Millest ma aga tegelikult täna mõtlesin pläkutada: see nädalavahetus ma tegin sporti! Haa! Vot teile! Eile hommikul kell seitse jalutasin mina rahulikult (või noh, jooksin täiega, sest millal ma ikka enne viimast minutit liikuma olen hakkanud) sadama poole, et alustada koos Agnesega väikest trippi Soome Jukolale ja tagasi. Võiks öelda, et powernap oli selle reisi märksõna, sest normaalse magamiseni küll ei jõudnud. Niisiis - alguses kohe väike powernap, nagu daamidele ikka kohane, laeva põrandal. Kui enne kohalejõudmist Agnes veel veidike kahtles mu bussidega navigeerimise oskuses, siis tunnike pärast laevalt väljudes võistluskeskuse duššidest mööda jalutades selleks enam põhjust ei olnud. Kohal nagu nalja! Kuna meil ei olnud ei telki, ega isegi platsi, kuhu seda üles panna, siis tundus igati loogiline lihtsalt keset võistluskeskust oma kotid maha visata ja hakata alles pärast kerget päevitamist edasi mõtlema, mida ja kus tegema peaks. Pärast võistlusmaterjalide toomist sattus meie juurde nagu tellitult Marili koos oma õe ja emaga ja nii me enda matkakotikestele võistluse ajaks viisaka koha nende välisklubi telgi juures leidsimegi. Muhe! Esimene probleem kohe lahendatud. Nüüd tuli järgmine probleem: raja läbimine. No üritas see rada, mis ta üritas, aga elusalt ma lõpuni jõudsin. Vahepeal oli küll tunne, et viskaks sinnasamma mäenõlvale pikali ja teeks powernap'i, nii läbi võttis lihtsalt. Kõigepealt näiteks oli siukseks soojendus-kinnijooksmiseks K-punkti (mitteorienteerujatele: see on see koht, kust päriselt orienteerumine pihta hakkab - kuni sinnani on lihtsalt põhimõtteliselt krossijooks) kilomeeter kihutamist koos kahe magusa tõusuga. Oma mõnusa lihvi andis asjale kõrvetav päike, mis säras nõnda rõõmsalt, et keegi väga varjust välja tulla ei tahtnud enne võistlust. Vahepeal veidike kaljudel silkamist, mõnusalt ronimist, kerget sumpamist soos ja siis uus maiuspala - 400 meetrit nöörirada enne korralikku tõusu. Sel hetkel ma sajatasin küll omaette "Mõnitate vä!?". Ei. Veel ei mõnitanud. Aga ilmselt järgmise tõusuga küll. Kohe näha, et pole see aasta mingeid tõusulõike või muid armsaid asju teinud - hea, et nüüd siis rajal see tegemata asi tehtud sai! Ja pärast seda tõusu muidugi viimane maiuspala - finišisirge. Mingi jõud mu jalgadesse siiski sellel viimasel pingutusel õnneks tekkis, nii et paarist inimesest sai ikka mööda sibada - asi seegi. Rahule minu jooksuga igatahes jääda ei saanud, esimene punkt oli selle jaoks ikka liiga suur košmaar, aga mis seal ikka - järgmine aasta uue hooga! Et oleks aimu ka tulemustest, siis meie võistkonna koht oli tubli 244. (tulemuse said kirja 1145 võistkonda, stardinimekirjas oli 1266 võistkonda). Olgu aususe mõttes ära öeldud ka see, et võistkonna tugevaimad liikmed olid siiski need, kellel kogemusi rohkem kui minul ja Agnesel.
Igatahes. Võistlus läbi ja veel mõned tunnid asjalik oldud, oli aeg hakata tegelema sellega, millega Jukolal ometigi tegeletakse - meeste võistlusele kaasaelamisega! Võtsime kogu oma magamisvarustuse kaasa (telki meil endiselt ei olnud, eksole) ja viskasime selle kuskile ekraani ette maha - voila! ööbimiskoht nagu naksti olemas. Ma tean! Millised naised! Magavad lageda taeva all ja puha! Või noh, mis magavad, jada-powernap oli see rohkem. Selline, et paarkümmend-mõnikümmend minutit magad, siis pistad pea magamistkotist välja ja jälgid mõne minuti võistluse seisu, siis jälle powernap jnejnejne. Ja nii hommikul kaheksani välja, kuni oli aeg jälle bussi peale jalutada ja sadamasse teleporteeruda. Tundub lihtne? Meile tundus ka - seni, kuni me vales kohas bussi pealt maha tulime. Aga - no stress, üllatavalt lebolt jõudsime ja aega jäi ilusti üle. Laevas, nagu ikka, powernap! (MIKS nad nii palju neid parfüümireklaame peavad valjuhääldis lugema??)
Et lugu liiga ühekülgne nüüd ei oleks, siis lõpetuseks väike video ühest bändist, kes ükskord kesklinnas vägagi meeldivalt tee peale ette jäi :) :
No comments:
Post a Comment