löökpillid - Nele
klaver - mu tädi
peavokaal - Wiete
taustavokaal - me kõik
pardivile - Dace
impropill (minu peksmine trummipulgaga) - Birgit
Esitamisele tulid kõik uuemad ja vanemad hitid ning kontsert oli nii võimas ja hoogne, et tädipoeg Emil karjus mingi hetk teisest toast, et tahaks magada ka kunagi... Esialgu me sellest ennast häirida ei lasknud ja lõõritasime täistuuridel edasi, aga mingi hetk pidime siiski tunnistama, et ilmselt isegi ämblikud on endale võrgust juba kõrvatropid meisterdanud ja meil oleks aeg magada ka natuke. Järgmine päev pidi ju nagunii võrdlemisi pikk tulema. Ja tuligi!
Hommikul pärast vaevalist ärkamist ja enda tuunimist oli aeg minna seda tegema, mille jaoks me algselt Stockholmi üldse läksime - mootorpaaditsill! Ilm oli täielik perfecto: päike paistis, tuult ei olnud ja väiksed linnupoisikesed guugeldasid rahulikult mööda taevast ringi. Nagu arvata võib, siis kapteniteks olid meil kaks ääretult šarmantset skauti:
Ja kui meil juba skaudid paadil olid, siis ei saanud ju jätta kasutamata võimalust skaudiüritusele minna. Nagu igale väiksele lapsele kohane, grillisime ka meie täitsa ise endale hot-dogi ja kärsatasime rõõmsalt vahukomme lõkkel. Muuhulgas otsustasin mina ära proovida posti otsast alla hüppamise. Põhimõtteliselt nii nagu kõlab, ongi - metsas oli natuke kõrgema kui kaheksa meetri kõrguse posti külge kinnitatud täpselt sama kõrge redel ja siis ronid mööda seda redelit üles ja hüppad. Nii lihtne ongi. Muidugi kindluse mõttes on traksid ja köied ka küljes - mine tea, äkki iga inimene ei oskagi kaheksa meetri kõrguselt alla hüpates pehmelt ja vigastusteta maanduda. Nii imelik, kui see ka ei oleks, siis mina ka ei oska. Nii, traksid küljes, köie küljes ka loodetavasti kinni ja oligi aeg hakata üles ronima. Nii palju, kui ma rootsi keelest aru saan, siis väiksed skaudiplikad ja -poisid hakkasid samal ajal omavahel itsitades kihla vedama, kas ma olen nii raske, et põrutan hoolimata kinnitustest täie laksuga vastu maad või ei ole. Kui kihlveod sõlmitud, hakkasid osad neist juba sel ajal, kui ma alles poole redeli peal olin, karjuma: "Hüppa-hüppa, kuku-kuku!". Nojah, nende ebaõnneks ja minu suureks õnneks, ma siiski vastu maad ei põrutanud ja jäin vägagi õnnelikult terveks ning elamus oli võimas :)! Siin sellest väike video:
Pärast kaskadööritsemisi oli aeg järele proovida erinevad veesõidukid - kui Hendrik, Dace ja Birgit piirdusid klassikalise kanuuga, siis me Wietega mõtlesime midagi uut proovida ja selleks puhuks sobis pisikene purjepaadikene nimega Optimist vägagi hästi. Kusjuures nimi on tal vägagi asjakohane - võrdlemisi optimist peab olema, kui sellega kuskile kohale tahad jõuda. Vähemalt meiesugustel algajatel oli igatahes raskusi, et seda asja viisakalt juhtida ja edasi liikuda (rääkimata sellest, et ma suutsin poole maa peal kuidagi tüüri paadi küljest lahti saada (no worries - panin mäkkaiverioskused mängu ja minutiga oli asi jälle korras!))
Kui skaudiüritus oli üle vaadatud, jätkasime paadiga Stockholmi poole kruiisimist ning sõitsime linnas natuke ringi ja ma pean mainima, selline variant vaatamisväärsuste vaatamisest oli ikka äraütlemata mõnus :)!
Väike bensiinijaamakülastus:
Aitäh-aitäh meie vahvatele laevakaptenitele ja imetoredale seltskonnale :)!
Nüüd on aeg jälle õppima hakata, juhuuu!
No comments:
Post a Comment