See käib umbes niimoodi, et pöörad varbad nii välja, kui saab ja siis põlve võimalikult kõrgele tõstes selliste väga graatsiliste suure kaarega sammudega patserdad mööda nõlvasid üles. Loomulikult tahavad need lestad ennast nunnult lume sisse kaevata ning haare pole talla all just kõige parem. Esimest korda järsemal nõlval proovides libisesin pärast kahte sammu sama targalt alla tagasi. Ahaa! Järelikult oli aeg nelivedu sisse lülitada! Selgus, et see taktika töötas, nii et tudengite talimängude lestajooksuks olen mina igatahes nüüd valmis (justnimelt selle jaoks me tehnikat lihvisimegi).
Nagu selliste asjadega ikka, jalutas loomulikult üks hetk mu gümnaasiumiaegne kehaliseõpetaja mööda ja hõikas "Jõudu!". Vastasin muidugi viisakalt "Tarvis!". "Kas nende asjadega mitte vees ei peaks olema?". Selle peale hõikasin juba rõõmsalt "Eiei! Kõik on täpselt nii nagu peab!" ja kepsutasin uuesti tõusu võtma. Eriti vinge on nendega muidugi veel mäest alla tulla! Pmst varbad veitsa taeva poole ja liugled alla nagu suuskadega - veidi optimistlik tundus esialgu, aga tegelt oli täiesti ok. K*radi külm oli ainult! 15 minutit lõbu ja juba olidki varbad nõnda jääs, et oli aeg tavalisi jooksuringe veidi teha. Teised entusiastid kallasid varvastele veitsa sooja vett peale ja jätkasid usinalt treenimist, aga ma nii tegija veel pole.
No comments:
Post a Comment