma pool tundi enne seda just ära tulnud ja vaevalt nad nii kiiresti minust puudust hakkasid tundma. Nagu arvata oli, olin ma midagi nende juurde maha unustanud. Näiteks koduvõtmed. Nii Tartu kodu, kui ka Hollandi kodu. Absoluutselt suurepärane! Õnneks Pirru ja Dagny olid seekord äraütlemata kiire reageerimisega, nii et lennuki peale läksin ma juba rõõmsalt koos võtmetega. Maandudes avastasin muidugi, et minu kohalik rongiga sõitmise kaart on Tartus jopetaskus ja need rongipiletid, mille eest ma koolist raha saan tagasi taotleda, on Tartus minu toas riiuli peal. Väga muidugi ei imestanud.

Järgmine hommik oli hirmusvahva - lumi oli maas! Tervelt kaks sentimeetrit, nii et rongid loomulikult suures osas ei sõitnud ja osad kursakaaslased ei jõudnudki sel päeval kooli. Mind see õnneks ei takistanud, sest ma liigun nagunii peaaegu ainult rattaga - sai jälle läbi lume kärutamise skille lihvida.

Igatahes. Koolielusse jälle natukene sisse elanud, oli aeg minna külla ühele teisele Eesti tšikile, Teresale, kes ka Utrechti endale mõneks ajaks koduks on valinud. Viisaka inimesena pakkus Teresa kohe, et teeb mulle süüa ja, no, millal ma enne söögile "ei" olen öelnud, eksole :). Seda huumorit, mis siis lahti läks! Uskuge või mitte, aga mina sain oma osaga söögitegemisest seekord suurepäraselt hakkama ja ei pannudki mune plahvatama ega kukleid kärssama ega midagi. Hoopis Teresa sai väga vahvalt kogu selle poolega hakkama :D. Kõigepealt! Haa! Kõigepealt suutis ta riisi kapitaalselt põhja kärsatada. Avastasime me selle umbes täpselt siis, kui ma küsisin "Kuule, kas sul keegi suitsetab kuskil siin lähedal?". Ma olin muidugi valmis riisi sellisel kujul ka sööma, aga Teresa otsustas, et söök võiks ikka korralik olla. Mis seal siis ikka, pani makaronid keema ja läks uue hooga! Ja siis juhtus midagi, mis on minu täielik klassika: 

Hahaha :D. Ilmselgelt lõin ma kaks kätt kokku ja naersin nii, et pisarad voolasid. Teresa muidugi oli hämmingus ja ütles, et temaga pole kunagi sellist asja juhtunud, et makaronid kurnates kraanikaussi kukuksid. Ma siis selgitasin, et don't põe, mul on nad kukkunud kraanikaussi nii keedetult kui ka toorelt ja täitsa korduvalt. Korra mõtlesime, kas nüüd hakata tatart keetma, aga ikka ei hakkanud. Iseenesest oleks muidugi huvitav olnud, millega tatar üllatab, aga jätsime selle huumori järgmiseks korraks - sobisid need makaronid küll :). Mina jäin igatahes täiega rahule - miks ei peakski, pisarateni naer, hea söök ja ülimuhe seltskond!

Järgmine päev oli aeg liikuda külla Gretele den Haagi, et vaadata, mida sellel linnal pakkuda on. Selgus, et oli päris palju vinget pakkuda. Esimesel õhtul sattusime täiesti juhuslikult ühte pubisse sisse astuma täpselt sel hetkel, kui bänd astus lavale ja võttis pillid kätte - mida veel tahta, eksole. Tegemist oli muidugi meie jaoks täiesti tundmatu bändiga, aga kuna hääled olid neil head ja muusika ka siuke mõnus tempokas, tsillisime rõõmsalt lava ees ja õõtsusime kaasa lauludele. Ja siis! Pärast viimast laulu ütles see bändivend, et nüüd on aeg jämmimiseks - et kes tahab, saab publikust lavale minna ja niisama nendega koos muusikat teha (siuke hästi tilluke koht oli muidugi, mitte mingi suur kontserdisaal või midagi). Jämmisid seal siis natuke aega mingid vennad, kui ühe laulu poole pealt hüppas üks tüüp lavale ja hakkas kaasa laulma. Tundus kohe siuke kahtlane värk. Järgmise laulu laulis juba üksi ja...wow...see hääl ja esinemisstiil andsid märku, et päris esimest korda see vend nüüd küll mikrofoni kätte ei võtnud. Kuna ta tundus veel nii edev tüüp ka, siis ma olin suhteliselt kindel, et ta on kohalikust Superstaarisaate versioonist mingil ajahetkel läbi käinud. Natuke guugeldamist ja leidsingi üles: see poiss sellest videost leelotas meile paar laulu tol õhtul:

