Such ronimine, much ronimine - toas ja õues!

Edinburghis elab juba mõnda aega üks ammune Eesti sõbrants Triin ja temaga meil olid suurejoonelised plaanid, et üks nädalavahetus läheme lähedale künkakeste otsa matkama. Paar nädalat tagasi sai see sujuvalt edasi lükatud praegusele nädalavahetusele, noh et sobivam ja nii. Reedel igatahes lubas, et laupäeval on selline vihm, et hea kui terve taevas alla ei kuku nii et sujuvalt otsustasime künkakeste otsas patseerimise kuskile tulevikku lükata ja alternatiivina väiksesse armsasse siseronimishalli turnima minna. Olgu öeldud, et tegelikult oli lõpuks tegemist suhteliselt tagasihoidliku vihmaga, aga mis seal ikka. Küll aga piisas sellest täiesti, et anda mulle suurepärane võimalus guugelmäpsi tšekkides hea plartsuga kõige suuremasse lompi sisse tatsata ja mõnusad puhtad sokid täiesti läbi leotada. Niimoodi kohe esimese 10  minutiga, mis ma kodust välja olin saanud.

Ronimishallikesse sisse astudes sain ma loomulikult kohe aru, et vat sellist asja pole mina igatahes veel enne näinud! Mis vastas muidugi ka tõele - tegemist on juhtumisi Euroopa suurima sellise ronimishalliga. Megapompöösne ikka! Ei teadnud kohe, kuhu suunda ronima joosta (mitte, et ma oskaks üldse). Kõige ägedam tundus loomulikult lasteala, sest seal olid ülitoredad ja lõbusad ronimismängud, aga selgus, et ma ei kvalifitseerunud sinna alasse. Marukahju! Välja nägi see ronimiskohake muidu umbes selline (loomulikult ei mahtunud kõik siia pildile ära):



Muide. See paremalt teine sein, kus on ainult kaks rada ja needki täpselt samasugused - vat see on võistlusrada kiiretele ja tublidele. Fääntsumad tegelased kihutavad sealt üles kiiremini, kui kuue sekundiga. Reaalselt. Ma jõuan selle ajaga umbes vaadata, kuhu rada üldse viib ja need vennad on juba pmst üles jooksnud mööda seina. Et aga mitte ainult vaatamisega piirduda, siis läksime vähe lebomate radade juurde ja rahulikult tudisedes jõudsin minagi üles välja (jaa-jaa, pildil olen ma alles poole peal, aga auuuusõnaaaa ma suutsin raja lõpuni teha):



Järgmine hommik oli siuke seis, et malbelt valus oli olla - erinevad lihased andsid endast märku ja muidugi peopesad olid hämmingus, et mis see nüüd siis ometigi oli. See selleks - Šotimaa suutis meid igatahes ilmaga üllatada. Lubatud vihma ja tuule asemel oli täiesti suurepärane vaikne ilm ja kuskilt suunast hakkas isegi sinist taevast paistma. Määramatusse lükatud matkapäev jõudis kätte oodatust kiiremini! Vuhhdi-vuhhdi fääntsud matkariided selga (nali-nali, mul polnud midagi kaasas - kust ma teadsin, et üldse kuskile minek on) ja lebolt mägede poole teele. Tegelikkuses muidugi olid igal pool tee-ehitused pluss parkla ülesleidmine läks natuke künklikult, aga juba tunnikese pärast olime igatahes lammaste vahel ringi jalutamas (tavapäraselt jõuab ca 20 minutiga kohale). Reaalselt - linnaliinibussiga pooletunnise sõiduga jõuab Edinburghi kesklinnast välja sellisesse kohta:







Nunnut nädala algust kõigile!