Lõpuaktustest nii palju, et ühel neist käisin ma oma põhikooli lõpukleidiga, millega ma iroonilisel kombel olen käinud igalpool mujal, kui põhikooli lõpetamisel (sest sinna ma lihtsalt ei sattunud kohale minema). Kes on mind vähegi ballidel või kuskil näinud, siis see on see punane :D ! Teisel lõpetamisel, ehk majanduse lõpetamisel käisin ma gümnaasiumi lõpukleidiga. Täiega säästuäss valik oli ikka märtsis ja aprillis ilusti trenni teha - ei pidanud uut kleiti hankima ega midagi!
Matkamisest. Janika ja Veiko matkavad see aasta täispikkuses Oandu-Ikla matkateed (hakkavad nüüd juba vaikselt lõppu jõudma) ja et seltsis on segasem, kutsusid nad sõpru endaga mingiteks lõikudeks ühinema - nii ma siis viskasin pärast jaanipäevapidu kohe seljakoti selga ja asusin Tallinn-Narva maanteel õigest kohast nende poole üksinda teele. Pärast kümnekilomeetrist jalutuskäigukest olingi juba vaatetorni juurest, kus pärast kümmet minutit maalilise rabamaastiku vaatlemist sain nendega kokku. Janikal oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, nii et viisin talle kingituseks pudeli coca-colat ja pakitäie sefiire, vot siuksed lood. Igatahes sai see päev üks kuni mitu kilomeetrit jalutatud, nii et õhtuks olid täitsa esinduslikud villid varvastel platsis. Sellest hoolimata oli kuidagi nii hea ja ajatu olla. Hommikul lesisin väljas rabajärvekese ääres madratsil, teised veel magasid ja mina lihtsalt mõtlesin seal omi mõtteid. Väike sipelgapoiss üritas vahepeal mulle ninna ronida, aga siis sai jälle tugeva ja järsu puhumisega ta sealt nelja tuule poole teele saata. Muidugi tema võis võtta seda nagu omaette lõbustuspargina - muudkui aga ronid tagasi sinna nina juurde ja saad võimsa lennu. Täitsa tasuta. Ja siis ma püüdsin natukene kala spinninguga, aga nagu ikka, ei saanud mitte midagi. Aga sellest polnud ka iseenesest midagi, sest varsti ärkasid teised ja ma sain hoopiski turbonuudleid süüa. Iseenesest oleks tahtnud eputada küll, et näe, lõpuks ometi olin esimesena üleval ja sain kala ka kätte. Tundub, et ma pean mingeid skille täiendama, siis saan järgmine kord ikka eputada, mitte ei pea koguaeg tühjade kätega jääma.
Hommikul jalutasime Aegviitu, et sealt rongi peale minna. Teised Tallinna suunda ja mina üksi Tartu suunda. Kes teab mind piisavalt, teab, et mul on nende rongidega mingi oma teema - siuke temperamentne suhe või nii. No kohe mitte ei õnnestu rongiga nii sõita, et kõik kuidagi sujuvalt läheks. Seekord oli siis niipidi, et ma ei mahtunud isegi vagunisse sisse - olin osavalt suutnud ajastada oma sõidu täpselt sellele rongile, millega kõik selle aasta malevalapsekesed Tallinnast Lõuna-Eestisse sõitsid. Mis te arvate, palju seal ruumi oli? Umbes täpselt nii palju, et mina oma seljakotiga olin seal kahe vaguni vahel olevas alas ja minuga koos olid seal kolm tüdrukut ja kolm meest, kellest ühel oli veel jalgratas ja kes samal ajal õlut jõi. Väljas olid sel ajal kaunid 30 kraadi. Nii ma siis seal umbses pisikeses õllehaisuses ruumikeses seisin, kuni ma 15 minutit hiljem otsustasin, et nüüd aitab, mina pressin ennast igatahes vagunisse. Maleva rühmajuhid üritasid küll veidi aega vastu vaielda, aga no mu tahtmine oli seekord suurem, kui nende argumenteerimisoskus.
Natukene pilte ka illustreerimiseks:
Turbonuudlid matkahommikul ja mahl, mida ma terve esimese päeva kaasas kandsin, et teised õhtul üllatunud oleksid :)
Vaikne hetk enne tormi. Ehk hetk hiljem olime juba täiesti pisarates naerust.
Teistest sündmustest jääb seekord rääkimata, sest ma mõtlesin minna nüüd natukeseks värsket õhku nautima. Tehke teie ka seda! Niipalju ka veel, et üliõpilaste suvemängud on üks vingemaid üritusi, kus ma käinud olen. Marss kõik sinna järgmisel aastal!
Lõpetuseks küsimus: kust tolm tuli ja kuhu raha läks?
No comments:
Post a Comment