Järgmise päeva hommikukohv katusel päikse käes, väiksed jalutuskäigud pargis, Grete tehtud suuuurepärane hakklihakaste ja oligi aeg hakata jälle koolivärkidesse süvenema.

Ma tean, te olete kindlasti meeletult puudust tundnud matemaatikavalemitest, nii et lõpetuseks teile üks väike armas inverse-gamma distribution:

Avastades, mida Utrechtil pakkuda on

Hansuga üks õhtu istusime Utrechti vanalinnas kanali ääre peal ja rääkisime juttu, samal ajal mööduvaid paate observeerides. Mulle hirmsasti meeldivad need paadid, kus peal on muhedad seltskonnad - näiteks sellised, kus lösutatakse suurte patjade peal ja üks inimene loeb ülejäänutele raamatut. Või sellised, kus mängitakse ennastunustavalt pille ja lauldakse naeratades...Täpselt selliste paatide peale ma tahaksin kuidagi sattuda! Vähemalt nii ma koguaeg mõtlesin, aga ei võtnud selles osas suurt midagi ette.

Ja nii me seal istusime ja lobisesime juba tervelt 15 minutit, kui meist möödus paat, kus lisaks muule seltskonnale kaks meest mängisid kitarre ja kaks põristasid trumme. Muigasin omaette. Olles meist juba meetrikene möödas, hüüdis selle juht järsku "Laulda oskate vä?", mille peale Hans kisas kohe vastu "EI! Aga me võime proovida". Mina ei jõudnud veel reageeridagi, kui tüüp juba juhtis oma paadi meie juurde kalda äärde ja kutsus meid peale. Skoor!!! Ilmselgelt mitu korda kutsuma ei pidanud - kaks kiiret sammu ja paadis me olimegi. Natukene aega hiljem leidis aset selline dialoog:
"Kuule, mis su nimi oligi?"
"Nele..."
"Nii. Nele. Ma lähen käin vetsus ära. Juhi ise seni, palun!"
Ja ta hüppas paadist välja. Jätmata mulle võimalust vastu vaidlemiseks või midagi. Mis seal siis ikka, hüppasin juhi koha peale ja hakkasin huumorit tegema. Millegi paremaga seda paraku nimetada ei saa. Üks asi on paadiga otse sõita - see oleks okei olnud. Aga ma pidin kuidagi edasi-tagasi nikerdama, et sama koha peal ilusti tagasi olla kaks minutit hiljem. Keset tiheda liiklusega vanalinna. Õnneks suutsin ma suhteliselt kiiresti ülejäänud paadisolijatele selgeks teha, et ma parem eelistaksin selle koha kellelegi teisele loovutada, nii et pääsesin.

Natukene aega veel hiljem põristasin ma juba nõnda usinalt ja ennastunustavalt trummi, et sõrmele tekkis suhteliselt kiiresti verevalum. Aga see oli väärt seda! Lausa mitu kohvikutäit inimesi elas kaasa mu trummisoolole ja hispaania tšiki tantsule (raudselt tegelt ainult tema tantsule :D ). Ja sildadel olev rahvas tegi pilte - nagu päris! Kulgesime rõõmsalt veel järgmised neli tundi mööda kanaleid ringi, erinevaid laule lauldes ja niisama tähti vahtides. Jutu käigus selgus, et see tüüp, kes meid oma paadile võttis, on kohalik ettevõtja ja talle meeldib vahel õhtuti paadiga ringi sõita, inimesi peale korjata ja nendega muusikat teha. Siuke omamoodi hobi. Lisaks tuli välja, et temal ja nendel kahel kitarriga tüüpidel on oma bänd, kus ta trumme mängib. Vahepeal sõitsime tema kodust ka mööda (mis oli muidugi vanalinnas täpselt kanali ääres) ja korjasime tunnikeseks ta lapse koos tolle sõpradega peale. Kui me juba seal olime, siis ma otseloomulikult kasutasin võimalust WC's ära käia ja mida ma möödaminnes nägin: igasuguseid erinevaid pille! Nii vinge!

