Kuna eile Karmen õnneks suutis ärkvel püsida, mitte ei vajunud ülivara tuttu ära, otsustasime ära teha lubatud kasiinokatse. Ilmselgelt oleme me mõlemad antud valdkonnas pehmelt öeldes algajad. Sellest oli ilmselt aru saada juba siis, kui me esialgu kasiino ust ei suutnud üles leida. Kui me lõpuks selle ukse siiski leidsime, oli maruimelik seal seista. Täpselt selline tunne, nagu oleks 17 ja üritaks kluppi minna: selline tunne, nagu ei kujutaks ette ka, mis seal sees toimuma hakkab. Ja nagu tuli välja, siis ilmselgelt ei kujutanud ka. Marssisime sisse, öeldi meile "Tere!". No mis seal ikka, ütlesime "Tere!" vastu ja marssisime maru teadjate nägudega edasi. "Ee...registreerida tuleb ka..." "Aa, ma siin esimest korda ja...". Viimati käisin ma kasiinos (kui nüüd need mänguautomaadid laevadel välja arvata) 17 aastat tagasi ja siis küll vähemalt mingeid registreerimisi ei olnud. Kõndisime leti juurde tagasi, lasime enda ID-kaarte uurida, ütlesime "ei, me ei soovi kliendikaarti" ja võisime uuele katsele minna.
Kõigepealt tegime ühe ringi, et näha, mis masinaid seal üldse on. Ilmselgelt ühestki masinast väga midagi ei jaganud, nii et läksime mingi suvalise masina juurde ja toppisime mu sajase sinna sisse (kes pole kahe ja poole nädala tagust postitust lugenud, siis katse seisnes selles, et testin, mitu minutit läheb, kuni minu sajast kroonist on saanud 0 või 200 krooni).
Esimene masin oli tõsine killer, võttes arvesse, et minu selle õhtu kasiinoeelarve oli ainult 100 krooni. Panin kella ajavõtmiseks käima, vajutasin nupule, masin spinnis ja oiii, 19 krooni juba läinud! Ühe nupuvajutusega. Mõtlesin, et ju tegin midagi valesti ja vajutasin uuesti nupule...tore-tore, selle vajutusega võttis masin juba 38 krooni. Kerge hirmuga, et minutiga saab katse juba läbi, vajutasin veel korra nupule ja võitsin natuke - täpsemalt öeldes nii palju, et mul oli kokku alles 105 krooni. Nagu arvata võib, siis võtsin ma sellest masinast raha kähku välja, sest selle panused käisid natuke üle jõu.
Järgmist masinat valides ma juba jälgisin, et panuseks saaks panna ka ühe krooni, et jätkuks kauemaks mängurõõmu või midagi. Istusime maha, toppisime eelmisest masinast saadud tšeki sinna sisse (minu jaoks oli muidugi uudis, et enam ei saagi võitu välja võtta suure mündikõlina ja teiste kadedate pilkude saatel, vaid masinast tuleb välja üks paberileheke, mille saab järgmisse masinasse jälle sisse toppida) ja hakkasime nuppe vajutama. Kergendusega nägin, kuidas üks spinnimine võtab tõesti ainult ühe krooni. Sain paar korda niimoodi rõõmsalt keerutada kettaid seal, kuni tuli ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni ja masin hakkas neid ise kohe tegema. Kui ta oli paar korda ära teinud, tuli uuesti ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni. Nojah, istusime siis seal kahekesi, käed puusas, ja vaatasime, kuidas masin ise ennast lõbustab, ehk ise kõik need spinnid ära teeb, ilma, et ma ühtegi nuppu vajutaks. Kui avastasin, et mul samal ajal võitu koguaeg tiksub, läks jälgimine natuke lõbusamaks. Lõpuks sai masinal need 30 korda keerutatud ja minu sajast kroonist oli selleks hetkeks saanud 296. Pilk kellale - kokku oli kulunud kõigeks selleks äkšeniks 6 minutit.
Marssisime masinate juurest minema, lasime tšeki sularahaks vahetada ja tulime tulema, et me seda kõike kohe jälle maha ei mängiks suure hurraaga.
Niisiis katse tulemuseks oli 6 minutit ja 296 krooni. Kusjuures pulss oluliselt ei muutunud. Ma tegelt eeldasin, et pulss tõuseb, kui ma võidan midagi, aga vot sulle. Ilmselgelt oli see kord tegemist puhtalt algaja õnnega, sest ma ise küll väga pihta ei jaganud, mis toimub.
