Kunagi aasta aega tagasi lesisin mina Kalamajas ühe korteri diivanil ja lubasin Tuulele, et üks hetk tulevikus lähen talle külla - nimelt oli ta kohekohe suundumas Saksamaale õppima mingit tarkadeasja. Aasta läks mööda ja ma polnud veel kuskile jõudnud, aga plaan oli endiselt alles.
Kuna ma siin olin esimesed kaks nädalat hommikust õhtuni muudkui matemaatikaülesandeid lahendanud, siis ma otsustasin, et võtan nädalavahetusel aja maha. Muuhulgas muidugi selgus, et see linn, kus Tuule õpib, on siit ainult 200 km kaugusel. Umbes nagu Tallinnast Tartusse sõidaks, eksole. Ta küll alguses seletas, et ta korraldab mingit konverentsi ja värki, aga lõpuks jäi ikkagi otsus, et konverents saab ka siis korraldatud, kui ma nädalavahetuseks platsi sajan.
Nii ma reedel otse pärast loengut raudteejaama sõitsingi. Natuke keeruline oli jalgrattale parkimiskohta leida (kujutate ette vä?), aga jõudsin ilusti õige rongi peale (midagi uut!). Rongis sai rõõmsalt paar tundi veel õppida ja jõudsingi kohale, et terve õhtu saksa keelt purssides veeta. Nimelt on Tuule otsustanud, et tema räägib sakslastega ainult saksa keeles ja, no, siis pidin mina ka seda ometigi ju tegema. Oli võrdlemisi huvitav neid vingeid sõnu jälle meelde tuletada - kes ei tea, siis neil on osad sõnad lambist ülipikad. Näiteks kui keegi küsis, mida ma õppinud olen, siis pidi hoolikalt hääldades - et kõik s'id ja š'd sassi ei läheks - vuristama ette "Wirtschaftswissenschaften!". Nagu päriselt...kuidas neil väiksed lapsed kõik need sõnad selgeks saavad?
Tuule mängis mulle korralikku giidi ja tegi uhke linnatuuri, nii et nüüd ma tean päris hästi Aachenit! Muuhulgas rääkis ta üks hetk välja, et tal üks sõber lubas ta motikaga sõitma viima kunagi. Arvata on, et selle peale mul tekkis kohe idee: aga miks mitte nüüd kohe? Helistas oma sõbrale ja selgus, et ta ei saa nüüd kohe, olevat kuskil hoopis teises linnas. Küll aga pakkus ta välja, et kui järgmine päev on ilma, siis võiks minna. Ja boonusena lubas ta ka ühelt sõbralt uurida, et äkki tollel on ka aega. Bueno!
Järgmine päev, pärast mõnetunnist õppimist (õigemini mina õppisin ainult paar tundi, Tuule ikka vähe pikemalt), istusime juba kohvikus ja mõtlesime, kuhu minna. Tuule küll arvas, et võiks sealsamas väikse ringi teha, aga kuna ma kunagi enne Belgias käinud ei olnud, siis pakkusin nii muuseas selle idee välja. Selgus, et kõik olid nõus, nii et viskasime varustuse selga ja asusime Belgia poole teele, et seal veidi friikaid süüa (et see nüüd ülemäära spontaanne ei tunduks, siis Belgia oli umbes 15 km kaugusel). Seltskond oli selline:
Muuhulgas selgus, et me sattusime Hollandi kõrgeima punkti juurde - kõva 4 meetrit merepinnast kõrgemal, kui meie Suur Munamägi.
Allpool on video Quasimodo kiirmatkast Belgiast Saksamaale läbi Hollandi:
Jep. Selgus, et seal on selline punkt, kus kõik need kolm riiki kokku saavad - mul oli muidugi lapsik vaimustus selle üle, nii et tegin hea kuus ringi niimoodi ümber posti. Eriti vinge oleks veel olnud, kui oleks saanud kõrvalolevasse labürinti seiklema minna, aga keegi oli selle miskipärast lukku pannud. Selline 80m x 60m suuuuur labürint. Tundus nagu pöörfi, kus üksteist taga ajada ja paanikas lõpuks väljapääsu otsida. Muidugi tuli mulle kaarti vaadates kohe mõte, et vot seal võiks olla mingi orienteerumisraja viis viimast punkti. Jõuad mäest üles - pulss mõnusalt laes - ja siis sinna ringi tiirutama. Täiega äge!
Linna tagasijõudes läksime veel korra ühele noormehele meie mini-reisi seltskonnast külla ja nautisime vaadet tervele linnale mõnusalt katuseterrassilt. Kui ta veel meile taustaks klaverit ka mängis, siis oli veel eriti selline tunne, et ei oskagi midagi parajasti rohkem tahta - lihtsalt tore oli. Ilmselgelt esmaspäeval kooli jõudes oli endiselt nädalavahetuse eufooria peal. Ja nagu arvata võib, kaasnes sellise lustimisega see, et terve teisipäeva pidi kodutöid tegema (lõpetasin öösel kell 4, jou), aga vähemalt sai kõik ilusti tehtud :). Lõpetuseks väike video õhtusest klaveripalakesest:
No comments:
Post a Comment