Kuidas mul nädal aega puhkust oli vol2

Pirru tuletas mulle jälle paar korda tungivalt meelde, et blogi ei kirjuta ennast ise. Üritasin, mis ma üritasin, tõesti ei kirjutanud see asi ennast siin ise...

Nii. Pooleli jäin ma sinna, et asjad sain ilusti-kenasti pakitud mururohelisse kohvrikesse ja oligi aeg teha mõned tunnid uinakut enne tööleminekut. Tööl tekitas muidugi hämmingut, et kes see sellise pisikese kohvrikesega kuskile minna plaanib. Kui ma avaldasin, et mina see kavalpea olengi, siis uuriti kohe automaatselt, miks ma nädalavahetuseks Tartusse ometi kohvriga lähen, tavaliselt ju seljakott seljas. Ja oh neid suuri imestunud silmi ja naeruga mõnitamist, kui ma teavitasin, et ma selle asjaga plaaningi nädalaks reisile minna. Ja et seal tegelikult on ruumi üle ka veel.

Nagu ikka, läks jälle päeva lõpus ülimegakiireks ja minu samm lõpuks kontorist välja kihutades konkureeriks täiesti vabalt selle tempoga, mis mul kilomeetrit aja peale joostes on. Hops-hops takso peale ja lennujaama poole ajama. Nii imelik, kui see ka ei oleks, aga täiesti õigel ajal sain pagasi ära antud ja check-in'i tehtud. Pärast seda ainult turvakontrollist läbi silgata ja...eiiii...ega ikka ei silka küll läbi. Kõigepealt tulid vinged kommentaarid mu vöö kohta ("Woooooooo, no selle pandlaga peab küll vöö ära võtma, jah...") ja siis, hoolimata sellest, et ma vöö ära võtsin, otsustas see masin ikka piiksuma hakata ja mind otsiti rõõmsalt jälle läbi.

Kõik läks nõnda libedalt, et tundus lausa uskumatu: õigel ajal õige lennuki peal, õigel ajal järgmise õige lennuki peal ja isegi pagasi sain ilusti kätte. Endalgi absoluutne hämming. Isegi autorenti jõudsin ilusti kohale ja juba paberid sain täidetud ja puha. Ja no eks kuskilt pidi see prohmakas lõpuks ikka ära tulema, oligi liiga kaua juba nii okeilt läinud. Ilmselgelt leidsin ma ennast järsku situatsioonist, kus ma olen Malagas, kell on 1 öösel, Kaia ootab mind oma kodus Malagast kuskil 120 km kaugusel ja...minu krediitkaart ei tööta. Heijuhhei! Vaatasin aknast välja, lõin ühe sääse vastu oma küünarnukki lapikuks, muigasin ja tõdesin "Noniii...hakkab pihta jälle...".

Kõigepealt üritasin ma kolm korda Eestisse panka helistada. Sain iga kord vinged pühadetervitused, ja teksti "Kui Teil on pangakaart kadunud, vajutage 1. Kui Teil on muu probleem, vajutage 2...". Ja mis te arvate, mis juhtus iga kord, kui ma "2" vajutasin? Absoluutselt mitte midagi. Ära katkes. Tänks, no! Järelikult tuli leiutada mingi muu moodus. Mõtlesin siis, et lähen netipanka (minu suurepäraselt pakitud kohver sisaldas endas ka ID-kaardi lugejat otseloomulikult) ja tsekin sealt, mis värk on. Äkki mingid tehingud kuskilt ära keelatud või mingid limiidid peale pandud või midagi... Aga ei, internetti polnud. Wifit vähemalt mitte ja autorendipoisid ei lubanud enda arvutitesse tsillima ka. Nii et see variant langes ka ära. Ja minutid muudkui tiksusid edasi ja kell näitas vaikselt juba 1.30 kanti. Tüübid ise pakkusid, et tule homme uuesti. Jajah, eks ma ikka. Mul ju hotell kõrvalmajas olemas, mis see siis ära ei ole hommikul uuesti tulla. Või siis mitte! Elus esimest korda Malagas ja ööseks oli plaan siiski Kaia juurde toredasti jõuda. Järgmine variant oli sularahaga üritada, nii et ma küsisin neilt, kus siin sularaha välja saaks võtta. Tüübid väitsid  mulle, et läheduses ühtegi automaati pole. No muidugi! Järjest vingem olukord, eksole. Hakkas juba vaikselt kergeks challenge'iks muutuma.

Nii et tuli oma julgus kokku koguda ja helistada Birksile, kes Eestis ilusti tudus ja alguses natuke segaduses häälega oli. Ma ei hakkanud pikalt seletama, ütlesin lihtsalt: "Kuule Birks...mul veits probleema. Palun saada oma ema number". Kohe näha, et see piff teab mind piisavalt ja ei hakkanud ühtegi lisaküsimust küsima. Väga nizmo öösel telefonis jauraja ma pole, aga see-eest õnnestub mul aeg ajalt mingitesse sekeldustesse sattuda. Nagu see siin, eksole. Läksid mööda loetud sekundid ja Birks saatis mulle juba oma ema ja isa numbrid. Pärast seda viis sekundit veel julguse kogumist ja valisin numbri ning sain alustada olukorra kokkuvõtmist poole minutiga: "Tere...et Nele olen, jälle. Ma loodan, et te seal ei maganud veel (loomulikult, kell on ju ainult pool kolm öösel Eesti aeg, miks peakski keegi magama...). Mul on selline huvitav mure, et...". Selline huvitav mure, et ma jäin keset ööd kuskile lampi kohta toppama, eksole. Minu vedamine, et Birksi fämili (välja arvatud ta ise muidugi) läks juhtumisi minuga sama lennukiga puhkusele ja ööbis võrdlemisi lähedal sellele kohale, kus ma parajasti öist taevast vahtisin ja järjest uusi variante genereerisin. Edasi oli juba nii, et poole tunni pärast sõin ma nende juures maasikaid (ase mulle oli juba tehtud) ja sain helistada Kaiale:

Ma: "Kuule...fun-fact, ma ei jõua sulle ikka täna külla. Paku, kus ma olen."
Kaia: "Ma vist ei julge pakkuda..."
Ma: "Ei ma olen samas riigis sinuga"
Kaia: "Ah, asi seegi. Siis on isegi hästi!"

Ma pean siinkohal kiitma Birksi fämili suurepärast huumorimeelt. See mõnitamine, mis ma terve õhtu ja järgmise hommiku sain, oli ikka tasemel. Ja no, nad olid täiesti auga välja teeninud õiguse mind tögada nii palju, kui lusti on - ilma nendeta oleks ilmselt lennujaama pink järgmine variant olnud ja vaevalt, et see nii head seltskonda ja nii mõnusat hommikusööki oleks pakkunud :).