Minu väiksed armsad tegemised: BA

Argentina, täpsemalt Buenos Aires, oli minu jaoks midagi sellist, mida ma tegelikult päristäpselt enne ette ei kujutanud. Mõned tähelepanekud/muljed, mis mulle Buenos Airesest jäid:

Inimesed – on seal tõesti veits teistsugused. Toon väikse võrdluse:
Eestis (vähemalt minu arvates on nii): kaks kutti kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Kutid saadavad tsikki natuke aega pilguga ja siis üks ütleb teisele „ou, kena piff oli!“.

Argentinas: kaks kutti (tegelt vahet pole, võib vabalt üksi ka olla) kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Nii, kui kutid teda märkanud on, hakkavad vilistama, lehvitama, hõikuma mineid komplimente. Igal tuhandel viisil püüavad tähelepanu.

Üks Argentina naine rääkis, et neil seal nii asjad käivadki. Kui tema esimest korda Londonisse läks, arvas ta alguses siiralt, et kõik mehed on homod, sest mitte ükski mees ei vilistanud ühelegi naisele tänaval järele.

Telefonid – igal pool linna peal olid telefoniautomaadid ja mulle jäi mulje, et neid kasutati ka päris palju – seega ilmselt ei ole väga paljudel mobiile. Nendel, kellel olid mobiilid, näitasid muidugi välja, et neil see tehnikaime olemas on. Kui keegi moblaga rääkis, siis ei teinud ta seda nii, nagu meil harjumuspärane on (ehk telefon ilusti kõrva ääres ja teised ümberringi ei kuule, mida sulle räägitakse), vaid telefon pidi olema kindlasti valjuhääldi peal, et seda siis näost veidi eemal hoida ja kõva häälega sinna midagi seletada. Mingi hetk mul tekkis tunne, et äkki neil ei müüdagi selliseid telefone, millega saaks normaalsel viisil rääkida, sest ma ei näinud peaaegu ühtegi kohalikku, kes poleks valjuhääldit kasutanud. Omamoodi koomiline nägi see pilt tänaval välja muidugi, kui kõik ringi jalutasid ja üksi kõva häälega seletasid.

Tänavad – üks samm peatänavast kõrvale ja „okouuu!“. Meie hotelli lähedal olid ühed endale korraliku laagri püsti pannud. Tänavanurgale olid nad maha pannud kolm madratsit ja magasid seal hunnikus kümnekesi tekkide all. Hiljem, kui pimedaks läks, nägin ma neid süüa tegemas ka. Üleüldse inimesed magasid igal pool keset päeva tänavate peal. Isegi Florida tänaval, mis oli põhiline kaubandustänav, magati keset seda lärmi oma tekikese all täie rahuga.
Loomulikult olid tänavad korralikult räpased. Samas kui hästi tähelepanelik olla, oli isegi võimalik, et ei astu mingile rõvedusele sisse.

Kui tänaval kõndida, siis ei saa väga seisma jääda, kohe tullakse mingit jama pakkuma või raha kerjama. Korra jäime ühe tuttavaga juttu rääkima ja samal ajal möödus meist mingi naine ja kari lapsi (umbes nagu pardipere – naine ees ja lapsed karjaga järel). Osad lapsed olid paljajalu ja ühel oli isegi väike lõõtspillike. Järsku pööras naine ümber, karjus neile midagi ja kõik lapsed jooksid esimese ettejuhtuva inimese juurde raha kerjama. Mulle jäi mulje, et see naine ainult kerjamiseks neid lapsi sünnitabki.

Poed –vähemalt iga teine pood oli nahast asju müüv pood ja seetõttu on seal nende vahel konkurents meeletu. Tänaval astuvad kõik ligi lausega „Come to my leathershop!“ ja üritavad oma nimekaarti sulle võltsnaeratuse saatel anda. Kui vastad tuimalt „no“, tuleb selle peale kiirelt „Maybe tomorrow? Maybe next year?“. EIIIII!!! Minule, kui rahulikule põhjamaainimesele mõjub selline asi liiga pealetükkivalt ja ilmselgelt ma ühtegi sellisesse poodi sisse ei astunud. Lisaks sellele olid tänaval kerjavad inimesed ja need, kes üritasid sind kuskilt õhtusele tangoshow’le meelitada – kui kuskile minna tahtsid, tuli koguaeg slaalomit teha, et kõigist neist kuidagi mööda pääseda. Kusjuures päris paljud poed ei armasta hinnasilte kasutada ja kui neilt asjade hinda küsida, vastavad nad hispaania keeles. Tore-tore! Ilmselgelt otsisin ma poode, kus oleks hinnasildid normaalselt olemas.