Üks siinsetest eesmärkidest on igatahes nüüd täidetud! Juba esimesest nädalast peale teadsin ma, et üks hetk tahaks mõne sellise paadi peale sattuda :)

Suurepärane kitarrivirtuoos

Täna olin mina rahulikult kodus, mängisin kitarri ja laulsin. Kui te nüüd mõtlete, et "Oooo, kui vinge neiu, mängib kitarri ja puha..", siis ei, see nägi välja pigem midagi sellist, mida siin videos alates ajast 10.12 näete (Dipsyt mul muidugi tantsimas ei olnud (maru kahju iseenesest), tema pealt võite niisama järgmiseks nädalaks fabuloosseid tantsuliigutusi õppida):

Igatahes keevitasin siis seal hoolega ja katsetasin, kui madalale ja kõrgele mu hääl välja võtab, kui üks hetk otsustasin, et aitab kah, las naabrid olla rahus ka natuke aega. Ja mida ma kuulen? Mingi mees kuskil seina taga mängib ka kitarri ja laulab (tundus, et isegi sama laulu, mis mina). Tõmbas ikka näo muigele küll. Eriti veel arvestades seda, et ma ei olnud siiani varem veel kordagi kuulnud, et keegi naabritest ühtegi pilli mängiks. Lahe! Homme uuele katsele! Ega enne järele ei jäta, kui terve maja saadud leelotama!

Sügisene laululinnukene

Selle poisi hääl kajas reaalselt nii tugevalt, et 100 meetrit eemal keset linnasaginat oli ka veel kuulda:

Boonusküsimus ka: kes esimesena ära arvab, mis hakkab alloleval pildil kohe-kohe toimuma, saab pannkooki moosiga (Piret, sa ei või vastata!).

Tartu on ikka muhe :)

Eile läksime tšikkidega Tartus välja jalutama ja noh, oli selline rahulik õhtu. Kõigepealt mingid tüübid kõndisid meie juurde, et demonstreerida, kui võimsad kõhulihased ja biitsepsid neil on. Täpsemalt käis see nii, et ma olin oma frankfurteri ja mineraalvee juba kätte saanud ja Liinal oli vist ka kakao juba olemas, nii et läksime välja teisi ootama. Ilmselgelt jalutas meie juurde üks eriti liibuvas särgis noormees ja hakkas juttu rääkima. Innukalt valetasin ennast kohe 7 aastat nooremaks - haa! Esimese asjana lõi tüüp kohe letti, et tal on täiega tegijad kõhulihased, aga ta päris seal bensukas ei hakka pluusi seljast võtma, nii et ta näitab siis hoopiski telefonist. Ilma, et me oleks jõudnud kuidagi reageeridagi, oli tüüp juba näitamas meile tervet galeriid piltidest, mis ta on ise teinud oma lihastest. No vat! Olgu öeldud, et ta siiski ei saanud jätta päris perfoormannsi tegemata ja demonstreeris laivis ka ära. Otseloomulikult ilma, et me isegi provotseerinud oleks. Aga noh, ega ma ei kurda ka - huumorit peabki saama! Hetk hiljem läks seal juba enamvähem võistluseks ära, millisel kutil nende seltskonnast see kõige suurem biitseps siis on (ta kutsus ikka sõbrad ka kõik kohale, et me ikka oleks kursis, mis masti meestega tegu on).

