Kannivalu

Astusin lennukisse ja päris uhke nägi välja. Igal istekohal omad ekraanid ja puha. Nii, kui olin oma kohale istunud, hakkasin seda puutetundlikku ekraani õhinaga käppima. Avastasin, et seal saab panna kokku oma playlisti, mängida erinevaid mänge, vaadata filme ja jälgida reaalajas, kus parajasti kaardil asud, palju on lennuki kiirus ja kõrgus ja tsekkida kaamerapilti lennuki eest ja alt. Lahe! Mõtlesin juba, mis filme ja seriaale ma vaatama hakkan ja panin oma playlisti parajasti kokku, kui tuli välja, et ilmselgelt suudan ma isegi sellise asja kokku jooksutada. Mõtlesin, et ju ajutine asi, paari minuti pärast suudab jälle edasi funktsioneerida. A no see masin samamoodi ei mõelnud. Ju ma siis vaatasin järgnevad tund aega hapu näoga, kuidas kõik ümberringi peale minu erinevaid filme vaatavad. Aeg-ajalt püüdsin mõne stjuardessi kinni, aga kui ma olin öelnud neile lause „it doesn’t work. It’s kind of stuck or something...“, kõndisid nad kõik minema. Toretore! Hakkasin juba raamatut lugema, kui järsku märkasin, et mu suurepärase ekraani ülanurka ilmus pingviinike ja Linux hakkas restarti tegema. JESS! Panin kohe rõõmuga „Kaks ja pool meest“ käima ja nautisin. Ok, tegelt sõin enne veits, sest oli õhtusöögiaeg. Võtsin söögiks pasta. Kohe, kui olin selle karbi lahti teinud, kahetsesin oma otsust. Terve see pasta oli mingi kahtlase rohelise löga sees. Pärast maitsmist ma jällegi enam ei kahetsenud enam – päris hea roheline löga oli!

Mõned tunnid vahtisin erinevaid seriaale, kuulasin muusikat, jälgisin teekonda ja lugesin raamatut ning siis tulii meeletu uni peale. Peab mainima, et need pingid polnud just kõige mugavamad magamiseks. Meeletu nihelemise saatel suutsin 3,5h enam-vähem magada ja siis aitas kah. Mõtlesin siis, et niisama enese liigutamise mõttes (olin juba 8,5h ühe koha peal istunud) võiks näiteks WC’s käia. Kuna tädi, kes istus minu ja vahekäigu vahel oli ka parajasti kuskil ringi liikumas, oli hea lihtne minna. Kõndisin rahulikult mööda vahekäiku WC poole, kui järsku tundsin, et mu selga tabas midagi väga märga. Jah, olin saanud ladina-ameerika temperamenti tunda! Ma nii vara seda muidugi veel ei ootanud, aga mis seal ikka. See märg löga mu pluusil ja juustes oli apelsinimahl, millega üks onu oli otsustanud mind visata. Kuna ma sellise asjaga päris harjunud ei ole, pöörasin ma ümber ja küsisin, milleks see veel vajalik oli. Onu väitis kehakeeles, et ma läksin möödaminnes ta küünarnukile pihta ja siis läks tal see tops ümber. No ma ei tea, arvestades seda mahlakogust, mis minu ja ümberkaudsete inimeste (põhiliselt siiski minu) pihta lendas, tal enne küll midagi sealt väga maha ei saanud minna. Omamoodi naljakas oli, et keskealine mees viskab suvalist neiut lennukis mahlaga. Nagu seebikas, ma ütlen! Ma ei kujutaks sellist situatsiooni ettegi, kui ma lendaks näiteks Eestist Rootsi või Inglismaale.

Nii ma siin Sao Paulo lennujaamas istun: kleepuvate riietega ja sellise soenguga, nagu ma oleks väike laps, kes päris täpselt veel ei tea, kuidas mahlapulka süüa ja on kindluse mõttes paar korda sellega läbi juuste ka tõmmanud (ainult selle vahega, et minu juukseid kaunistavad väiksed apelsinitükikesed ka veel lisaks). Ja juba 5 tunni pärast saan pesema, jee!! (ja mingi 5 tundi olen ma sellisena juba olnud)