Talvevõlumaa

Käisin täna täiega käbla. No ikka selliselt korralikult. Patseerisin rahulikult lõunasöögilt tagasi ja mõtisklesin omi mõtteid ja vestlesin malbelt, kuni järsku läks täiega lappama ära. Niigi ma pole veel täitsa harjunud sellega, et maapind kohati nõnda libe on ja jalad ettearvamatus suunas vahel sammu lõpetavad. Aga see oli ikka next level. Jalad panid viuhhh alt minema, üritasin veel mitu korda päästa (haa, ega ma kergelt alla ei andnud!), aga täiesti null haaret oli maapinnaga. Nagu väike pardibeebi patserdasin keset jäävälja. Kahju, et keegi ei filminud. Igatahes kui ma lõpuks parema kanni peale maha prantsatasin, siis vastutulevatel tädidel olid näod nõnda ehmunud, et mul hakkas lausa kahju nendest. Et vaesekesed...pidid minu pärast nüüd nõnda ehmuma! Isegi töökaaslased olid hirmustõsiste ja ehmunud nägudega ja keegi ei julgenudki naerma pahvatada. Kusjuures oleks võinud naerda. See tõsidus tekitab kuidagi piinliku vaikuse ja selline walk-of-shame laadi püstironimine ja edasikõndimine on :D. Oh, küll on vahva olla tagasi talvevõlumaal!