Mulle meeldis see ka, mis põhjusel tüüp meid Atlantisse tahtis kaasa kutsuda. "Et noh...siis ma nagu võtan, noh, näiteks sinult ümbert kinni ja siis kõik tšikid vaatavad onju, et me oleme paar. Ja siis nad on kõik kadedad sinu peale ja kadedad minu peale ja üldse kadedad ja tahavad mind. Ja siis ma mingi hetk lähen ja ütlen, et me sinuga läksime lahku ja ma nüüd olen vaba". No pole paha, poisil isegi siuksed plaanid välja mõeldud! Olgu siinkohal öeldud, et klubidesse me siiski see õhtu ei läinud, vaid hoopiski linna peale jalutama ja uudistama, mis Tartul meile täna üllatuseks on pakkuda. Üks hetk tundus, et ei olegi ühtegi üllatust pakkuda ja hakkasime vaikselt kodu poole sõitma. Kõva 400 meetrit sõidetud ja nägime aknast, et kaks noormeest kitarriga kõnnivad keset teed tõtakal sammul. Ideaalne! Kiirelt kerisin akna alla ja hüüdsin "Noormehed, mis te meile mängite?", mille peale nad vastasid kavalalt "No, mida te soovite?". Ja no mis te arvate, mida me soovisime? Enne, kui keegi teine midagi üldse öelda jõudis, kilkas Helen rooli tagant "Tiigrikutsut!". Tüübid muhelesid, häälestasid kitarri hetkekese ja hakkasid laulma. Ja olgem ausad, päris hästi laulsid! Ja veidi nagu tuttava näoga olid ka, aga päris täpselt ei teadnud, kes täpsemalt. Igatahes, nagu ma alati öelnud olen, siis mulle meeletult meeldib, kui keegi laivis siinsamas minu ees mängib pilli ja laulab, nii et ma nautisin meie ühelaululist kontserti täiega! Õhtul kodus natuke mõtlesin ja siis mõtlesin veidike veel ja välja mõtlesin - meile pisikest muhedat spontaanset autokontserti teinud noormeeste näol oli tegemist Ska Faktori lauljaga ja tema bändikaaslasega. Vot sulle siis. Parim "Tiigrikutsu" igatahes, mis ma siiani kuulnud olen!

Randoomne perfoormans

Eile pärast Regina Spektori kontserti tundsin, et nii-nii väga tahaks klaverit mängida - pole ju ammu mänginud ja värki. No ja siis täna, palun väga, kõnnin mina poodi, et sõpradega koos lõunaks midagi head-paremat söömiseks osta ja klaver, täiesti tavaline KLAVER on Solarise ees väikse lava peal ja ees on kiri "tule ja mängi". Nagu tellitud, ma ütlen! Ma siis läksin ja mängisingi, et noh, sõpradele söömise kõrvale väike lõunameloodia või nii. Vaikselt omaloominguga (mitte just kõige oskuslikumaga) elasin sisse ja nautisin, ja kui ma ümber pöörasin, et lõpetada ja näiteks tööle tagasi minna, olid seal kümme inimest plaksutamas. Ilmselgelt läksin tööle tagasi ja koosolekule eufoorilises meeleolus. Mida veel tahta!

Kui me Dagnyga rannas peesitasime, ehk kuidas me koorikaaslasteks saime...

Ulmepikk vahe eelmisest postitusest, eksole? Jaa. Ma vahepeal tundsin, et kui ma pole piisavalt bakatööd kirjutanud, ei ole mul siia niisama lustimiseks kirjutama ka asja. Ja nii ta läkski. Nüüd igatahes on bakatöö esitatud  ja ootab kaitsmist, nii et vaadake ette: ma hakkan postitustega pommitama!

Vahepealsest ajast kirjutada pole ilmselt mõtet, võtan parem viimase nädalavahetuse ette. Mainiks ainult selle ka ära kuu aja tagusest ajast, et väga vinged sõbrad on mul - kui ikka siuke seltskond kesköösel ühiselt sünnipäevalalulu laulis, tuli suur naeratus näole ja hea õnnelik tunne oli :)! Rääkimata köögitoimkonnast ja koristustoimkonnast - miks ma ei peaks olema rahul, kui toredad inimesed viitsivad 24h järjest hängida mu sünnipäeval, et söök saaks valmis ja kodu pärast korda :)  !?

Nüüd siis sellest nädalavahetusest, mille eellugu algas teisipäeval, kui me Dagnyga suurest pingelangusest Emajõe äärde sõudebaasi silla juurde päikest läksime püüdma. Selgus, et peale päikse püüdsime me ka pilke ja aeg-ajalt sattusid mööda silda edasi-tagasi voorivad sportlased meiega paar sõna juttu puhuma. Ja nii me põhimõtteliselt Motomeeste Koori sattusimegi.

