Nüüd oli igatahes käes aeg tõmmata jalga kontsakingad (sest see on muidugi oluliseks tingimuseks, et starti üldse lubataks); otsida välja kapist parim valge mantel; vaadata üle, ega rulalaagrid vahepeal rooste ei ole läinud ning sättida vaim valmis öösel täpselt kell 3.33 kihutama neli tiiru ümber Ülikooli peahoone nii, nagu homset ei oleks. Stardis olid pilgud ärevad ning õhk oli pingest nii paks, et oleks võinud lausa noaga lõigata. Ega keegi ei tulnud ometigi kohale selleks, et kaotada!
Kes reegleid ei tea, siis rangelt on kohustuslikud kõrge kontsaga jalanõud ja sõidetakse loomulikult aja peale. Seejuures ei tasu mitte mingil juhul ära unustada, et tehes õnnestunud maandumisega kickflipi TÜ peahoone kõrval olevas parklas, saab lõpuajast kümme sekundit maha. Kui aga kukud, siis oma viga! Kui lumiste teede peal rulaga sõita ei oska, siis on ka oma viga! Need kohaletulnud preilid olid kursis selle kõigega ja neil polnud vähimatki plaani käpuli käia. Küll aga oli igal ühel mõttes kasvõi natukenegi konkurente hüpete ja keerulisemate kurvide peal küünarnukiga togida - noh, et äkki õnnestub teine kukkuma saada või nii...
Starti olid külma ja ööpimedust trotsima tulnud kuus naist. Nii, kui kõlas stardipauk, tuhisesid kaks neist - Agnes ja Kaia - meeletu tempoga teistel eest ära. Esimeses kurvis õnnestus Kaial Agnesele küünarnukiga piisavalt osav surakas anda, nii et Agnes lendas valju kiljatuse ja suure kolina saatel otse vastu mururohelist prügikasti. Karma aga töötas seekord erakordselt kiirelt ning Kaia jõudis vaid pool sekundit itsitada enne, kui ise väikse kivikese pärast koperdas ja nägu ees lumehange lendas. Päris faceplant-to-nosebleed ei olnud, aga ajakadu oli piisav, et kickflipi tegemise kohas oleksid mõlemad jälle vahetult üksteise kannul:
Ja nüüd mõtlete, et kuhu teised jäid, eksole? Nemad said selleks hetkeks korraks mööda, aga ega võistluse lõpuks see nii ei jäänud. Kaia ja Agnes otsustasid teise ringi poole peal korraks koostööd teha, nii et grupile järele jõudes trügis Agnes paremalt ja Kaia vasakult, seni, kuni karjakesi sõitvad neiud üksteise otsa nõnda armetult koperdasid, et üks ruladest pistis üldse õkva prõlla plehku raamatukogu poole. Ega nendele kahele juba naljalt vastast ei ole.
Kui nüüd keegi midagi siit uskuma jäi, siis ma pean su kurvastuseks ütlema, et nad on küll vinged piffid, aga see lugu on siiski täielikult väljamõeldis. Rulad olid Agnesel mingil huvitaval põhjusel niisama pagassis olemas (eks jaanuarikuus läheb ikka vahel vaja ju), nii et otsustasime tsipake sõita nendega. Nüüd tekib muidugi küsimus, miks tal on kaks rula, mitte üks, onju!? Eks ikka selleks, et ega ta kade tšikk ei ole - tal koer tahab ka kodus rulaga sõita. Nii et nii nad siis pärast kahekesi (Agnes ja ta koer) sõitsid mööda kodu ringi (ei, see osa ei ole väljamõeldis - nii vinge koer ongi).
No comments:
Post a Comment