Hansuga üks õhtu istusime Utrechti vanalinnas kanali ääre peal ja rääkisime juttu, samal ajal mööduvaid paate observeerides. Mulle hirmsasti meeldivad need paadid, kus peal on muhedad seltskonnad - näiteks sellised, kus lösutatakse suurte patjade peal ja üks inimene loeb ülejäänutele raamatut. Või sellised, kus mängitakse ennastunustavalt pille ja lauldakse naeratades...Täpselt selliste paatide peale ma tahaksin kuidagi sattuda! Vähemalt nii ma koguaeg mõtlesin, aga ei võtnud selles osas suurt midagi ette.
Ja nii me seal istusime ja lobisesime juba tervelt 15 minutit, kui meist möödus paat, kus lisaks muule seltskonnale kaks meest mängisid kitarre ja kaks põristasid trumme. Muigasin omaette. Olles meist juba meetrikene möödas, hüüdis selle juht järsku "Laulda oskate vä?", mille peale Hans kisas kohe vastu "EI! Aga me võime proovida". Mina ei jõudnud veel reageeridagi, kui tüüp juba juhtis oma paadi meie juurde kalda äärde ja kutsus meid peale. Skoor!!! Ilmselgelt mitu korda kutsuma ei pidanud - kaks kiiret sammu ja paadis me olimegi. Natukene aega hiljem leidis aset selline dialoog:
"Kuule, mis su nimi oligi?"
"Nele..."
"Nii. Nele. Ma lähen käin vetsus ära. Juhi ise seni, palun!"
Ja ta hüppas paadist välja. Jätmata mulle võimalust vastu vaidlemiseks või midagi. Mis seal siis ikka, hüppasin juhi koha peale ja hakkasin huumorit tegema. Millegi paremaga seda paraku nimetada ei saa. Üks asi on paadiga otse sõita - see oleks okei olnud. Aga ma pidin kuidagi edasi-tagasi nikerdama, et sama koha peal ilusti tagasi olla kaks minutit hiljem. Keset tiheda liiklusega vanalinna. Õnneks suutsin ma suhteliselt kiiresti ülejäänud paadisolijatele selgeks teha, et ma parem eelistaksin selle koha kellelegi teisele loovutada, nii et pääsesin.
Natukene aega veel hiljem põristasin ma juba nõnda usinalt ja ennastunustavalt trummi, et sõrmele tekkis suhteliselt kiiresti verevalum. Aga see oli väärt seda! Lausa mitu kohvikutäit inimesi elas kaasa mu trummisoolole ja hispaania tšiki tantsule (raudselt tegelt ainult tema tantsule :D ). Ja sildadel olev rahvas tegi pilte - nagu päris! Kulgesime rõõmsalt veel järgmised neli tundi mööda kanaleid ringi, erinevaid laule lauldes ja niisama tähti vahtides. Jutu käigus selgus, et see tüüp, kes meid oma paadile võttis, on kohalik ettevõtja ja talle meeldib vahel õhtuti paadiga ringi sõita, inimesi peale korjata ja nendega muusikat teha. Siuke omamoodi hobi. Lisaks tuli välja, et temal ja nendel kahel kitarriga tüüpidel on oma bänd, kus ta trumme mängib. Vahepeal sõitsime tema kodust ka mööda (mis oli muidugi vanalinnas täpselt kanali ääres) ja korjasime tunnikeseks ta lapse koos tolle sõpradega peale. Kui me juba seal olime, siis ma otseloomulikult kasutasin võimalust WC's ära käia ja mida ma möödaminnes nägin: igasuguseid erinevaid pille! Nii vinge!
Üks siinsetest eesmärkidest on igatahes nüüd täidetud! Juba esimesest nädalast peale teadsin ma, et üks hetk tahaks mõne sellise paadi peale sattuda :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment