Seiklusturist

Piret tuletas mulle jälle meelde, et blogi ei kirjuta ennast ise. Jah, ka seekord on tal õigus. Olen isegi mingi aeg oma blogi tsekkinud ja avastanud, et ühtegi uut teksti pole tekkinud. KUHU JÄÄVAD KÜLALISPOSTITUSED, AH!!?? (mitte, et ma oleks kellelegi öelnud, et neid teha võiks, eksole...).

Igatahes. Ma jätkasin oma karjääri seiklusturistina ning pärast vägagi meeleolukat Rootsikruiisi käisin Türisalu pangalt laskumas. Nii uskumatu kui see ka poleks, aga täiesti terveks jäin! Kui välja arvata see üks kord, kui ma jalaga vastu puud natukene virutasin, aga see polnud ka midagi eriti hullu õnneks. Hoiatan nüüd ette, et kellele minu välimus väga ei meeldi, siis edasi ei tasu vaadata, suuremas koguses pilte on tulemas:

Vot see hetk oli kõige karmim! See vertikaalsest asendist horisontaalsesse laskumine. Tundus kuidagi nii sürr.

Aga no kui see juba tehtud, siis sai niisama vabalt hängida seal kaljuseinal:

Ja pärast seda rõõmsate hüpetega meeleolukalt alla kepsutada :)

Et asi ikka täielik seiklus oleks, otsustasime mitte kasutada traditsioonilist teed ülesminekuks, vaid improviseerida suvalisest kohast - päris korralik ronimine oli ja täiesti üleval üllatas kahemeetrine kaljukene.

Kes nüüd siiani on ära kannatanud, siis väike pärl ka lõpetuseks: eile olin nagu korralik kontorimutt kunagi ja käisin viisaka kleidikesega tööl. Selle väikse erinevusega muidugi, et kingad lagunesid poole päeva peale ära ja sukad hakkasid ka jooksma. Uhke värk :D!