See asi sai nüüd selgeks, miks me Motomeeste Kooris üldse oleme, eksju-onju. Ja kuna me seal juba olime, oli ilmselgelt tarvilik minna reede õhtul Põlva Päevadele esinema. Mis seal ikka - nahktagi selga, magamiskott seljakotti, kiiver pähe ja minek Põlva poole. Tee peal kostitas meid muidugi massiivne vihmasabinakene, mis tekitas kerge järve selle tankla ümber, mis meile hoovihmakese ajaks varju pakkus. No tore. Pakkuge ainult, kellel absoluutselt MITTEveekindlad jalanõud jalas olid.

Kiire kooriproov, veel kiirem saundtšekk ja valmis me olimegi. Seltskond me ümber laulis muide väga-väga hästi, nii et lausa lust oli! Emotsioon esinedes oli muidugi vinge, laulsime Nikns Suns'ile tausta nelja laulu ajal, publikut oli põhimõtteliselt nii palju, kui platsile mahtus ja üleüldse oli kuidagi siuke tore olla. Nüüd on vaja veel ise ka laulma õppida ja siis on nagu päris! Ja emotsioonidest rääkides, siis no, ma vist olen varemgi pläterdanud, kuiväga mulle meeldib, kui keegi pilli mängib ja laulab. Arvata on, et ma olin megarahul, kui kooriga afterpartyl õues hommikul kella neljani kõlasid pillimäng ja mitmehäälne laul. Hommikul olin igatahes maruväsinud ja õnnelik.

Et ainult teksti ei oleks, siis vahepalaks siin väike näide Dagny suurepärasest pildistamisoskusest:

Kui inimene on väsinud ja õnnelik ja jõuab lõpuks ometi koju, siis mis te arvate, mis ta teeb? Hehe. Ilmselgelt plaan kerge paaritunnine powernap teha läks kaduma, kui kutid andsid teada, et nad võtavad mu 10 minuti pärast peale ja me lähme ameerika jalgpalli vaatama. Reeglitega ja mängu endaga ma muidugi eriti kursis ei olnud, nii et ma ei saanud alguses üldsegimitte aru, miks nad umbes 20 sekundit tormavad, siis kellegi maha tambivad ja siis paar minutit jälle pausi on. Ma loodan, et poistel väga kopp ette ei saanud, kui ma iga paari minuti järel küsisin midagi umbes stiilis "Oot, et neil on siis nagu eraldi ründetiim ja kaitsetiim vä?". Sain vähemalt targemaks jälle.

Pärast ameerika jalgpalli oli vaja kiirelt-kiirelt lipata koju, et perega grillida veitsa ja pärast seda kuskile ujuma minna tšiikadega. Vähemalt nii nägi plaan ette. Kuni selle hetkeni, kui ma keset grillimist ja aias tšillimist paar kiiremat sammu tehes suutsin nõnda osavalt endale okka kanda astuda, et isegi emme seda paraja surkimisega välja sealt ei saanud. No tore. Jälle traumapunkti. Seal üritati mind pikalt veenda, et on ikka vaja tuimestus teha, sest muidu on liiga valus, aga mul oli veel liiga selgelt meeles eelmine kord, kui mulle läbi kannanaha tuimestus tehti. Kes veel ei tea, siis süst läbi kannanaha ON valus! Nii et ma mõtlesin, et üritaks seekord ilma hakkama saada. Surusin hambad kokku, värisesin ja higistasin üle keha, aga kinnitasin endiselt arstile pidevalt "Ei, mul ei ole valus, ei ole vaja tuimestust." Kui ma juba olin peaaegu valmis alla andma ja olin umbes sellises no-natuke-veel-ja-siis-küsin-süsti seisus, sai ta järsku selle okka kätte. Huhh.

Ilmselgelt ujumine keelati samaks päevaks ära, nii et rannas käisin ma teistega niisama tšillimas ja üle pika aja juttu rääkimas. Või noh, enamus aega olime me üldse kuskil torni otsas, sest selgus, et seal sääski ei ole :D. Pärast seda tõttasin optimistlikult otse lodja peale, et Piiaga veitsa juttu rääkida ja pillimängu kuulata. Üritasin, mis ma üritasin, aga seal sai uni mu kätte - nõnda hea powernap oli tund aega kuskil lambanahkade vahel. Pärast seda ärkasin natuke segaduses üles ja ruttasin keset ööd koju - siit ka moraal, et tark ei torma. Lebolt oleks võinud ju sinnasamma ka ööbima jääda ja hommikukohvi lodja katusel juua. Ju järgmine kord!

