Iga hommik!!

Mul on selline omamoodi rutiin tekkinud, et igal hommikul rongi peale rutates märkan ma mantli nööpe kinni pannes, et kõige alumine nööp asub endiselt oma õige koha asemel mu taskus ja ootab, millal ma ometi niidi ja nõela kuskilt üles otsiks. Või millal mul ometi õhtul selline asi meelde tuleks (mitte siis, kui on umbes-täpselt miinus 3 minutit aega selle hetkeni, kui peab uksest välja astuma). Teine osa rutiinist on see, et ma jõuan ilusti tööle kohale ja avastan seal, et ma olen JÄLLE unustanud koju selle kommipaki, mis Maarja mulle juba eelmisel esmaspäeval tõi ja mida ma tööl mõtte ergutamiseks süüa mõtlesin. Ja siis ma alati kirun ennast, et miks mul ometi õigel ajal need kaks asja meeles ei ole.

Nii et täna! Tadaa! Lõpuks ometi ma leidsin kodust varastasin Taalilt (okei-okei, ta ise lahkelt pakkus) niidi ja nõela ja parandasin mantli ära. Kommipaki panin ka kotti juba. Vot siuke lahe õhtune seiklus! Täis põnevust ja adrenaliini. Nüüd vist ei jäägi muud üle oodata, kui et karma mind mu suurepärase tubliduse eest kiitma hakkaks. Näiteks sellega, et mul lõpuks ometi päkapikud käima hakkaks või midagi (Jeap, ma tean, täiega wtf, ma ka ei saa aru, mis mõttes mul see aasta päkapikud ei käi, onju. Iga aasta on muidu käinud ja nüüd järsku mingi jama. Tõe huvides on aus märkida, et täitsa nulliga ma pole siiski jäänud. Tundub, et ma pole lihtsalt november-detsember piisavalt hea laps olnud, sest oktoobris oli küll üks varajane päkapikk mind korra üllatanud).