Aga see selleks. Kui ma juba USAs käisin, oli loomulikult vaja käia ka igasugust sporti vaatamas. Loogiline, onju! Küll aga erinevatest spordialadest arusaamine nüüd nii loogiline enam ei olnud...nii ma siis vaatasin ülientusiastlikult ameerika jalgpalli niimoodi, et vaatasin põhimõtteliselt teiste pealt, millal "juhuu" ja millal "buuhuu" hüüda tuleb. Mängu lõpuks sain isegi juba aru, mis toimub, nii et oleks täitsa kohe iseseisvalt saanud hõigutud! Väiksed võidud! Kui see raske ülesanne tehtud, oli aeg minna hokit vaatama. Võib ju mõelda, et mis see siis ära ei ole, eksole: muudkui istu ja vaata, aga eii! Kui juba fännisärk seljas on, peab õige fännina käituma ka ja, no, hirmuskeeruline oli! Nii palju asju pidi meelde jätma - mida millal hõikuda, kuidas millal vehkida. Aga ei ole hullu, Alex oli lahkelt valmis mulle kõik selgeks õpetama. Minu lemmikuteks jäid need hetked, kui väravad olid. Ehk: kui meie tiim lõi värava, siis selleks puhuks, kui vastaste väravavaht ennast veel piisavalt halvasti ei tundnud, karjusid kõik (and I mean it: KÕIK, sest palju ikka Alaskalt tulnud võistkonnal fänne kaasas oli, enamus ikka koduvõistkonna publik) pealtvaatajad: "It's all your fault! It's all your fault!!! SIEVE!". Juhuks-puhuks, kui ta ise ikka aru ei saanud enne, eksole. Ääretult motiveeriv :D. Ja et ikka mittemingisugust segadust ei jääks, kes siis ikka täpselt süüdi on, näitas kogu publik väga innukalt tema suunas sõrmega ka. Ma siis naiivselt mõtlesin, onju, et kui meie omadele värav sisse lüüakse, siis on kõik raudselt vait ja mornid. Eksisin ilmselgelt. Kui midagi läks vähe nihu ja litrikene me poole väravavahi käte-jalgade vahelt läbi lendas, hõikas terve plats ülimalt enesekindlalt "YOU STILL SUCK!!!".
Kusjuures. Mäng oli küll hirmushuvitav, aga minu lemmikuks oli seekord vahepausi-enterteinment, kus ma päriselt ei saanud naeru pidama ja pisarad voolasid. Nimelt vahepausil oli laste viieminutimäng ja üks hetk Alex ütles "Me vanasti lugesime üle, mitu korda nad kukuvad", pärast mida ma hakkasin loomulikult jälgima ja...jaa!...KOGUAEG oli mingi vend platsil pikali. Ka need, kes polnud litri läheduseski. Muudkui vups-ja-vups käisid käpuli üle terve platsi. Terve aja. Ja ma tean, et pole ilus teiste kukkumise üle naerda (ja eriti, et ma ise uisutades käin ka pidevalt käpuli), aga neil olid eeldatavasti kaitsmed peal ja see kõik käib selle mängu juurde. Nii et hirmusvahva oli jälgida põnnide mängu. Olgu juba ette öeldud, et järgmine nädal plaanin ise ka Hollandis uisutama minna, nii et ma olen suht kindel, et see "hirmusvahva" saab siis teistel olema, kui ma tagumikuga mööda jääd uhkelt kelgutan.
Et teiste sportimise vahtimisest nüüd just ise ülemäära tugevaks ei saa, tuli ikka endal ka jooksmas veitsa käia. Ja seda ma tegin ka. Panin ilusti riidesse ja puha, sest mulle tundus loogiline, et kui väljas on -10 kraadi, siis tasuks vähe paksemad jooksmisriided panna. Selgus, et eksisin jälle oma naiivsuses. Ilmselgelt polnud ma kohaliku moega kursis - muidu oleks ka äkki lühikesed püksid pannud, nagu seal kombeks tundus olevat (või siis ka poleks...). Päriselt, maruhämmingus olin, kui avastasin, et seal sõidab rahvas ratastega ja teeb jooksutrenni reaalselt LÜHIKESTE pükstega. Sellise ilmaga! Ja et asi ikka max lvl oleks, siis üks päev pani mingi vend keset lumesadu rulaga ringi. Kasutades Pirru väljendeid, siis: mõni ei tea vist ikka üldse, kuidas winterida.
Aga ei lasknud ennast sellest pikalt morjendada, vaid läksin hoopiski kinno. MIKS meil Eestis sellised kinotoolid pole!? Või on ja mina lihtsalt pole kursis? Malbelt mugav oli lebotada terve aja (ja selliselt, et ees kellegi pea vaadet ei blokkinud) ja selliselt filmi nautida:
Ja veel. Kui keegi teist juhtub kunagi mingil huvitaval põhjusel rattateid haldama, siis selline asi oleks sigavinge rattateede kõrval - mulle kohe täitsa meeldis see idee neil :)
Lõpetuseks pilt rändomhõumidest ja väiksest armsast rõudtripist :)
No comments:
Post a Comment