Jah, järjekordselt suutsin ma seda. JÄRJEKORDSELT!! Istusin mina rahulikult voodi peal, käes teetass tulikuuma vastvalminud imehea teega, kui järsku taskus telefon helises. Ja ma ei tea, mis imemoodi, aga kuidagi oli igatahes tassist pool mul süles ja mina ruigamas nagu aia vahele oleks jäänud - päris kuum oli see tee ikka. Sellesmõttes, et polnudki ammu midagi sülle kallanud, eksole.
Ja täna inglise keeles. Mina käitun, onju, alati koolis täiskasvanulikult, nagu ühele korralikule nohikule kohane ja järsku minu pinginaaber Jaan arvab heast peast, et ta ei tahagi, et ma talle pastakaga näomaalingut teeks või särgile uue kujunduse disainiks. MIS TAL OMETI VIGA ON? Kunagi 10 aasta pärast, kui ma olen ilgelt tegija kunstnik, siis ta veel kahetseb, et ta ei saa minu disainitud T-särki kallilt maha müüa! Jah! Vähe veel - ta tõstis kõik mu pastakad veel laua teise otsa - nagu ma teeksingi midagi nendega talle paha (või oli asi selles, et ma eelmine nädal veits ta õpikusse lisandeid joonistasin, mine tea...).
Natuke asjalikumat värki ka: 24. mai kuni 29. juuni paiknen mina esialgsete plaanide kohaselt Tallinnas ja katsun peaaegu terve selle aja marutarka nägu ette manada ning üritada jätta vähemalt mulje, nagu ma midagi oskaks. Paras tšällendž, ma ütlen! Ehk siis, vut-vut kõik nüüd järjekorda mulle enda diivanile elukohta pakkuma!
No comments:
Post a Comment