Tango – ma arvasin kunagi, et see, mida meile tantsukursustel õpetati, oli tango. Vist siiski mitte... Mingil õhtusöögil õnnestus ka minul see paljuräägitud kirglik tango ära näha. Pettuma igatahes ei pidanud! Seal oli nii, et oma etteaste lõpus tantsijad tantsisid söögilaudade vahel ja mingi hetk võtsid laudadest inimesi tantsima. Tüüp, kes minu tantsima võttis, oli päris muhe. Juhtis ta otseloomulikult superhästi (ainult siis hoidsin naeru tagasi, kui ta ütles „ok, now walk backwards, ok!?“ sellise laheda hispaania aktsendiga) ja ma saingi oma esimese õige tango tantsitud:).

Söök - LIHA!! Seda nad oskavad seal teha meeletult hästi! Kui ise kodus midagi küpsetad või grillid, siis ikka kuskilt on natuke liiga nätsa või kuskilt liiga kärssanud ja sada muud häda. Seal oli lihasöögikohtades liha täpselt parajalt küpsenud, mõnusalt mahlane ja soolane. Täiesti SUPER!! Käisime mingis sellises kohas söömas, kus maksad kindla summa ja siis võid võtta nii palju salativärki ja kartulit, kui soovid ja sinna juurde tuuakse koguaeg liha: 18 kelnerit kõnnivad ringi veise erinevatest kohtadest pärit erinevalt küpsetatud lihaga. Jõudsin proovida ainult 5 erinevat liha, rohkem lihtsalt ei mahtunud. Sellisest lihast tunnen ma küll puudust praegu.

Selline loom oli selle hea toidukoha ees:

Jalgpall – hotelli lähedal väljakul oli suur ekraan püsti pandud jalka vaatamiseks. Kuna minu sealoleku ajal Argentinal üks mäng oli ka, mõtlesin huvi pärast äkšenit vaatama minna. Ja nägin ka! Ootasin värava juures hollandlasi, kellega koos pidime mängu vaatama, ja jälgisin inimesi. Igast suunast rahvas JOOKSIS kohale meeletus koguses (kusjuures kell oli ainult kaheksa hommikul, aga see ei heidutanud küll kedagi). Hotellide uksepoisid, kes olid pooleks tunniks pausile lastud, teetöölised, keda ilmselt ei huvitanud, et nad samal ajal tööl peaks olema ja kes kõik veel. Kui oli jalkamäng, siis kõik muu (olgu siis oluline või mitte) ootas rahulikult oma järge. Jalka oli kõige tähtsam. Pressisime ennast kuskile sinna rahva keskele ja mäng hakkas pihta. Vinge oli jälgida, kuidas kõik kaasa elasid ja milline meeletu melu oli, kui Argentina värava lõi (rahvas karjus-laulis-hüppas – PIDU!). Selline tunne tekkis, nagu olekski staadionil kohapeal.

Pärast esimest poolaega pidin ma minema ruttama, meil oli turistituur algamas. Meie giid Diego seletas, et tegelikult on täpselt sellisel kellaajal tipptund liikluses, aga kuna jalkamäng parajasti käib, siis olid tänavad põhimõtteliselt tühjad. Meie turistituuri bussijuht oli ka endale mingi mustvalge teleka hankinud (mis oli lahtiselt armatuurlaua peal edasi-tagasi sõitis) ja jälgis sealt sõidu ajal mängu. Kui tuli värav, hakkas ta järsku kõva häälega plaksutama ja signaaliga tuututama. Kõigile, kes vastu sõitsid, andis ta ka kätega vehkides märku, et värav löödi. Ma ei kujuta ette, mis seal veel finaalide ajal toimub, kui Argentina nii kaugele saama peaks... (Diego väitis, et siis igatahes tööle küll keegi ei lähe)

Liiklus – oh isver. Nende jaoks on ilmselt liiklus omamoodi viis oma kunstimeelt näidata. Näidata, kui hästi oskad improviseerida ja kui huvitavalt oskad erinevaid situatsioone ja liiklusmärke tõlgendada. Valgusfoorid on mõndades kohtades lihtsalt niisama kaunistuseks välja pandud ja suunatuli pole ka ju ometigi suuna näitamiseks mõeldud. Lisaks sellele on sõiduteed tuhanderealised (ok, liialdan, kõige suurem, mida ma nägin, oli siiski kõigest 24 rida) ja hoolimata sellest, et jooned on maha joonistatud, liikuvad autod ühtlases parves (see on täiesti kama kaks, kas oled keset joont või laveerid kuidagi). Ummikutes kõnnivad veel autode vahel ringi igasugused tegelased, kes kõike pakkuda üritavad (kas siis akent pesta autodel või midagi müüa või mida iganes)

Jooksuseiklus – hehe. Mõtlesin ühel päeval, et võiks asjalik olla ja trenni ka teha. VIGA! Kuna meie hotell oli täiesti kesklinnas, polnud mul mujale jooksma minna, kui tänavatele. Mulle küll meeldib tähelepanu, aga mingist hetkest muutub see hirmutavaks ja häirivaks. Igal pool kõik vahtisid ja vilistasid ja lasid autodel signaali (ja seda kõike selle pärast, et mul on blondid juuksed). Isegi politsei tuututas ja lehvitas.

