Loomulikult, lõpuks kui oli 15 minutit mäeleminekuni aega, siis ma avastasin, et mul ju püksid vabsee lõhki jalgevahelt ja see pisiasi õmblemisevärk on nüüd küll sutsu meelest läinud. Mis seal ikka: paar krõbedamat sõna, sest niit ja nõel ei tahtnud omavahel sõbruneda, aga edasi läks nagu lennates! Küll on hea, et ma väiksena usinasti käsitöötunnis käisin. 7 min hiljem, kui püksid olid terved, olin ma enda üle ikka maruuhke. Lausa nii uhke, et see nõel jäi küll kus see ja teine. Hiljem mitu päeva veel otsisin, et ei tea huvitav küll, kuhu see nõel nüüd niimoodi ometigi kaduda sai. Reisi viimasel päeval asju kokku pannes leidsin selle muidugi Pireti voodist (ma voodite peal lappisin neid pükse). Lausa teki alt. Umbes täpselt nii hea toakaaslane olengi!
See aasta kuulusid varustusse ka suusad - nimelt olin ma otsustanud elus esimest korda mäesuusatamise ära proovida. Sõbrad olid ka megatoetavad muidugi. Läksime kõik koos tõstukitega mäetippu, valisime mulle välja suurepärase punase nõlva (kes ei tea, siis see on see keskmise raskusega) ja öeldi, et davai, pane nüüd suusad alla ja hakkame siis minema. Piret ja Laura-Gerli jäid muidugi õhinal seda tsirkust vaatama ja filmima. Noh et äkki näeb ikka korralikku kukerpallitamist või midagi. Ma küll käisin korra päris uhkelt laperdades kõhuli pikali, aga nad olid ikkagi väga-väga pettunud, sest ootasid ikka palju enamat. Mina muidugi pettunud ei olnud, et ma esimese laskumisega midagi ära ei murdnud. Küll aga olin ma oiiiiiii kui väsinud, reaalselt higi tilkus kulmudest. Siuke sport!
Kuna ma suuskadega nüüd ülemäära hullusti ei feilinud, tuli ometigi millegi muuga feilida. Ja selle ülesandega sain ma väga hästi hakkama! Sõidust väsinud, nagu ma olin, alustasin ma esialgu feilimist sellega, et jätsin oma mütsi sinna söögikohta, kus me lõunatasime (seda avastasin muidugi kõvasti hiljem, kui enam tagasi ei saanud minna). Jätkasin oma jada sellega, et ma suutsin mäest alla tulla vale tõstukiga. Miks ma üldse tõstukiga alla tulin? Sest ma enam ei jaksanud ja mõtlesin, et see on hea kiire kindel viis õigeks ajaks parklasse jõuda, kust kindlal ajal meie armas bussike meid hotelli tagasi viis. Sellises kohas see vale tõstukiga alla tulemine ei tähenda, et kand ja varvas ja 5 min pärast õiges kohas. Õnneks vedas ja sain kohe mingi bussikese peale ja hilinesin ainult 10 min. Tee peal veel mõtlesin, et äkki õnnestub ikka hotelli välja leida mingi buss...teades, kui palju see seltskond puid alla laob. Sellest mõttest ma ikkagi loobusin ja läksin astusin vastu oma saatusele: 4 päeva mõnitusi sel teemal, kuidas Nele orienteeruda ei oska :D.
Tagasiteel otsustasime Piretiga olla väga abivalmid ja rakendada oma loomulikku annet, aidates projekteerida ühele neiule kodu. Nimelt meil oli bussis üks tsikk, kellel oli teada maatüki kuju ja maja ruutmeetrid ning maja ise ootas veel välja mõtlemist. Meist viis rida tagapool oli olemas küll ka päris arhitekt, aga no...miks me Piretiga halvemad peaksime olema, eksole!? Joonistasime kõigest hingest ja megainnukalt ja täiega lahe nägi välja juba, aga siis avastas Piret, et oooooot, kus WC'd on? Jah...see pisidetail oli täitsa meelest läinud. Küll aga oli olemas vann keset tuba ja väga edev kamin ja talveaed. Hiljem millalgi, kui täitsa valmis oli, avastasime veel, et see teine pisidetail - välisuks - oli ka sutsu ununenud. Aga muidu oli väga vinge kodu!
Veitsa pildikesi ka. Kõigepealt loomulikult maailma kõige mugavamad reisijalanõud, millega sai kepselda läbi lume ja sahiseda mööda muru:
Piret oma tavalises elemendis:
Pühademuna:
Kes ei tea, kuidas see lumelauatamine päris täpselt käib, siis vot niimoodi. Mõlemat jalga tavaliselt pole kinni vaja panna:
Mida me seal mäel tegelikult tegime? Ilmselgelt lebotasime ja püherdasime niisama:
No comments:
Post a Comment