Naeratage üksteisele!

Hitihoiatus

Lindistasime täna Liisiga uued uhked hitid!

Vot selle noormehe kontserdile tahaks minna!

Ja siis ma...

Pühendusega Kerstinile, Heleenele, Marilile, Piretile ja Daisyle! Legendaarne karaokehitt :D

Ilmselgelt lükkasin selle suurepärase rokkiva muusikavideo tegemisega õppimist edasi nii kuis jaksasin. Häbi mul olgu! Teen nüüd kohe suurtest süümekatest keskmise tassitäie kohvi ja läheb mõtetegenereerimiseks!

PS. võtan vastu soovilugude tellimusi! Sest et ma ju õppisin ometigi nii kaunilt mängima seda pilli! (nende vasaku käe nuppudega ei oska endiselt midagi teha)

Can't stop!

No oli hea. Kohe väga hea!

Kunagi 7-8 aastat tagasi mängis Lauri laagris meile kitarril pärast õhtust trenni lugu nimega "Can't stop". Sellest hetkest alates oli iga kord RHCP vastavat lugu kuulates alguse kitarrisoolo puhas nauding. Nii ka eile.

Ei ole just eriti palju selliseid bände, mille nii paljud lood mulle väga-väga meeldiksid :)

Nagu ikka...

...olen ma peas juba jutud valmis kirjutanud, aga siia need pole jõudnud. Näiteks oli mul täitsa valmis peas jutt minu nõmeda hommiku kohta, millest kuulis telefonis live-ülekannet Dagny ning veel üht-teist. Aga see selleks. Mainin siis parem ära, et üle hulga aja (nii umbes 10 kuu...) sattusime mina, Dagny ja Piret kõik korraga Eesti! Ja seda tuli muidugi tähistada! Õhtust sai tehtud üks kuni mitu vahvat pilti, aga kuna hotmail otsustas, et ta mind minu meilikontole enam sisse ei lase, siis ma hetkel neid sealt kätte ei saa. Naiss! Lisaks rohelist värvi punase huulepulga demonstreerimisele õpetas Piret meile hulgaliselt vägagi vajalikke araabiakeelseid väljendeid ning oli jällegi üks tore õhtu naerukrampidega :)

Millest ma aga tegelikult täna mõtlesin pläkutada: see nädalavahetus ma tegin sporti! Haa! Vot teile! Eile hommikul kell seitse jalutasin mina rahulikult (või noh, jooksin täiega, sest millal ma ikka enne viimast minutit liikuma olen hakkanud) sadama poole, et alustada koos Agnesega väikest trippi Soome Jukolale ja tagasi. Võiks öelda, et powernap oli selle reisi märksõna, sest normaalse magamiseni küll ei jõudnud. Niisiis - alguses kohe väike powernap, nagu daamidele ikka kohane, laeva põrandal. Kui enne kohalejõudmist Agnes veel veidike kahtles mu bussidega navigeerimise oskuses, siis tunnike pärast laevalt väljudes võistluskeskuse duššidest mööda jalutades selleks enam põhjust ei olnud. Kohal nagu nalja! Kuna meil ei olnud ei telki, ega isegi platsi, kuhu seda üles panna, siis tundus igati loogiline lihtsalt keset võistluskeskust oma kotid maha visata ja hakata alles pärast kerget päevitamist edasi mõtlema, mida ja kus tegema peaks. Pärast võistlusmaterjalide toomist sattus meie juurde nagu tellitult Marili koos oma õe ja emaga ja nii me enda matkakotikestele võistluse ajaks viisaka koha nende välisklubi telgi juures leidsimegi. Muhe! Esimene probleem kohe lahendatud. Nüüd tuli järgmine probleem: raja läbimine. No üritas see rada, mis ta üritas, aga elusalt ma lõpuni jõudsin. Vahepeal oli küll tunne, et viskaks sinnasamma mäenõlvale pikali ja teeks powernap'i, nii läbi võttis lihtsalt. Kõigepealt näiteks oli siukseks soojendus-kinnijooksmiseks K-punkti (mitteorienteerujatele: see on see koht, kust päriselt orienteerumine pihta hakkab - kuni sinnani on lihtsalt põhimõtteliselt krossijooks) kilomeeter kihutamist koos kahe magusa tõusuga. Oma mõnusa lihvi andis asjale kõrvetav päike, mis säras nõnda rõõmsalt, et keegi väga varjust välja tulla ei tahtnud enne võistlust. Vahepeal veidike kaljudel silkamist, mõnusalt ronimist, kerget sumpamist soos ja siis uus maiuspala - 400 meetrit nöörirada enne korralikku tõusu. Sel hetkel ma sajatasin küll omaette "Mõnitate vä!?". Ei. Veel ei mõnitanud. Aga ilmselt järgmise tõusuga küll. Kohe näha, et pole see aasta mingeid tõusulõike või muid armsaid asju teinud - hea, et nüüd siis rajal see tegemata asi tehtud sai! Ja pärast seda tõusu muidugi viimane maiuspala - finišisirge. Mingi jõud mu jalgadesse siiski sellel viimasel pingutusel õnneks tekkis, nii et paarist inimesest sai ikka mööda sibada - asi seegi. Rahule minu jooksuga igatahes jääda ei saanud, esimene punkt oli selle jaoks ikka liiga suur košmaar, aga mis seal ikka - järgmine aasta uue hooga! Et oleks aimu ka tulemustest, siis meie võistkonna koht oli tubli 244. (tulemuse said kirja 1145 võistkonda, stardinimekirjas oli 1266 võistkonda). Olgu aususe mõttes ära öeldud ka see, et võistkonna tugevaimad liikmed olid siiski need, kellel kogemusi rohkem kui minul ja Agnesel.