Korra möödusin mingist üritusemoodi asjast. Või noh...alguses jättis see mulle mulje nagu rahulik rahvaüritus: lipud lehvisid, mingi bänd esines, palju rahvast, telekanalid filmimas. Mõtlesin naiivselt, et lähen selle rahvamassi tagant mööda, et jõuaksin sinna tänavale, kuhu jõuda tahtsin. Jälgisin maad, et ma järjekordselt mingi pasa (vabandust väljendust, aga no...) sisse ei astuks ja kui ma mingi hetk vasakule-paremale vaatasin, ütlesin vaid „okouu!“, pöörasin otsa ringi ja jooksin kiirelt tagasi sinna teele, kus just tulnud olin. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli selline: vasakul pool minust olid inimesed maskidega ja pesapallikurikatega (ilmselt kohalikud), kes seisid niimoodi üksteise kõrval, et olid müüri moodustanud; paremal pool minust oli päääris palju politseisid. Seis tundus hetkel veel rahulik ja neid kahte gruppi lahutas 40 meetrit, mille keskel mina siis tuterdasin kerge jooksusammuga (seni, kuni ma aru sain, kus ma olen).

Pärast seda lootsin, et edasi läheb rahulikult, tegelikkuses sattusin aga mingisse kohta, kus olid ainult tee ääres kohalikud rekkamehed, kes hõikusid ja vilistasid ja tunne oli mul maru ebakindel. Üritasin sealt nii kiiresti minema saada, kui suutsin. Teede ületused improviseerisin ja üritasin enam-vähem kohalikega samal ajal teele sattuda, sest tundus, et nemad jagavad peaaegu sama kunstimeelt, mida autojuhid ja teavad, millal on võimalik elusalt üle saada. Korra tahtsid kaks taksot mind alla ajada, aga muidu oli täitsa enam-vähem.

Terve trenni oli mul pulss peksis (ja seda mitte ainult kiirest tempost) ja hotelli jõuda oli meeletu kergendus. See reis enam seda viga, et jooksma läheks, ma ei teinud!

Rio de la Plata – sattusime emmega mingile turistituurile, mis toimus la Plata jõe peal (või õigemini delta oli see). Jõeäärsete saarte servasid kattis katkematu majadejada. Aiad nägid välja nagu paradiis – palmipuud, basseinid, sillake jõele (milles ujuda ei saa, sest see on nii räpane ja setteid täis). Kusjuures majad ise olid postide peal, ilmselt selleks et vesi vahepeal sisse ei hiiliks. Mõtlesin, et päris tore oleks sellises kohas nädalakese puhata, aga elada seal küll ei tahaks. Ühiskonnast isoleeritud, puhast joogivett pead paadiga tooma ja ma ei tea, kuidas elektriga üldse lood on.

-------

Enne seda reisi oli mul tunne, et küll inglise keelega ikka kuidagi hakkama saab igal pool: ju paar lauset ikka osatakse. Tegelikkus oli aga veidi teine. Mind üllatas, et isegi sellistes poodides, kus põhimõtteliselt päris palju turiste peaks käima, ei osata kasvõi numbreid inglise keeles. Kuna ma hispaania keeles oskan numbreid ise ainult ühest viieni, pidin ma nendega kuidagi hakkama saama. Korra läkski seda teadmist vaja. Ostsin enne äraminekut mingist putkast nätsu (neil peatänaval söögipoodidena ainult mingid putkad olidki), küsisin iga asja kohta enne hoolikalt, kui palju maksab (neile kohe üldse mitte ei meeldi hinnasilte kasutada), kalkuleerisin täpselt kõik kokku ja teadsin, et mul peab minema kokku kolmteist peesot (4 kahepeesost asja ja üks viiepeesone). Andsin talle raha, hakkas seal üle lugema ja ei olnud millegagi rahul. Vist andis mõista mulle, nagu kaks peesot oleks puudu. Arvutasime siis koos kõik üle (mina kasutasin endiselt ainult numbreid ühest viieni) ja millegipärast ta leidis lõpuks, et ta tahab mulle hoopis kaks peesot tagasi anda. Nojah, mis ma ikka seal kaua vaidlen, võtsin need kaks peesot ja ostsin nende eest järgmisest putkast tic-tac’i.

Igatahes reisi kokkuvõttena on mul tunne, et peaks hispaania keelt natuke õppima – oleks palju lihtsam hakkama saada sellistes kohtades.

Turist (ma küll naeratan, aga tegelt oli kõht täiega tühi):

Varem veeti koguaeg aiad kohale, kui mässuks läks. Mingi hetk ei viitsitud neid enam edasi-tagasi vedada ja jäeti lihtsalt sinna, et ainult paar äärmist paika tõsta, kui keegi protestima otsustab hakata: