Kui ma ühel öösel kell 3 raamatukogust tagasi kõndisin, siis...
Või siiski vist mitte. Tundub, et ma olen piisavalt juba neid meeletuid-metsikuid raamatukogujutte rääkinud, nii et lasen see kord sellest teil kõigil, armsad tupsununnukesed, puhata. Küll aga võin ma julgelt öelda, et kui ma mingi aeg siin vingusin selle 1130-sõnalise olla-või-mitte-olla jutu peale, siis nüüdseks võin ma julgelt öelda, et see oli poisike! Nagu väike eelroog sellele kirjatükikesele, mis ma üleeile lõpetasin - 5000 sõna koogiküpsetamis/tordidekoreerimisfirma loovuse ja strateegia analüüsi. Mmmm, milline hurmav kodutöö! Ja otseloomulikult oli see sama aine raames - ma juba ei jõua ära oodata, millal ma saan hakata kirjutama selle aine grupitöö reflectionit (3-4 lehekülge). See saab küll paras loov värk olema, kuidas muidu on võimalik kirjutada 3-4 lehekülge (ühekordse reavahega otseloomulikult) sellest, kuidas me grupitööd tegime?? Kirjutan kolmesajas erinevas variandis "Istusime maha, mõtlesime idee, jagasime ülesanded, hakkasime kirjutama..."? Nonäis.
Aga. Peale selle. Minu aeg siin hakkab lõppema, ainult kümme päeva ongi veel jäänud ja sellega seoses on erinevad lõpuvärgid, mille eest peab hoolitsema. Nagu näiteks vahvalt kaunistatud silt meie külmkapiuksel, mis teatab, et 15. detsember peab külmkapp tühi olema, muidu nad viskavad ise need asjad sealt ära... Ma nüüd ei teagi, kuidas see päristäpselt välja näeb. Et sama päeva õhtul lähen ja ostan endale uued söögid nädalaks? Või siis peidan asjad oma tuppa seniks ja laon pärast sama targalt nad külmkappi tagasi? See pole veel kõik! Neljaleheküljeline õpetus, mis seletab punkthaaval, kuidas TÄPSELT tuba koristada (a'la mismoodi lappi käes hoida ja kuidas tekk voltida jne), on mul nüüdseks igatahes läbi loetud - eriti täpselt veel see rida, mis ütleb, et kui ma ei korista nii nagu nad seal kirjutanud on, pean ma 1500 SEK trahvi maksma. Arvata on, et seekordne koristus tuleb mul kohe erilise hoole ja armastusega! Kui see kõik lõpuks valmis on, tuleb võti ära anda või vastavalt meile antud juhistele väljapressimiskasti (black mail box) visata. Mulle see teine variant tundub palju lahedam, aga väheke kindlam on vist isiklikult ära viia - muidu saab äkki veel 500 SEK trahvi võtme kaotamise eest...
Kojuminekuga üldisemas plaanis on muidu juba oma nädal aega vastakad tunded olnud: ma tohutult ootan Eesti jõudmist ja mõtetes juba vaikselt kujutlen, mida kõike ma tegema hakkan, kuid samal ajal on nii kahju, nii kahju siit ära minna. Kõik need toredad inimesed, kellega ma olen tuttavaks saanud, mu vahva kodu, mu armas kohalik pere... Samas ma tunnen, et on aeg edasi minna (või siis antud juhul tagasi minna...), et ühel heal hetkel seda kõik siin nostalgiapisarakesega meenutada :)
Kohe-varsti näeme, kallikesed!
PS! Jalanõudest. Ma pole ikka endiselt õppinud. Ühel hommikul ärgates avastasin jälle, et kõikidest minu jalanõupaaridest on üks kadunud - ei pidanud just Einstein olema, et ära arvata, kes selle jamaga jälle hakkama oli saanud. Aga no, aaretejaht mulle ometigi meeldib ja nüüd oli see ennast täitsa ise mulle kätte mänginud, nii et asusin otsima! Veel vingem oleks küll olnud, kui keegi oleks kõrval terve aja soe-külm vihjeid teinud - nii oleks ma äkki isegi selle kossi üles leidnud, mis oli mikrolaineahju ja seina vahel (mikrolaineahi on külmkapi peal ja külmkapp minust oluliselt kõrgem). See-eest katuselt ja ahjust leidsin täitsa ise oma tossu ja sandaali üles. Oh neid poisse küll...
No comments:
Post a Comment