Igatahes. Võistlus läbi ja veel mõned tunnid asjalik oldud, oli aeg hakata tegelema sellega, millega Jukolal ometigi tegeletakse - meeste võistlusele kaasaelamisega! Võtsime kogu oma magamisvarustuse kaasa (telki meil endiselt ei olnud, eksole) ja viskasime selle kuskile ekraani ette maha - voila! ööbimiskoht nagu naksti olemas. Ma tean! Millised naised! Magavad lageda taeva all ja puha! Või noh, mis magavad, jada-powernap oli see rohkem. Selline, et paarkümmend-mõnikümmend minutit magad, siis pistad pea magamistkotist välja ja jälgid mõne minuti võistluse seisu, siis jälle powernap jnejnejne. Ja nii hommikul kaheksani välja, kuni oli aeg jälle bussi peale jalutada ja sadamasse teleporteeruda. Tundub lihtne? Meile tundus ka - seni, kuni me vales kohas bussi pealt maha tulime. Aga - no stress, üllatavalt lebolt jõudsime ja aega jäi ilusti üle. Laevas, nagu ikka, powernap! (MIKS nad nii palju neid parfüümireklaame peavad valjuhääldis lugema??)

Et lugu liiga ühekülgne nüüd ei oleks, siis lõpetuseks väike video ühest bändist, kes ükskord kesklinnas vägagi meeldivalt tee peale ette jäi :)    :

jaga veel lubadusi...

Käisin reedel jõulupeol ja seal käis ringi paber, kuhu pidi kirjutama lubaduse, mis peaks järgmise aasta jõulupeoks täidetud olema. No ma siis lubasin, et õpin flöödil mängima ühte jõululaulu. Ma tol hetkel päris täpselt ei kujutanud muidugi ette, kui raske see olla võiks. Täna tuli see mul kodus meelde ja kuna väike õde sattus ka parajasti kodus olema, lasin ma tal endale näidata, kuidas seda asja üldse käes peaks hoidma. Kümne minutiga olid põhimõtteliselt sõrmed krambis, pea käis ringi ja C kahises ikka samamoodi, nagu tuisutuulekene akna taga. Hiljem sain muidugi teada, et seda õnnetut C-nooti ongi kõige raskem mängida. Ju õde tahtis mind veidi proovile panna, et seda just esimesena proovida lasi. Igatahes: edusammud olid päris uhked ja mina igatahes olen optimist ja kindel, et aastakese pärast on see ilus laul mul selge :)! Siis võin kõigile soovikontserte teha!